“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Mäo on kuningliku olemisega suur triibuline kõuts. Ta elab linnakorteris koos “oma inimestega” – koolipoisi Martti ja tema emaga. Martti isa elab ja töötab Norras ning poiss kohtub temaga ainult koolivaheaegadel. Ega see Marttile väga ei meeldi, et ema ja isa enam koos ei ole, aga ta lepib olukorraga. Seda enam, et ema uus kaaslane Leo on tegelikult ka täitsa tore.

Martti elust jutustavad peatükid vahelduvad raamatus Mäo mõtisklustega. Tema on ju ikkagi kass ja näeb maailma oma vaatenurgast. Oma pereliikmetega on Mäo üldiselt täitsa rahul:

Minu inimesed on targad. Nad saavad aru, et kui krõbinakauss on tühi, tuleb sinna krõbinaid panna. Ma olen neile õpetanud, millised krõbinad mulle maitsevad ja milliste lõhn mind eemale peletab. Nad on ära õppinud isegi kasside keele!

Aga alati ei ole inimesed kassidega ühel meelel. Näiteks kui Mäo püüab kinni kollase kõhuga linnukese, on Martti kurb ja vihane. Mäo ei saa temast aru:

Mul õnnestus osava jahipidamise käigus kinni püüda üks suline olevus. Olin oma saagi üle pööraselt rõõmus! Loomulikult võtsin ma selle hambusse ja tõin oma karjale, sest ma hoolitsen nende eest. Ja mis on tulemus? Ei mingit tänu. Väiksem inimene hakkas karjuma ja tõmbas ukse minu nina all kinni. Suurem inimene võttis mu saagi ja peitis selle ära. Isegi pai ei tehtud mulle!

Kui aga Mäo tutvub kauni emakassiga ja ei tule mitu päeva koju, on Martti tema pärast väga mures. Samuti on Marttil kõutsist kahju, kui Mäo võõra kassiga kakeldes korralikult räsida saab. Mäo ise tunnetab, et hakkab vanaks jääma ja ilmselt on teda ees ootamas Suur Muutus…

“Mäo, kasside kuningas” on südamlik lugu ühest tavalisest poisist ja tema perest, sellest, kuidas mõista oma lemmiklooma, kuidas temaga koos elada, tema eest hoolitseda – ja viimaks tal minna lasta. Nagu raamatu autor ise on öelnud Hooandjas (26.09.2021): “… ja nii tekkiski mõte kirjutada raamat, mis aitaks lastel paremini mõista elu sellisena nagu ta on: et eluga käib kaasas sünd ja surm, ja et see on loomulik; et loomulik on ka kurb olla, aga seegi möödub; et kõik siin elus on muutumises, aga elu oma rikkuses ja ilus läheb edasi.”

Raamatule on imelised pildid joonistanud Katrin Ehrlich, kes on Hooandjas (26.09.2021) kommenteerinud seda nii: “Mäo-raamatu kassil on aga oma iseloom ja omad tegemised. Martti kõrval on ta nii tähtis tegelane, et pühendan tema joonistamisele ilmselt rohkemgi aega kui Marttile. Arvan, et ta on selle kuhjaga ära teeninud.”

Kirsti Läänesaar

Palav hilissuvine pärastlõuna. 12-aastane Bianca on koos ema ja noorema venna Alaniga kodus ja ootab, et isa oma uue elukaaslasega talle järele tuleks. Bianca veedab nädalalõpud nende juures – mitte, et see talle nii väga meeldiks, aga selline see elukorraldus pärast vanemate lahkuminekut on. Järsku teatab ema, et isa ja tema noor sõbratar ei taha enam Biancat igal nädalavahetusel enda juurde, sest tüdruk olevat taltsutamatu. Need on isa sõnad, aga ega emagi Biancat päriselt ei mõista, tema arvates võiks tüdrukul kasutusjuhend kaasas olla.

Ema ütleb, et ma olen metsik.
“Ma tean küll, mida sa tunned, tüdruk. Ma olin umbes sinuvanuselt ise samasugune.”
Ta olevat pidanud iga väiksemagi asja peale auru välja laskma, sest muidu hakkas ta asju loopima.
Ma tean küll, mis aur on, aga emal pole vähimatki aimu, mida mina tunnen.
Ta võrdleb mind ärahellitatud lapsega, kes on vihasena põrandal pikali maas, taob jalgadega ja pröökab “ei-ei”.
Ta eksib.
Ma olen veel palju vihasem, kui ta arvatagi oskab, üheainsa erinevusega: ma ei tee peaaegu mingitki lärmi.

