“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

11-aastase Felixi elu määravad ära kõikvõimalikud reeglid. Asjade tegemiseks on õige ja vale viis ning Felix seisab hea selle eest, et kõik saaks tehtud õigesti. Kui hommikul on koolis ette nähtud õigekirja harjutamine, siis ei luba Felix mingil juhul asendusõpetajal loodusteaduslikke katseid teha, kui on aeg minna raamatukokku, siis on mõeldamatu, et Felix läheks selle asemel hoopis kontserti kuulama. Raamatukogu on muuseas tema lemmikkoht, sest seal valitseb alati vaikus ja kord. Ka raamatukoguhoidja preili Claudette rõõmustab, kui poiss tuleb talle appi riiuleid korrastama ja raamatuid tagasi panema, sest keegi ei ole nii põhjalik ja täpne kui Felix.

Lisaks jäikadele reeglitele on Felixi kinnisideeks paarisarvud. Paarisarvud on tema kujutluses head, paaritud arvud halvad. Ta ei suuda vastu panna tungile tervitada inimesi kaks korda järjest või võtta trepist üles minnes kaks astet korraga – kui ta seda ei tee, võib juhtuda midagi tõeliselt halba. Kui Felixil ei lasta tema arvukatest ja teiste jaoks arusaamatutest reeglitest kinni pidada, vallandub poisi sisemuses tõeline katastroof ja ta ei ole võimeline oma käitumist kontrollima. Seetõttu on kaaslastel, pereliikmetel ja õpetajatel Felixiga üsna keeruline läbi saada. Kõige rohkem kannatab tohutu sisemise pinge all loomulikult Felix ise.

Ühel päeval lähevad asjad koolis nii käest ära, et direktor paneb Felixi fakti ette: ta kas hakkab käima nõustaja juures või peab kooli vahetama. Felix ei suhtu sellesse mõttesse esialgu just ülearu entusiastlikult, aga tuleb välja, et kooli nõustaja Hugo on tegelikult väga tore. Hugo näitab Felixile, kes on see „kiusaja”, kes tema kallal näägutab ja talle lõputuid reegleid peale surub, ning aitab sellele tegelasele ka vastu astuda.

Olulist rolli mängib Felixi muutumises ka Charlie – uus tüdruk, kellest saab tema pinginaaber. Charlie on mitmes mõttes Felixi vastand, ta riietub omapäraselt, loeb tundides koomikseid ja ei hooli eriti reeglitest. Esialgu ärritab see poissi, aga Charlie oma avatud olekuga suudab tema kaitsemüürist läbi tungida ja neist saavad sõbrad. Aga ka Charlie´l on üks hästi hoitud saladus, mure, millega omakorda saab ehk hoopis Felix teda aidata.

Vaimse tervise teemad on järjest enam aktuaalsed ka laste seas. See lihtsalt ja köitvalt kirja pandud lugu aitab noorel lugejal mõista, mis võib tegelikult toimuda arusaamatult käituva kaaslase sisemuses ja kuidas talle toeks olla. Samuti julgustab see abi otsima, probleemidele lahendusi leidma ja elust rõõmu tundma.

Kirsti Läänesaar

11-aastane Cornelius, hüüdnimega Jupp, on harjunud sellega, et tal on enda jaoks piisavalt ruumi – kodus on tema päralt terve ülemine majakorrus ja koolis istub ta üksi pingis, sest talle meeldib nii. Jupi vanemad on lahutatud, aga poiss tunneb end koos toreda ja pojale pühendunud isaga elades väga hästi. Aeg-ajalt kohtub ta ka oma fotograafist emaga, et koos söömas ja poodides käia. Jupp on asjade korraldusega igati rahul ega igatse oma ellu mingit muutust.

Kõik keeratakse pea peale päeval, mil Jupi klassi tuleb uus tüdruk, veider ja trotslik kräsupäine Anna. Tüdrukust ei saa mitte ainult tema pinginaabrit, asi on märksa hullem – selgub, et Jupi isal on plaan uuesti abielluda ning isa väljavalituks on Anna ema! Kumbki lastest pole sündmuste sellise käiguga rahul ja nii sepitsevad nad koos valmis plaani vanemate suhte nurjamiseks.

Paraku ei lähe elus alati kõik plaani kohaselt ning loomulikult satuvad vandeseltslased parajatesse sekeldustesse. Selle käigus koorub aga välja tõde inimeste tõelise olemuse kohta ning saab selgeks, kes on tõeline sõber ja kes mitte. Pinget ja põnevust jätkub viimase leheküljeni ning lõpplahendus on päris üllatav.

