Maris Mändel “Tüdruk vagunelamust”

Rasmuse suvevaheaeg pidi algama maasikakoogiga ja paari päevaga mere ääres. Kuna ema pidi ootamatult tööle minema, siis tuli leida endale tegevust. Üks oli kindel, ta pidi iga päev rohima ühe kartulivao ja seda on kasulik kohe päeva alguses teha, siis ülejäänud päeva saab ta endale. Nii mõtiskledes suundus Rasmus jõe poole, kui nägi sillal istumas võõrast last. Ta otsustas rääkima minna, kuna tegu oli väga üksiku kohaga. 

Nii tutvub ta Monaga. Esmalt ei suuda Rasmus uskuda, et keegi nii võiks elada nagu Mona endast rääkis. Ta elab koos ema ja isaga vagunelamus ning reisib mööda maad. Mona ei käi koolis, vaid ema ja isa õpetavad teda. Tal pole legosid ega teisi tähtsaid mänguasju, milleta Rasmus elu ettegi ei kujuta, kuna vagunelamusse mahuvad ainult vajalikud asjad. Aga äkki ei olegi inimesele vaja tubade kaupa asju. Ja mis oleks veel parem mänguväljak kui loodus ise.

Ja nii sai alguse suve suurim seiklus…

Igal juhul oli tüütuvõitu suvest saanud suurepärane suvi, sest Mona osutus võrratuks mängukaaslaseks, kelle pea kubises mõtetest ja kes oli alati valmis midagi uut proovima. /…/
Tüdrukul küpsesi juba uus plaan peas: “Tead mis, mängime, et ma olen turist ja sina oled kohalik giid ja näitad mulle kõiki selle küla põnevaid vaatamisväärsusi!” /…/
“Kas sa nõia maja tahad näha?” turgatas Rasmusele järsku üks kaval mõte pähe.

Piia Tuule

Ilmar Tomusk “Matemaatiline sõber. Marss Marsile”

Sarja neljandas osas lähevad Markus ja tema tulnukast sõber Peeter avastama punast planeeti Marssi. Esialgu plaanivad poisid seal lihtsalt kiiresti ära käia, sest nagunii pole Marsil elu ega midagi põnevat, aga läheb hoopis teisiti. Selgub, et nad pole seal sugugi üksi. Sõprade abi vajab ameeriklaste marsikulgur, neil tuleb võidelda vaenuliku tsivilisatsiooni loodud kurja ja rumala kosmosemasinaga, nad külastavad maa-alust teaduslaborit ja viimaks tekib neil suurejooneline idee surnud planeet jälle ellu äratada.

Sellest põnevast raamatust saab hulganisti teadmisi kosmose, selle uurimise ja eriti muidugi planeet Marsi kohta.

Kirsti Läänesaar

Mira Lobe “Rohelise südamega linn”

Metsa keskel oli üks väike linn ning kõik selle linna elanikud tundsid metsast suurt rõõmu. Paraku ei märganud metsa ilu ja loodust linnapea, kes unistas aina suuremast ja uhkemast linnast. Selleks, et ehitada võimalikult palju uusi ja võimsaid hooneid, otsustas linnapea metsa maha võtta. Kuigi inimestele oleks meeldinud suurejoonelisem linn, ei tahtnud keegi loobuda metsast, kus elas palju erinevaid loomi ja linde ning nii suured kui väikesed linnaelanikud said toredasti aega veeta. Tänu linnapea laste nutikale plaanile ja metsavaim proua Hullevulle abile õnnestub siiski mets väljajuurimisest päästa.

Kuigi raamat on kirjutatud rohkem kui viiskümmend aastat tagasi, on teema väga kaasaegne. Loodame, et ka meil jätkub proua Hullevullesid, kes aitavad päästa meie metsi ja loodust.

Anu Amor-Narits

Louis Sachar “Marvin Punapost. Röövitud prints?”