Bianca ei ütle midagi. Ta läheb ära, poeb läbi heki oma salapaika naabrite kanakuudi taga. Seal on ta kogu maailma eest varjul ja saab rahus kirjutada, joonistada ja elu üle järele mõelda. Tuppa tagasi minnes saab Bianca elu suurima üllatuse osaliseks. Tema vennale on sõber külla tulnud ja sõbra ema istub nende elutoas. Aga see pole mitte mingi harilik ema, vaid Billie King, Bianca lemmiknäitleja tuntud seriaalist!

Suurt midagi justkui ei juhtugi. Bianca ema ja Billie King joovad teed, poisid möllavad aias. Ja ometi juhtub tohutult palju – Bianca sisemuses. Ta vaikib, jäädes teistele mõistatuseks. On aru saada, et ta on kurb ja vihane, aga miks, ei tea ta vist päriselt isegi. Võib arvata, et vanemate lahkuminek on jätnud oma jälje, samuti see, et kodus keerleb kõik noorema venna Alani ümber, kellel on tõsine südameprobleem. Raamatus kirjeldatakse toimuvat Bianca silmade läbi, on tunda, kuidas pinge kasvab ja väljendamata tunded hõõguvad pinna all.

Alanil on ainult pool südant, aga ema süda on kaks korda nii suur.
Mul pole aimugi, kas seal mulle ka ruumi on.
Mu käed muutuvad jõuetuks, jalad samuti.
Kohe kukub selle tooli peale, millel ma seisan, märja lärtsatuse saatel hunnik Biancat.

Billie´ga kohtumine paneb Biancas midagi liikuma. Ta taipab, et on inimesi, kelle ees ta peab vabandama, ning soove ja ootusi, mida ta peab väljendama. Nüüd avastab tüdruk, et oskab ja suudab seda teha küll.

Tegemist on omapärase stiiliga pingelise ja mõtlema paneva looga noorele lugejale, kes otsib oma kohta maailmas ning alles õpib ennast tundma ja väljendama.

Raamatu autor Bart Moeyaert on 2019. aastal saanud Astrid Lindgreni mälestusauhinna.

Kirsti Läänesaar

Agnese ema sai vaaremalt päranduseks Rauhala-nimelise vana villa. Sellest sai nende kodu ja nad otsustavad teha seal korraliku remondi. Ema soov on ühte tuppa kokku koguda villa ajaloost asju, et see oleks ka teistele näha. Näiteks eemaldavad nad selle tarbeks kiht kihi haaval vana tapeeti, et seda näitusel kasutada. Iga kihi järel tulevad ilmsiks üllatused: salajased trepid, peidetud toad ja kapid mis sisaldavad sada aastat vanu nõusid, sulepeasid, millest ühele on kirjutatud vaarema nimetähed, teisele aga lihtsalt üksik E.

Samal ajal saab Agnese klass ülesande uurida midagi vana. Kuigi Agnes sooviks paariliseks Pullat, määrab õpetaja temaga asja lahendama spordipoisi Alexi, kes pole üldse vanadest asjadest huvitatud ja tal polegi midagi vana. Nii hakatakse uurima vana E-tähega sulepea lugu. See ei lähe ilma salapäraste juhtumiteta. Nagu väga vanades majades ikka, nii juhtuvad kummalised asjad ka Rauhalas. Küll kostuvad kusagilt sammud, hõljub talvel tubades suvelillede lõhn, asjad liiguvad ilma, et keegi puudutanud oleks…

See on „Agnese“ raamatute sarja teine raamat. Varem on ilmunud “Agnes ja unenägude võti“.

Piia Tuule

Kes meist poleks rääkinud, et aega ei ole. Selles raamatus on Aeg täitsa olemas ning kunstnik on andnud talle lustaka ja toreda keha.

Kuid ka selles loos on omad mured. Tüdruk Lara ja Aeg on sõbrad, kuid Lara perel tundub midagi Aja vastu olevat. Vanaisa tahab Aega parajaks teha, ema ja isa Aega raisata ning õde ja vend sootuks Aega surnuks lüüa. Seepeale otsustab Aeg sellest majast lahkuda ning Lara läheb teda koos kassiga otsima.

Seda, kus Aeg ja Lara ennast lõpuks peale mõningast ekslemist hästi tunda võivad, saab juba raamatust teada.

Napi teksti ja kauni pildikeelega raamat annab võimaluse koos lastega mõtiskleda aja üle ja nautida toredat sõnamängu.

