“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

rohelise_limakolliIlmselgelt armastab suur osa lastest igasugu koledaid ja õudsaid jutte. Suured inimesed vist jälle omakorda kardavad lapsi hirmutada, sest ega neid õudusraamatuid just liiga palju kirjutatud ei ole. Nüüd on lapsed mõnede asjalike täiskasvanute abiga saanud ise teha uue õudsa raamatu, kust ka suured inimesed teada saavad, mis tänapäeva lastele hirmu nahka ajab.

Raamatu on kokku pannud Ilona Martson ning põhiliselt on kasutatud lasteajakirja „Täheke”jubejuttude võistlusele aastatel 2013-2015 saadetud töid, kuid lisatud on ka auhinnakonkurentsist välja jäänud, ent koostaja meelest samuti tähelepanu väärinud jutukesi. Raamat on järjeks 2008. aastal ilmunud kogumikule „Eesti lapse jubejutud”.

Et asi veel hirmsam oleks, on Marion Undusk ja Sirly Oder joonistanud raamatu tarvis verdtarretavad pildid.

Anu Amor-Narits

amanda_patsidMõnda aega tagasi ilmus Ilmar Tomuskil raamat „Rasmuse vuntsid”, kus viieaastane Rasmus arvas, et suurte inimeste elu on parem kui lastel.
Vastukaaluks või siis hoopis täienduseks Rasmuse loole, on nüüd ilmunud raamat „Amanda patsid”, kus peategelane Amanda unistab sellest, et ta oleks taas väike.
Amanda on nimelt kolmekümne viie aastane matsakas tädi, kes arvab, et tal pole sõpru, kuna ta on suur. Ta usub, et uuesti väike olles meeldiks ta kõikidele ja kõik tahaksid temaga mängida. Nii nagu Rasmus sai üleöö suureks, muutub tädi Amanda väikeseks tüdrukuks.
Selleks, et teada saada, kas väiksena on parem sõpru leida või on väikese inimese elu sootuks keerulisem kui suurte oma, tuleb raamat ise läbi lugeda.
Kui juba lugemine ette võtta, siis soovitaks omalt poolt kohe mõlemaid raamatuid korraga. Need lood annavad head ainest arutlemiseks, kelle elu kokkuvõttes kergem on – kas suurtel või väikestel inimestel.

Anu Amor-Narits

10ametit10 muhedat lugu mis jutustavad erinevatest ametitest ja iseloomujoontest mis on abiks nende ametite omamisel.

Järgmisel päeval on Piial eesti keele tunnis vaja kirjutada kirjand vabal teemal. Piia paneb oma kirjandi pealkirjaks “LAHKE PILETIKONTROLÖR MARI”.
Õpetaja vaatab seda ja kiidab Piiat, et see on nii raske sõna nagu “piletikontrolör” õigesti kirjutanud. Piia naeratab endamisi ega ütle õpetaja kiituse peale midagi. Ta teab, et palju tähtsam kui õigesti kirjutatud “piletikontrolör” on tema kirjandi pealkirjas sõna “lahke”.

Piia Tuule

sandersainasSander Säinas on 10-aastane leiutaja kes ei seltsi eriti hästi teiste lastega vaid nokitseb meelsamini oma leiutiste kallal. Sellele saabub lõpp kui Sander saab endale kasuisa Rudolfi ja kasuvenna Voldemari. Ühiselt kolivad nad suveks maale Rudolfi sõbra maja valvama kui sõber reisil.

Raamat jutustab lastest kellel on põnevad hobid: Sander leiutab, Voldemar küpsetab, naabri Iiris ehitab onni ja remondib võrri, ning kuidas saab ühiselt suuri tegusid korda saata. Ja veel on naabritel siga Sohvi kes kõik seiklused kaasa teeb.