Uudistes räägitakse, et Šampoonia kuningriigi kuningas otsib taga oma kadunud poega, 9-aastast punapäist prints Robertit. Marvin Punapost on täpselt õiges vanuses, tal on punased juuksed ja sinised silmad ning kõigele lisaks on ta vasakukäeline, mis õpetaja Põhjala sõnul viitab tema kuninglikule päritolule. See kõik tekitab Marvinis kahtluse, kas ta pole mitte sünnitusmajas vahetusse läinud, või veel hullem: oma kuninglikelt vanematelt alatul kombel ära röövitud?

Marvinil on muidu küll igati tore pere ja isegi natuke kahju oleks neid maha jätta, et troonile asuda, aga Marvin otsustab asjas siiski selgust saada…

“Marvin Punapost” on populaarsete Pahupidikooli-lugude autori Louis Sachari uus sari, millele on vahvad pildid joonistanud Hillar Mets.

Kirsti Läänesaar

Piret Jaaks “Härra Maru mustikapood”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2023.

Maru on 6-aastane vägev poiss, kes käib siin maailmas ringi. Vähemalt ise on ta veendunud, sest tema nimi eesti keeles on “vägev” ja jaapani keeles “ring”. Talle meeldib matemaatika ja loodusõpetus. Maru unistuste suvevaheaeg on üksi pimedas toas raamatuid lugeda ja koomikseid joonistada.
Kui vaheaeg hakkas saabuma, sai Maru ebameeldiva üllatuse osaliseks. Isa pidi minema ärireisile Jaapanisse ja ema oli hõivatud, seega saadetakse ta koos vanema õe Britaga laagrisse. See tähendab Marule kisa ja kära, ei mingit rahulikku olemist. Ta oli veendunud, et mingi tavaline laager temasugusele erilisele lapsele ei ole üldse õige koht, aga ema oli teisel arvamusel.

Teisel laagripäeval said lapse ülesande teha kahe päevaga oma äri.
“Reeglid on järgmised,” jätkas Lohehammas. “Esiteks, äri peab olema selline, mis müüb tõelist kaupa, aga mis samal ajal on teiste laste jaoks väga lõbus. Teiseks peab teil olema plaan, kuidas te panete inimesed kaupa ostma ka siis, kui nad seda väga ei soovi. Kas on küsimusi?”

See oli just see, mida Maru oli teha unistanud. Kust nii äkki võtta idee? Unistada ju võib, aga nüüd ja kohe ei tulnud miskit pähe. Idee otsimise käigus jalutas Maru laagrist eemale ja sattus paksu metsa alla, kust leidis palju mustikaid. Koos marjadega tuli ka hiilgav äriidee. Mida kõike mustikast teha saab, saate teada, kui külastate “Härra Maru mustikapoodi”.

Piia Tuule

Luis Sepúlveda “Lugu merikajakast ja kassist, kes ta lendama õpetas”

Kajakas nimega Kengah satub merel õlireostuse ohvriks. Viimast jõudu kokku võttes lendab ta ühe kortermaja rõdule, kus parasjagu veedab aega priske must kõuts Zorbas. Kajakas teab, et talle pole palju aega jäänud, ja palub Zorbaselt teenet. Ta soovib, et kass hoolitseks tema muna eest, ja kui tibu on koorunud, siis õpetaks ta ka lendama.

Zorbas ei suuda sureva linnu palvest keelduda ja nii saabki temast täiesti ootamatult kajakaema asendaja. Kuna kõutsil puuduvad linnumunade ja -poegadega igasugused kogemused, siis pöördub ta nõu saamiseks teiste sadamakasside poole. Üheskoos tuleb neil välja uurida, kuidas munast tibu välja haududa ja teda maailmas varitsevate ohtude eest kaitsta, ning mis kõige keerulisem – kuidas ta lendama õpetada.

