“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Maikuu on aeg kooliekskursioonideks ning mõtle, kui tore oleks minna bussiga ekskursioonile kosmosesse.
Niimoodi just juhtubki aastal 3001 koolilastega, kes võtavad ette reisi Päikese ümber tiirlevatele planeetidele ja mõnedele nende kuudele. Lisaks veel möödutakse Päikesest endast, tema sabatähtedest ehk komeetidest ning asteroidivööst pärast Marssi ning lõpuks külastatakse kääbusplaneeti Pluutot. Sealt juba ligi viie tunniga valguse kiirusest veidi aeglasemalt liikuva koolibussiga tagasi koduplaneedile Maa.
Päris meeldiv programm?! Eriti kui igal kohal on oma võlu – näiteks Jupiteril elab kunstnike kogukond, Päikesel käivad tarakanid päikesetuules lainelaudadega sõitmas ning Marsi on hõivanud mägironijad, sest päikesesüsteemi kõige kõrgeim mägi Olympus Mons asub seal. Nii kulgebki kogu reis lõbusalt, kuid samas ka harivalt. Õpetajad on rahul ning lapsed leiavad lõpuks, et parim paik on ikka koduplaneet Maa. Seega nenditakse, et tuleb hoida maakera loodust, sest halbades kätes võib maakera muutuda sama viletsaks elupaigaks nagu Veenus või Marss.

Klaari Tamm

Taas on Christine Nöstlinger kirjutanud ühe toreda loo poisist keda me kohatame argielus iga päev

Franz on täiesti tavaline 6 a poiss. Ainult, et ta näeb välja nagu tüdruk. Tal on heledad inglilokid ja taevasinised silmad. Isa püüab teda küll lohutada näidates enda lapsepõlve pilte aga see ei tee asja just palju kergemaks. Ikka peavad kõik teda tüdrukus. Poisid ei taha temaga jalgpalli mängida ja ka kakelda ei taha temaga keegi. Kuid elu ei jää sellepärast seisma ja ikka on võimalik tõestada, et sa oled tubli poiss.

Alles nüüd hakkas Franz aimama, mida need kaks võõrast sõna tähendada võiksid. “Peps klann on see, kellele ei meeldi, et tõde päevavalgele tuleb,” mõtles ta.

Piia Tuule

Tore lugu tuulelohe Kookospähkel Kopsataja esimesse klassi minekust millest kujunevad väga seiklusrohked ja õpetlikud päevad.
Ta saab endale sõbraks õgardlohe Oskari keda kõik kardavad. Kõik ju teavad, et õgardlohed söövad kõiki ja kõike. Kookospähkel näeb Oskaris aga väikest õnnetut lohet kes tahaks ka väga kooli minna, sest seal õpetatakse lugema, arvutama, ujuma ja sealt saab palju sõpru keda tal üldse ei ole.

“Õgardlohe upub otsekohe, kui ta vette läheb,” kinnitab Oskar ja väriseb veel hullemini.
Kookospähkel raputab pead. “Ujumiskätistega ei saa uppuda. Alati jääb vee peale.”
“Oled kindel?” pärib Oskar umbusklikult.
“”Tuulelohe-ausõna-kindel!” vastab Kookospähkel. Ta võtab Oskaril käestkinni ja viib sõbra vee äärde.

„Väike lohe Kookospähkel läheb kooli“ on Ingo Siegneri ülipopulaarse sarja esimene raamat.

Piia Tuule

Kas on tuttav tunne, et iga kord, kui laps vannis käib, on väike tüli teemal, kui tihti ja korralikult peab ikka juukseid pesema, sest see vastik šampoon kipub ju silma ja suhu minema. Tavaliselt tüdrukute puhul aitab, kui küsid, kas tahad sama kauneid juukseid kui Rapuntselil. Selles loos on aga kõik pahupidi keeratud ning Rapuntsel tüdineb, mille tulemusena asuvad talle pähe elama igasugused putukad ja muud linnud-loomad. See peletab eemale kõik printsid ning isegi teda torni lukustanud nõia…. Mis siis saab? Tegu on siiski muinasjutu redigeeringuga, seetõttu on lõpp õnnelik ja ka õpetlik. Kuigi ootamatu, sest küsimusele, kas päästja soovib Rapuntseliga abielluda, vastab prints: „Tänan, ei, kuid kuidas oleks uue soenguga?”.

Raamatu viimasel lehel on suunavad küsimused lapsevanemale, et koos lapsega saaks arutada muinasjutu teema ja moraali üle.

Kirjastusel Sinisukk on ilmunud ka analoogsed lood nina nokkivast Pinocchiost, Haisu-Jackist ja väsimatust Okasroosikesest.

Klaari Tamm

Raamatu autor Ellen Niit on peategelase kohta rääkinud nii: „Kui ma noor olin, tundsin ma ühte kena väikest asjameest, kelle nimi oli onu Ööbik. Ta elas meie lähedal ja ma nägin teda peaaegu iga päev. Ma kirjutasin temast isegi mõned väikesed jutud. Onu Ööbik oli mu poegade hea tuttav ja ma pean ütlema, et ta oli nendega ka õige sarnane. Küllap sellepärast on ta veel praegugi nii armas, kui ma ta peale mõtlen.”.

Onu Ööbiku lood on paljudele lugejatele kindlasti tuttavad, sest osa neist on varem ilmunud erinevates kogumikes ja avaldatud „Tähekeses”. Kindlasti pole mina kaugeltki ainuke, kes juba ammu ootas selle lustliku tegelase jutukesi eraldi raamatuna. Nüüd ongi need ilmunud koos Priit Pärna illustratsioonidega, moodustades suurepärase terviku.

Onu Ööbiku lugusid lugedes tunnevad nii suured kui väikesed peategelases ära oma pereliikmeid, sõpru, tuttvaid. Mulle tundub, et meis kõigis on peidus pisut onu Ööbikut. Seda, mis neis lugudes juhtub, ei tahaks ette rääkida, sest muidu võib osa lugemisrõõmust kaotsi minna.

Anu Amor-Narits

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2017

Lähed muuseumi, vaatad pilte ja kui on head pildid, siis need ärkavadki ellu. Kõik tundub käegakatsutav, samas käega katsuda justkui ei tohiks, sest pikapeale kulub pilt niimoodi ära ja sellest, mis kunstnik on pildi peale maalinud, ei jää enam midagi järele. Aga mis siis, kui need asjad ja tegelased sealt pildi pealt ise maha tulevad ja sinuga suhtlema tahavad hakata? Võiks muidugi jubedaid asju ette kujutada, lausa põrgukoledusteni välja, kuid härra Klaasi muuseumis läheb hoopis põnevaks ning lustakaks. Ja lustakuse peale on Kairi Look meister.

Contra

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2017

Muinasjutt, mis mõjub uskumatult realistlikult. Isegi lõvi, kes murrab teisi maha, aga kuulab kuninga sõna, sest on tema lapsepõlvesõber, on täiesti usutav. Hämmastav, et saab nii lastepäraselt poliitikast kogu selle karmuses kirjutada. Häda ja hukkasaanuid on küll palju, Hädaorg pealkirjas väärib igati oma nime. Samas ajalugu ongi ju selline, igale õitsengule on eelnenud tublisti kurbust ja viletsust. Lastekirjandus ei pea alati elu ilustama. Aga muidugi ei ole ükski hädaorg ilma rõõmuta ja lõpuks võidavad ikkagi armastus ja headus. Seda tasub ka päriselus arvesse võtta, kui tekib pealtnäha väljapääsmatu olukord.

Contra