“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Raamatu pealkiri, „Perekond Julged”, võib jätta mulje, et tegu on järjekordse superkanglaste perekonnaga. Ega tegelikult palju ei eksigi, sest kuidas nimetada hüääne, kes otsustavad hakata inimesteks ja nende kombel elama Inglismaa äärelinnas. Ega see neile esialgu kerge ei ole, sest lisaks kahe käpa peal käimisele ja inglise keeles rääkimisele peavad nad varjama oma saba ja suuri kõrvu ning hüäänidele nii iseloomulikku pidevat kriiskavat naermist. Lõpuks nad siiski kohanevad ning härra ja proua Julgel sünnivad kaksikud, õigemini kutsikad, kes tunnevad end rohkem inimeste kui loomadena.

Kuigi Julgetele meeldib nende uus kodu ja elustiil, siis igatsevad nad taga oma kodumaad ja liigikaaslasi Aafrikas. Kahjuks pole neil siiski võimalik reisida sinna, sest kaksikutel Bettil ja Berdil puuduvad reisidokumendid. Õnneks leitakse võimalus selle igatsuse leevendamiseks – Kentoni loomapargi külastamine, kus elavad mitmed Aafrika loomad, sealhulgas ka hüäänid. Nüüd alles õige seiklus algab!

Raamat kõneleb humoorikas võtmes nö võõras nahas elamisest võõras keskkonnas, erinevatest kohanemisraskustest ja huumori tähtsusest raskedel aegadel.

Mida ütles jõuluvana, kui ta varba aisa vastu ära lõi?
Ai, sa kell!

Klaari Tamm

Advertisements

Tüdrukule, kes on sama vana kui sina praegu, ei meeldi hambaid pesta. Kõige suurem koll tema jaoks on hambaarst. Ühel päeval, kui vanemad olid saatnud ta vannituppa hambaid pesema, kohtub ta äravoolutorus elutseva KOLLIGA, kes PESEB HAMBAID. Tuleb välja, et kõik kollid pesevad hambaid, sest kardavad kõige hirmsamat kolli maailmas, KAARIESEKOLLI. Õnneks kaariesekolli vastu aitab hammaste korralik pesemine ning oo imet, kollina tunduv hambaarst.

„Ei! Mitte hambaarst! Vat tema on tõeline koll!” karjusin mina.

„Sugugi mitte! Ma avaldan sulle saladuse: ta kannab näomaski, et kaariesekollid teda ära ei tunneks, kui ta neid maha roogib su hambaid parandades. Tema on tõeline superkangelane!”

Õnneks on lahendus ka sellele, et hambaid on nii kohutavalt igav pesta. Tuleb kasutada kujutlusvõimet, miks mitte pesta hambaid nagu koll.

Klaari Tamm

Lugu pirtsakast jänesest, kellele ei maitse ükski söök. Nõnda ema keedabki kallikesele muinasjuttu, kuid ega seegi meeldi alati sööjale. Peavad olema õiged koostisosad, õige pott ja õige tuju.

Edaspidi keetis ema muinasjutte ainult punases potis, millel polnud täppe.
Kui muinasjuttu hästi segada, leidis Jänkuke sealt vanaema, kellel oli punane müts peas, või hundi, kellel oli korv käes.
Iga päev oli muinasjutt omamoodi, aga alati nii maitsev, et Jänkuke sõi selle kõik kohe ära. Ja see tegi ema väga rõõmsaks.

Raamat kuulub rahvusvahelisse lugemisprojekti Meie Väike Raamatukogu, mis on mõeldud 1.-2. klassi õpilastele rikastamaks koolitööd ja mõistmaks enda tundeid ja emotsioone.

Klaari Tamm

“Kas tead, kes tegelikult värvib kõik mustikad mustaks ning paneb varesed häälde? Oled sa kuulnud, kes on need viis tegelast, kes elavad seal eemal vaarikavõsas? Mis sa õige arvad, kui ma räägin täna sulle ühed eriti salajased lood sellestsamast metsast, kus me praegu oleme?”

Nii alustab vanaema Liisile metsas peituvate saladuste jutustamist. Või kas need on saladused? Me lihtsalt ei oska märgata ühte või teist pisikest tegelast kes metsas tegutseb ja on tegelikult väga tähtis. Nii, et kui järgmine kord metsa satud vaata tähelepanelikult ringi.

Piia Tuule

See pole klassikaline muinasjutt, kuid vahel meeldivad lastele just sellised, esmapilgul absurdsetena tunduvad jutud enam kui lihtsalt armsad lastelood.

Jutt räägib Jänesest, kes ostab endale suvemaja, sest ei taha aastaringselt pimedas urus elada. Maja on kaunis, kuid häda on selles, et aeda on naabriteks kolinud metsikud kassid, kes tema purskkaevus janu kustutavad. Need kaslased on tõeliselt metsikud.

„Kui nad oli veelakkumise lõpetanud, hakkasid nad aias ringi tormama, nagu nad oleksid peast segi. Nad kraapisid küüntega Jänese puid, sõid tema lilli, närisid käibisid ja ajasid oma saba taga.”

Jänes püüab erinevate meetoditega hullumeelseid naabreid rahustada, kuid miski ei aita, vaid muudab nad veel metsikumateks. Lahendus on aga iseenesest lihtne. Tuleb ennast kehtestada ning ka kõige metsikumatest kaslastest saavad armsad kodukiisud.

Selline metsik lugu, mida ilmestavad värvikad illustratsioonid, mis muudavad kogu loo väga kaasahaaravaks. Pole ka imestada, sest raamatu ja piltide autor Ulrika Kestere on elukutselt illustraator, fotograaf ja graafiline disainer.