„…neid tõotusi on keeruline täita,” jätkas Kolonel Sekretärile tähelepanu pööramata. „Aga nagu me teame, peab üks sadamakass alati oma sõna. Ja et aidata sel tõotusel tõeks saada, annan ma meie sõbrale Zorbasele käsu jääda muna valvele seniks, kuni tibu on koorunud, ja Professoril käsin ma uurida oma enplikoopi… envelotsipeeti… no ühesõnaga, seda oma raamatukuhilat, et lendamiskunsti kohta selgust saada. Ja nüüd jätkem jumalaga selle linnuga, kes langes inimese põhjustatud õnnetuse ohvriks. Sirutagem oma kaelad välja kuu poole ja näugugem ühiselt sadamakasside hüvastijätulaulu.”

Tšiili päritolu autori südamlik lugu räägib sõprusest, koostööst ja hoolimisest, juhtides tähelepanu ka keskkonnateemadele ja loodushoiule.

Kirsti Läänesaar

Timo Parvela “Varjud. Kõlin”

Mida oleksid sina nõus tegema, et päästa oma parima sõbra elu? Varjust loobumine ei tundu kuigi suure ohvrina – vähemalt Pete arvab nii, kui otsustab oma raskelt haige sõbra Sara päästmiseks vahetuskaupa teha. Aga loomulikult ei ole asi niisama lihtne ja varjust loobudes annab Pete ära veel midagi väga olulist.

Ta vahetas oma varju Sara paranemise vastu. Sellest omakorda järeldub, et mingis mõttes oleks ta nagu kangelane, aga miks ta end siis üldse kangelasena ei tunne? Miks on ta hakanud pigem inimesi ja päevasel ajal liikumist vältima? Miks kardab ta kogu aeg, et ta paljastatakse, kuigi ta ei ole midagi valesti teinud?

Samal ajal toimub kaugel põhjas Jõuluvana valdustes midagi sünget ja kahtlast. Asjasse on segatud varjupaikajad, maa-alused ja mitut sorti päkapikud, kes pole sugugi sellised kenad punaste tutimütsidega mehikesed, nagu me harjunud oleme. Kõige salakavalam ja ebameeldivam neist on pisikeste tigedate silmade ja haisva hingeõhuga Elpiö, kes kaupleb Pete käest välja tema varju. Ja nii on Pete vastu oma tahtmist sattunud suurde ja ohtlikku seiklusse, mille käigus võib juhtuda mida iganes …

Timo Parvela ülimalt põneva fantaasialoo lahutamatuks osaks on Pasi Pitkäneni suurepärased illustratsioonid. Tegemist on triloogia esimese osaga.

Kirsti Läänesaar

Nikola Huppertz “Kaunis nagu kaheksa”

Malte on 12-aastane koolipoiss, kes armastab matemaatikat. Tasub tal vaid ülesannete taha istuda, kui kõik mured kaovad. Tema lemmiknumber on kaheksa.

Kaheksa on kauneim, mida ma tean. Kõik numbrid on ilusad, aga kaheksa on perfektne. Ta on sümmeetriline peegeldus iseendast ja tal ei ole selliseid sabasid ja sarvi nagu teistel numbritel.

Siis aga pööratakse Malte elu pea peale. Kõigepealt saabub nende perre elama Malte 17-aastane poolõde Josefine, needistatud näoga mässumeelne tüdruk, kes kuulab valjusti muusikat, teeb koolist poppi ja ei hoia kunagi oma arvamust enda teada. Loomulikult tekivad peres pinged ja kui Malte õega lähedasemaks saab, kooruvad minevikust välja asjad, milleks poiss sugugi valmis ei olnud.

Lisaks liitub Malte kooli matemaatikaklubiga Lale, tore ja särasilmne tüdruk, kes tekitab Maltes vastakaid tundeid. Ühest küljest meeldib Lale talle väga, lausa nii palju, et ta ei suuda enam muust mõeldagi. Teisalt on ta tüdruku peale pisut kade, kuna too oskab matemaatikat Maltest ehk isegi paremini ja võib talle olümpiaadil ohtlikuks konkurendiks kujuneda.