Silmad uhkusest ja elevusest säramas, juhtis Sander Ruigamit ning nende peade kohal kõrgust võttev siga suundus heki taga asuva maja poole. Isegi Sohvi sai aru, et midagi tähtsat on sündimas. Nina taeva poole, vaatas ta Ruigamile järele, suu lahti ja silmis tumm igatsus, justkui ihaldaks temagi liigikaaslase kombel pilvedesse tuhiseda.

Piia Tuule

laste-maailma-muinasloodLugedes Sergei Sedovi raamatut „Laste Maailma muinaslood” tekkis mul silme ette nõukogudeaegne Laste Maailma pood Tallinnas, mis tundus siis lausa väikese võlumaailmana muidu suhteliselt sünges kaubandusvõrgus. Ega sinna väga tihti ei saanud, pigem kord aastas, kui külastasime loomaaeda ja lõbustuparki.

Nüüd on poed küll mänguasjadest pungil, kuid oma 3-aastase lapse pealt nägin, et selle raamatuga suutis autor tekitada uuesti mängude võlumaailma. Maailma, kus salapärane küülik osutub hoopis jäneseks ning Kummipiilust saab Piilupart, Kes Lendas Lühtrini. Selles vahvas poes on kõik võimalik ning seda fantaasialendu on huvitav jälgida ka ette lugeval vanemal.

Klaari Tamm

jaaniaastaSigne Roosi, kes on elukutselt Ida-Tallinna Keskhaigla majandusteenistuse juht, esimene raamat “Jaani aasta” on küll mõeldud eelkõige lastele, kuid päris põnev lugemine ka lapsevanematele, kellel kodus sirgumas koolieelik. Juttu tuleb lasteaia viimasest rühmast, mis on Jaanile samas esimene aasta lasteaias üldse. Seal on nii armumist, nutitelefonidega salaja tšättimist lõunauinaku ajal, suitsu proovimist ja esimene musitamine. Jaani aasta sisse mahub veel oodatud õe sünd ning kooliminek. Igatahes loe ja imesta, mida 7-8-aastased suudavad välja mõelda ja korda saata. Meeldis, et siiski vaatamata kõikidele pahategudele on peategelane siiski armsalt lapsik, naiivne ja hooliv.

Kõige naljakam seik oli, kus kaks kasvatajat/õpetajat suitsunurgas salaja lapsevanemaid taga rääkisid.
“On alles päev! Terve rühm on täna kohal, lihtsalt võimatu! Minutitki rahu ei ole,” kostus läbi ukse üks hääl. „Ära parem räägi, mul sama lugu,” vastas teine hääl. “Ja täna on veel poiss ka kohal, kelle ema tuleb alati alles enne sulgemist talle järele. Ma just lootsin, et saan varem koju, ” kurtis sama hääl. “Selle ühe tropi pärast passi siin kaks tundi, üle mõistuse!”

Klaari Tamm

mammuhakkabreisiselliksMõnedele lugejatele on Mammu kindlasti juba tuttav raamatust „Isaga kahekesi”. Vahepeal on Mammu suuremaks kasvanud ja enam ei rända ta unistustes ja sõnamängudes vaid mööda päris maailma erinevates eksootilistes paikades.

Juhtus selline lugu, et Mammu vanavanaisa jättis nende perele uhke päranduse ning toimus mitmeid perekoosolekuid teemal, mida selle ootamatu pärandusega pihta hakata. Seal võeti vastu mitu otsust, millega Mammu eriti rahul oli. Esiteks sai tüdruk endale fotokaamera ja teiseks otsustati igal aastal mõnel põneval reisil käia.

Raamat koosnebki Mammu reisilugudest, mida ilmestavad joonistused ja fotod nendest paikadest. Rännuteed viivad neid Aafrikasse, Indiasse ja Ameerikasse ning nagu ikka reisil, on seal põnevaid seiklusi, saab nalja ning kohtutakse erinevate inimeste ja loomadega. Igati mõnus reisiraamat tervele perele.

Anu Amor-Narits