Anu Amor-Narits

Siniste huntide linnas elasid ainult sinised hundid. Need hundid olid nii sinised, et õigem oleks öelda SINIsinised. Sinised hundid olid suured korraarmastajad ja neile ei meeldinud üllatused.

Siniste huntide elu kulgeb kindlalt ettemääratud rada pidi ja kõik nende päevad on üksteisega äravahetamiseni sarnased. Sinised hundid ei naerata kunagi ja sageli vaevab neid kõhuvalu. Aga ükskord juhtub midagi enneolematut: siniste huntide linna ilmub üks lustakas punane hunt, kes sõidab niisama punase jalgrattaga ja on tõeline vilistamise maailmameister. Sinised hundid vilistada ei oska, sest neil pole olnud isegi lapsena aega sedasorti kasutuid oskusi omandada. Seadusega keelatud vilistamine ometigi ei ole, ja nagu välja tuleb – viled on nakkavad.

Viled on nakkavad, aga sugugi mitte nii nagu mumps, vaid pigem nagu kirsimarjad: sööd ühe, siis kaks, kolm, ja juba saabki neid musttuhat.

Nii keerab punase hundi saabumine elu linnas korralikult pea peale, sest kord juba vilistama õppinud, tahavad sinised hundid ühtäkki ka muid asju teistmoodi teha…

Autori illustratsioonidega vahva pildiraamat näitab, kuidas erinevused meie maailma rikastavad ja kui oluline on vahel ka lihtsalt mängida ja lustida.

Kirsti Läänesaar

11-aastase Felixi elu määravad ära kõikvõimalikud reeglid. Asjade tegemiseks on õige ja vale viis ning Felix seisab hea selle eest, et kõik saaks tehtud õigesti. Kui hommikul on koolis ette nähtud õigekirja harjutamine, siis ei luba Felix mingil juhul asendusõpetajal loodusteaduslikke katseid teha, kui on aeg minna raamatukokku, siis on mõeldamatu, et Felix läheks selle asemel hoopis kontserti kuulama. Raamatukogu on muuseas tema lemmikkoht, sest seal valitseb alati vaikus ja kord. Ka raamatukoguhoidja preili Claudette rõõmustab, kui poiss tuleb talle appi riiuleid korrastama ja raamatuid tagasi panema, sest keegi ei ole nii põhjalik ja täpne kui Felix.

Lisaks jäikadele reeglitele on Felixi kinnisideeks paarisarvud. Paarisarvud on tema kujutluses head, paaritud arvud halvad. Ta ei suuda vastu panna tungile tervitada inimesi kaks korda järjest või võtta trepist üles minnes kaks astet korraga – kui ta seda ei tee, võib juhtuda midagi tõeliselt halba. Kui Felixil ei lasta tema arvukatest ja teiste jaoks arusaamatutest reeglitest kinni pidada, vallandub poisi sisemuses tõeline katastroof ja ta ei ole võimeline oma käitumist kontrollima. Seetõttu on kaaslastel, pereliikmetel ja õpetajatel Felixiga üsna keeruline läbi saada. Kõige rohkem kannatab tohutu sisemise pinge all loomulikult Felix ise.

Ühel päeval lähevad asjad koolis nii käest ära, et direktor paneb Felixi fakti ette: ta kas hakkab käima nõustaja juures või peab kooli vahetama. Felix ei suhtu sellesse mõttesse esialgu just ülearu entusiastlikult, aga tuleb välja, et kooli nõustaja Hugo on tegelikult väga tore. Hugo näitab Felixile, kes on see „kiusaja”, kes tema kallal näägutab ja talle lõputuid reegleid peale surub, ning aitab sellele tegelasele ka vastu astuda.

Olulist rolli mängib Felixi muutumises ka Charlie – uus tüdruk, kellest saab tema pinginaaber. Charlie on mitmes mõttes Felixi vastand, ta riietub omapäraselt, loeb tundides koomikseid ja ei hooli eriti reeglitest. Esialgu ärritab see poissi, aga Charlie oma avatud olekuga suudab tema kaitsemüürist läbi tungida ja neist saavad sõbrad. Aga ka Charlie´l on üks hästi hoitud saladus, mure, millega omakorda saab ehk hoopis Felix teda aidata.

Vaimse tervise teemad on järjest enam aktuaalsed ka laste seas. See lihtsalt ja köitvalt kirja pandud lugu aitab noorel lugejal mõista, mis võib tegelikult toimuda arusaamatult käituva kaaslase sisemuses ja kuidas talle toeks olla. Samuti julgustab see abi otsima, probleemidele lahendusi leidma ja elust rõõmu tundma.