See kõik seab poisi olukorda, kus arvude loogikast enam ei piisa, sest elu ja inimsuhted on vahel hoopis keerulisemad kui matemaatika. Malte on sunnitud ootamatult kiiresti suureks kasvama ning leidma endas senitundmatuid tahke ja oskusi, mis aitaksid tal selle uue, muutunud maailmaga toime tulla.

Ma nutsin ja nutsin, aga sellest ei piisanud, kõik ei ole enam kunagi nii nagu vanasti. Võib ehk õppida reegleid ja aksioome, kuid ei saa teeselda, nagu ei oleks olemas piid, ruutjuurt ega lõpmatust.
Nii väga, kui seda ka sooviks.

Kirsti Läänesaar

Tomi Kontio “Koer nimega Kass kohtab kassi”

Koer nimega Kass ja tema inimene – kodutu mees nimega Nugis – on juba mõnda aega koos olnud. Nad on üksteisele toeks ja seltsiks ja elu on ilus. Ühel päeval aga saabub laevaga üle mere must kass, kellel on seljataga suured seiklused ja kes on kandnud mitmeid erinevaid nimesid. Nüüd otsib ta maailmas kohta, kuhu viimaks paigale jääda. Aga isegi kui koerte ja kasside igipõline vaen kõrvale jätta, siis kas kolmas ikka mahub veel kahele lisaks?

“Me pole enam paarisrakend, vaid kolmene kamp,” ütleb Nugis ja tõstab Koera oma õlgadele. „Kahekesti kaunikene, kolme seltsis segasemgi.”
Vaatan Koera ja Nugist. Suure tokerja habeme kõrval on väike musta kassi pea. Kas mul on mu parima sõbra südames veel piisavalt palju ruumi?

Tegemist on südamliku looga sõprusest, hoolimisest ja armastusest, mis sellest sugugi ei vähene, kui neid teistega jagada. Selle raamatu puhul on eriti hästi aru saada, et autor Tomi Kontio on tegelikult luuletaja:

“Jätaksin meelsasti mõnelgi rajal kõndimata, kui keegi ütleks mulle: siin on rada, mida kutsutakse sõpruseks, siin on välu, mida kutsutakse armastuseks, siin on vari, mida kutsutakse kaitseks.”
Kass vaatab mind oma tarkade silmadega, milles helgib hilisõhtu kuma ja vaikne igatsus.

See on kirjanik Tomi Kontio ja illustraator Elina Warsta koera-sarja teine raamat. Esimene raamat on “Koer nimega Kass”.

Kirsti Läänesaar

Tiina Laanem “Katariina kaaperdab kooli”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2023.

Katariina on neljanda klassi tüdruk, kes tahaks olla samasugune nagu teised ja unistab üle kõige hea sõbra leidmisest. Ükskõik kui palju Katariina ka pingutab, et viisakalt käituda, juhtub temaga ikka igasuguseid ebasobivaid asju. Ta ei suuda kuidagi tunnis paigal püsida ja suu avaneb tüdrukul nagu iseenesest ka siis, kui tuleb tingimata vait olla.

Kuna suures koolis toime tulemine on Katariina jaoks raske, otsustavad vanemad saata tütre elama vanaema ja vanaisa juurde maale, kus tüdruk hakkab käima kohalikus väikses koolis. Nagu arvata võib, ei lähe ka seal kõik päris ladusalt.

Katariina avastab, et vanas mõisas asuva kooli keldrikorrusel toimuvad müstilised asjad ning asi võtab tormilise pöörde, kui Katariina ja ta klassivend Oskar näevad keldriseinal sõnumit: PÄÄSTA HIIRED!

Hoogne lugu täis koolielu, seiklusi ja sõprust. Kuigi Katariina ei saa kunagi olema päris selline nagu teised, leiab ka tema lõpuks rohkem mõistmist ja mis kõige tähtsam – päris oma sõbra.

Anu Amor-Narits