Klaari Tamm

Kas Sul on kodus armas lemmikloom või plaanid endale võtta?

Kui selleks lemmikuks osutub merisiga, tasub lugeda väikese Tudu püüdlustest leida sõpra ja avastada maailma väljaspool koduseinu. Raamat ei too küll konkreetseid õpetusi lemmiku pidamisel, kuid annab aimu merisea iseloomust ja eelistustest.

„Süüa Tudu muidugi armastas. Elli tõstis talle igal hommikul salve suure peotäie heina, mida oli nii mõnus ajaviiteks krõmpsutada. Kui aga tüdruku käsi puutus vastu krabisevat krõbinakotti, pistis väike merisiga suurest õnnest ruigama. Neid mõnusaid kuivatatuid porganditükikesi ja kõrvitsaseemneid armastas ta hullupööra.

Niisamuti ootas ta alati, et tüdruk tooks talle pärast kooli aiast peotäie värsket rohtu või võtaks külmkapist salatilehekesi ning lõikaks mahlaseid kurgiviile. Kuuldes trepil tõttavaid samme, ei suutnud Tudu end kunagi tagasi hoida ja pistis alati suurest ootusärevusest väljuhäälselt piiksuma”.

Mis saab aga siis, kui peremees tüdineb oma lemmikust, tulevad uued huvid või kolib üldse teise riiki? Kas loomakese võib jätta nagu tarbetu prügi maha? Kas loomale piisab ainult sellest, kui talle antakse regulaarselt süüa, kuid jäetakse ilma tähelepanust ja seltskonnast?

Kõigest sellest kõneleb käesolev lemmikuraamat, kus lühidalt, suurte kirjatähtedega ja arusaadavalt on kirjeldatud merisea käitumist, sõpruseotsinguid ja seiklusi. Raamat sobib nii eelkooliealisele loomasõbrale unejutuks kui ka algklassiõpilasele esimeseks tutvumiseks lemmikloomadega raamatumaailma kaudu.

Klaari Tamm

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

„Domineeriv värv. Tumepunane“ teismelistele fantaasiahuvilistele

Suur kosmoloog Stephen Hawking avaldas napilt enne oma hiljutist surma õõvastava prognoosi, et inimkonnal Maal on aega veel kõigest 600 aasta kanti, enne kui maakera viimasepäevaleekidesse mattub. Samuti on ulmekirjandus mänginud ju senigi Maalt lahkumise või ellujäämise temaatikaga elukõlbmatuks muutunud Maal. Kuid siiski oli üllatav näha seda teemat inspireerimas ka uut Eesti autorit. Ja veelgi enam, näha seda inspiratsiooni teostatuna nii heal tasemel ja originaalselt, et Koidu V.G.Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ ei ole ei ideedelt, ülesehituselt ega originaalsuselt kriipsuvõrragi kehvem mõnegi ülemaailmset kuulsust nautivast noortele mõeldud ulme- või fantaasiaromaanist, kas või näiteks „Näljamängudest“.

Siingi on tegemist noorte armastusega karmi(de) düstoopia(te) tingimustes. Romantiline ja tundeküllane lugu algab tuhaks põlenud Maal, kus pole enam ka kaitsvat atmosfäärikihti põletava päikese eest kaitsemas ja iga päikese kätte sattunud inimlast ähvardab kiire surm. Inimkond hoiab end alal maapõue sügavustesse rajatud üksteisest eraldatud baasides, kus kõik vajalik toodetakse tehislikult ja kus rahvaarvu kontrolli all hoidmiseks rakendatakse rangeid sugupooltevahelise suhtlemise reegleid ja keelde. Sel eesmärgil, ning samuti geneetiliste haiguste ja häirete välistamiseks, sünnivad neis baasides kõik lapsed ülima etteplaneeritusega ning ainult kunstliku viljastamise kaudu. Ning loomulikult vaevab baasidesse peitunud inimkond ennast pideva küsimusega, kas kuskil, kuskil veel ometi võiks olla alles elu? Elu, mis natukenegi oleks veel selle elu moodi, mida vanal Maal enne kataklüsme elati?

Loo peategelane, teismeline Cordevia leiab vastuse neile küsimustele, kui ülepeakaela ja lootusetult armub ei tea kust ilmunud ja nende baasis peavarju leidnud eksootilisse noormehesse Claysse. Aga paraku leiab tüdruk hulga vastuseid ka küsimustele, mida ta üldse küsida ei olnud taibanudki … Tema jaoks saab ilmsiks ka baasis kehtiv topeltmoraal, ning see, kas ja kui väärtuslik siis lõppude lõpuks on elu ilma armastuseta, keelatud tunnetega.

Surma trotsides põgeneb Cordevia baasist koos Clayga vastu noormehe enda ja ka kõikide teiste tahtmist, et leida muutlik dimensioonipilu, mis eraldab inimkonna tuhastunud maailma teepiate, kujumuutjate paralleelmaailmast, kus on alles nii vesi, metsad kui õhk – kuid seda tingimustel, mis inimestele ellujäämist sellegipoolest ei paku.

„Domineeriv värv. Tumepunane“ on alles esimene raamat autori poolt lubatud tetraloogiast, kuid järgnevaid sündmusi teadmatagi loetav eraldiseisva ja kena lõpplahendusega teosena. Lugu on kirja pandud hea käe ja ladusa sõnaga, ning vist on üleliigne veel mainida, et ülipõnevalt, nii et selles suhtes nagu ei usukski, et tegemist on autori debüütteosega. Igatahes on meie 12 – 18 aastased noored saanud enda käsutusse tõeliselt kaasahaarava ja rahvusvahelise potentsiaaliga fantaasiaromaani.

žürii esinaine Aidi Vallik