Kirsti Läänesaar

11-aastane Cornelius, hüüdnimega Jupp, on harjunud sellega, et tal on enda jaoks piisavalt ruumi – kodus on tema päralt terve ülemine majakorrus ja koolis istub ta üksi pingis, sest talle meeldib nii. Jupi vanemad on lahutatud, aga poiss tunneb end koos toreda ja pojale pühendunud isaga elades väga hästi. Aeg-ajalt kohtub ta ka oma fotograafist emaga, et koos söömas ja poodides käia. Jupp on asjade korraldusega igati rahul ega igatse oma ellu mingit muutust.

Kõik keeratakse pea peale päeval, mil Jupi klassi tuleb uus tüdruk, veider ja trotslik kräsupäine Anna. Tüdrukust ei saa mitte ainult tema pinginaabrit, asi on märksa hullem – selgub, et Jupi isal on plaan uuesti abielluda ning isa väljavalituks on Anna ema! Kumbki lastest pole sündmuste sellise käiguga rahul ja nii sepitsevad nad koos valmis plaani vanemate suhte nurjamiseks.

Paraku ei lähe elus alati kõik plaani kohaselt ning loomulikult satuvad vandeseltslased parajatesse sekeldustesse. Selle käigus koorub aga välja tõde inimeste tõelise olemuse kohta ning saab selgeks, kes on tõeline sõber ja kes mitte. Pinget ja põnevust jätkub viimase leheküljeni ning lõpplahendus on päris üllatav.

Raamat räägib muhedalt ja südamlikult loo paljude tänapäeva laste reaalsusest – elust lahutatud vanematega. Samuti käsitletakse suhteid klassikaaslaste ja sõprade vahel ning perede rahalisest seisust tulenevaid erinevusi. Tore on see, et Cornelius pole klassikaline rikas ärahellitatud jõmpsikas, vaid igati meeldiv noormees, kes suhtub teistesse mõistvuse ja kaastundega, isegi kui tegemist on tõreda majapidajanna või pisut kummalise klassikaaslasega. Oma rahuliku loomu ja tervemõistusliku käitumisega on ta teismelisele heaks eeskujuks, kuidas elu keerdkäikudega toime tulla. Lapsevanemad võiksid samuti seda raamatut lugeda – kui tahate teada, millise käitumisega on võimalik laste juures edu saavutada ning millised käitumismaneerid lapse kindlasti kaugele eemale peletavad.

Kirsti Läänesaar

Poisi kirjutuslaual pliiatsitopsi kõrval seisab robot. Robot on väike ja õrn, poiss on ta ise ehitanud. Kõndida robot ei oska, küll aga rääkida, mis siis, et ta sõnade järjekorra lauses segamini ajab. Sellest pole midagi, poiss saab temast väga hästi aru. Samuti oskab robot tähelepanelikult kuulata ja head nõu anda. See on natuke nagu pidada aru iseendaga, aga samas ka oma parima sõbraga.

„Teha mida sa tahaksid,” ütleb robot.
Tahaksin vennaga koos olla. Tahaksin vaadata, kuidas ta arvutis mängib. Tahaksin kuulata, kuidas ta naljakaid hääli teeb. Kuidas ta mõnikord täiest kõrist karjub.
„Ma ei tohi temaga isegi rääkida,” kurdan.
„Sõnum talle saada,” ütleb robot.

Raamatus on rahulikud, mõtlikud, muheda huumoriga pikitud lood ühe poisi igapäevategemistest, milles iga lastega pere end kindlasti ära tunneb. Poisil on vanem vend, kellele meeldib arvutis mängida, korvpallihuviline isa ja hoolitsev korraarmastajast ema. Poisile ei meeldi pimedas toas magama jääda ja teatris ebamugavat pidulikku särki kanda, küll aga meeldib talle väga mere ääres suvitada. Ta koristab sahtleid, harjutab klaverimängu ja vahel teeb natuke pahandust ka. Alati on poisi kõrval tema väike robot, kellega saab kõike jagada. Kõige hirmsam unenägu ongi see, kus robot on ühtäkki kaduma läinud ja keegi isegi ei mäleta teda. Õnneks pole see päriselt.

Sünnipäevapeoks valmistudes tuleb robot aga ära peita, et keegi teda ära ei lõhuks, ja pealegi:

Ma ei taha, et teised teda näevad. Ma ei taha, et teised teda katsuvad. See on ainult minu robot. Temast ei pea teised teadma. Teistel on oma robotid. Igaühel isemoodi.