Raamat räägib muhedalt ja südamlikult loo paljude tänapäeva laste reaalsusest – elust lahutatud vanematega. Samuti käsitletakse suhteid klassikaaslaste ja sõprade vahel ning perede rahalisest seisust tulenevaid erinevusi. Tore on see, et Cornelius pole klassikaline rikas ärahellitatud jõmpsikas, vaid igati meeldiv noormees, kes suhtub teistesse mõistvuse ja kaastundega, isegi kui tegemist on tõreda majapidajanna või pisut kummalise klassikaaslasega. Oma rahuliku loomu ja tervemõistusliku käitumisega on ta teismelisele heaks eeskujuks, kuidas elu keerdkäikudega toime tulla. Lapsevanemad võiksid samuti seda raamatut lugeda – kui tahate teada, millise käitumisega on võimalik laste juures edu saavutada ning millised käitumismaneerid lapse kindlasti kaugele eemale peletavad.

Kirsti Läänesaar

Poisi kirjutuslaual pliiatsitopsi kõrval seisab robot. Robot on väike ja õrn, poiss on ta ise ehitanud. Kõndida robot ei oska, küll aga rääkida, mis siis, et ta sõnade järjekorra lauses segamini ajab. Sellest pole midagi, poiss saab temast väga hästi aru. Samuti oskab robot tähelepanelikult kuulata ja head nõu anda. See on natuke nagu pidada aru iseendaga, aga samas ka oma parima sõbraga.

„Teha mida sa tahaksid,” ütleb robot.
Tahaksin vennaga koos olla. Tahaksin vaadata, kuidas ta arvutis mängib. Tahaksin kuulata, kuidas ta naljakaid hääli teeb. Kuidas ta mõnikord täiest kõrist karjub.
„Ma ei tohi temaga isegi rääkida,” kurdan.
„Sõnum talle saada,” ütleb robot.

Raamatus on rahulikud mõtlikud muheda huumoriga pikitud lood ühe poisi igapäevategemistest, milles iga lastega pere end kindlasti ära tunneb. Poisil on vanem vend, kellele meeldib arvutis mängida, korvpallihuviline isa ja hoolitsev korraarmastajast ema. Poisile ei meeldi pimedas toas magama jääda ja teatris ebamugavat pidulikku särki kanda, küll aga meeldib talle väga mere ääres suvitada. Ta koristab sahtleid, harjutab klaverimängu ja vahel teeb natuke pahandust ka. Alati on poisi kõrval tema väike robot, kellega saab kõike jagada. Kõige hirmsam unenägu ongi see, kus robot on ühtäkki kaduma läinud ja keegi isegi ei mäleta teda. Õnneks pole see päriselt.

Sünnipäevapeoks valmistudes tuleb robot aga ära peita, et keegi teda ära ei lõhuks, ja pealegi:

Ma ei taha, et teised teda näevad. Ma ei taha, et teised teda katsuvad. See on ainult minu robot. Temast ei pea teised teadma. Teistel on oma robotid. Igaühel isemoodi.

Kirsti Läänesaar

Ross Maloy on tavaline tagasihoidlik seitsmenda klassi poiss, kes on lootnud põhikoolist rahulikult läbi saada, ilma et ta millegi erilisega silma paistaks. Tema jaoks on väga oluline olla normaalne, sulanduda teiste hulka, ning siiani on see tal ka korda läinud. Kõik muutub päeval, mil Rossil avastatakse haruldane silmakasvaja. Rossi ema on aastaid tagasi vähki surnud, nii et poisi haigestumine on perele tõeliselt ränk löök. Vähidiagnoos pöörab tema elu igas mõttes pea peale, tuues endaga loomulikult kaasa hirme ja kannatusi, aga ootamatul kombel ka midagi head: Ross leiab tänu sellele uusi sõpru ja avastab endas selliseid külgi, millest tal varem aimugi polnud.

Kahtlemata on hirmus minna uuele kooliaastale vastu „haige poisina”, keda koridoris vahitakse ja kommenteeritakse. Kõik kaasõpilased ei hiilga sugugi erilise taktitundelisusega ja mõni on lausa sihilikult pahatahtlik. Asja ei tee kergemaks see, et Ross on sunnitud arsti käsul kandma laia äärega mütsi ning peab oma nägu määrima kleepuva ja läikiva ravisalviga. Kui lisada kõigele veel kiiritusravi tõttu lahti tulevad juuksed, halvenev nägemine ja ajuti võimust võttev surmahirm, tundub seis päris lootusetu.

Õnneks on Rossi kõrval kindla kaljuna tema ammune hea sõber Abby, kellega koos on koolipäevad talutavamad. Raviseansside käigus sõbruneb Ross radioloogiatehnik Frankiga, kes juhatab poisile teed muusikamaailma. Muusika aitab Rossil keeruliste tunnetega paremini toime tulla, ta otsustab hakata kitarrimängu õppima ning jõuab viimaks koguni oma bändi tegemiseni.