Kirsti Läänesaar

Ross Maloy on tavaline tagasihoidlik seitsmenda klassi poiss, kes on lootnud põhikoolist rahulikult läbi saada, ilma et ta millegi erilisega silma paistaks. Tema jaoks on väga oluline olla normaalne, sulanduda teiste hulka, ning siiani on see tal ka korda läinud. Kõik muutub päeval, mil Rossil avastatakse haruldane silmakasvaja. Rossi ema on aastaid tagasi vähki surnud, nii et poisi haigestumine on perele tõeliselt ränk löök. Vähidiagnoos pöörab tema elu igas mõttes pea peale, tuues endaga loomulikult kaasa hirme ja kannatusi, aga ootamatul kombel ka midagi head: Ross leiab tänu sellele uusi sõpru ja avastab endas selliseid külgi, millest tal varem aimugi polnud.

Kahtlemata on hirmus minna uuele kooliaastale vastu „haige poisina”, keda koridoris vahitakse ja kommenteeritakse. Kõik kaasõpilased ei hiilga sugugi erilise taktitundelisusega ja mõni on lausa sihilikult pahatahtlik. Asja ei tee kergemaks see, et Ross on sunnitud arsti käsul kandma laia äärega mütsi ning peab oma nägu määrima kleepuva ja läikiva ravisalviga. Kui lisada kõigele veel kiiritusravi tõttu lahti tulevad juuksed, halvenev nägemine ja ajuti võimust võttev surmahirm, tundub seis päris lootusetu.

Õnneks on Rossi kõrval kindla kaljuna tema ammune hea sõber Abby, kellega koos on koolipäevad talutavamad. Raviseansside käigus sõbruneb Ross radioloogiatehnik Frankiga, kes juhatab poisile teed muusikamaailma. Muusika aitab Rossil keeruliste tunnetega paremini toime tulla, ta otsustab hakata kitarrimängu õppima ning jõuab viimaks koguni oma bändi tegemiseni.

Ross on pärinud ka oma illustraatorist ema kunstiande. Ta joonistab humoorikaid koomikseid Batnotsist, vaprast superseast, kes lahendab paberil probleeme, millega poiss koolielus kokku puutub. Koomiksid on raamatu tekstile mõnusaks muigama panevaks lisanduseks.

„Vidusilm” põhineb koomiksikunstniku ja kirjaniku Rob Harrelli isiklikul kogemusel. Ilmselt tänu sellele ongi tal õnnestunud nii täpselt ja usutavalt Rossi tundeid, mõtteid ja läbielamisi kirjeldada.

Keerulistest teemadest hoolimata ei mõju raamat süngelt või ängistavalt. Peategelase optimism ja ettevõtlikkus ning sõprade ja pere toetus aitavad tal toime tulla kaosega, kuhu elu ta ootamatult paisanud on, samuti leidub raamatus küllaga huumorit, koomilisi olukordi ja teravmeelseid dialooge. Tegemist on põneva, kaasa tundma ja mõtlema paneva raamatuga, mis juhib tähelepanu vajadusele kohelda kõiki võrdselt, sõbralikult ja lugupidavalt, olenemata inimese tervislikust seisundist või välistest eripäradest. Samuti sisendab see lootust, et ükskõik kui raske parasjagu ka ei oleks – alati leidub väljapääs.

Kirsti Läänesaar

Kui keegi soovib pärast raamatu lugemist koos autoriga Batnotsi joonistada, siis Youtube´ist leiab sellise video:

Ühiskonnas laiemalt kõlapinda leidvad teemad leiavad enamasti tee ka lastekirjandusse. „Minu linn” käsitleb looduse ja keskkonna hoidmise temaatikat väikelapsele arusaadaval moel, saateks Gerda Märtensi värvikirevad illustratsioonid.

Hugo ehitab parasjagu linna, mis koosneb erinevast prügist: mahlapakid, plastkarbid, kilekotid ja muu taoline kraam, kui ema saadab poisi maitserohelist tooma. Kasvuhoones märkab Hugo, et taimed ei ole enam nii lopsakad kui varem ja putukaid on vähem liikvel. Poiss saab aru, et kui me oma elu samaviisi edasi elame, ei ole linnas enam meie ümber taimi ja muud elusloodust.

Nii ehitab poiss uue linna, kus on suured pargid ja kasvuhooned.

Raamat võitis 2019. aasta Põlvepikuraamatu konkursil esikoha.

Anu Amor-Narits

Sildipilv