Ross on pärinud ka oma illustraatorist ema kunstiande, ta joonistab humoorikaid koomikseid Batnotsist, vaprast superseast, kes lahendab paberil probleeme, millega poiss koolielus kokku puutub. Koomiksid on raamatu tekstile mõnusaks muigama panevaks lisanduseks.

„Vidusilm” põhineb koomiksikunstniku ja kirjaniku Rob Harrelli isiklikul kogemusel. Ilmselt tänu sellele ongi tal õnnestunud nii täpselt ja usutavalt Rossi tundeid, mõtteid ja läbielamisi kirjeldada.

Keerulistest teemadest hoolimata ei mõju raamat süngelt või ängistavalt. Peategelase optimism ja ettevõtlikkus ning sõprade ja pere toetus aitavad tal toime tulla kaosega, kuhu elu ta ootamatult paisanud on, samuti leidub raamatus küllaga huumorit, koomilisi olukordi ja teravmeelseid dialooge. Tegemist on põneva, kaasa tundma ja mõtlema paneva raamatuga, mis juhib tähelepanu vajadusele kohelda kõiki võrdselt, sõbralikult ja lugupidavalt, olenemata inimese tervislikust seisundist või välistest eripäradest. Samuti sisendab see lootust, et ükskõik kui raske parasjagu ka ei oleks – alati leidub väljapääs.

Kirsti Läänesaar

Kui keegi soovib pärast raamatu lugemist koos autoriga Batnotsi joonistada, siis Youtube´ist leiab sellise video:

Ühiskonnas laiemalt kõlapinda leidvad teemad leiavad enamasti tee ka lastekirjandusse. „Minu linn” käsitleb looduse ja keskkonna hoidmise temaatikat väikelapsele arusaadaval moel, saateks Gerda Märtensi värvikirevad illustratsioonid.

Hugo ehitab parasjagu linna, mis koosneb erinevast prügist: mahlapakid, plastkarbid, kilekotid ja muu taoline kraam, kui ema saadab poisi maitserohelist tooma. Kasvuhoones märkab Hugo, et taimed ei ole enam nii lopsakad kui varem ja putukaid on vähem liikvel. Poiss saab aru, et kui me oma elu samaviisi edasi elame, ei ole linnas enam meie ümber taimi ja muud elusloodust.

Nii ehitab poiss uue linna, kus on suured pargid ja kasvuhooned.

Raamat võitis 2019. aasta Põlvepikuraamatu konkursil esikoha.

Anu Amor-Narits

Mardil kulub koolist koju jõudmiseks alati erakordselt kaua aega, sest koduteel on hirmus palju põnevat uurida ja avastada. Ometi tormab ta täna kodu poole lausa jooksujalu. Mardi parim sõber Siim on talle maalt kirja saatnud, aga see pole mingi tavaline kiri – kirjas on kodeeritud sõnum, mis tõotab põnevust, seiklusi ja hädaohtu! Nüüd tuleb ainult veenda vanemaid Marti kiiresti maale vanaema-vanaisa juurde sõidutama.

Maal selgubki, et vaikses külakeses on toimumas äärmiselt salapärased ja kõhedusttekitavad lood. Mardi sõber pillimees Nurga Jaanus on sattunud haiglasse, tema naabrinaine jäljetult haihtunud ja öösiti sõidavad ümbruskonnas ringi kahtlased võõrad autod. Lisaks on Siimul suur mure: ta on vanaemaga tülli läinud, sest vanaema käitub viimasel ajal täiesti arusaamatult.

Sõbrad asuvad kohe tarmukalt asja uurima ja vahepeal kisuvad seiklused päris kõhedaks… Õnneks saavad jõude ühendades ja üksteisele abiks olles ka kõige keerulisemad koodid viimaks lahti muugitud.

Ühest küljest on tegu kahe poisi kaasahaarava seiklusega, teisalt südamliku looga eluunistustest, tõelisest sõprusest ning armastusest ja hoolivusest perekonnas.

Salapärast ja pisut sügiseselt nukrat meeleolu annavad suurepäraselt edasi Kadri Ilvese kaunid illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar

Punaste juuste, tedretäppide ja koheva triibulise sabaga Krata on päris ehtne kratitüdruk. Triinu ja tema vend valmistasid krati aastaid tagasi käepärastest vahenditest ning kauplesid talle vanapagana õpipoissi ninapidi vedades ka hinge välja (vanapagan pole seda tempu muuseas sugugi unustanud ja ainult ootab võimalust oma pahameelt näidata).

Igal juhul elab lõbus ja särtsakas Krata nüüd koos Triinu kirjanikust emaga maal ja ootab pikisilmi Triinut linnast koju. Üliõpilane Triinu käib nimelt autokoolis ning on lubanud, et kohe kui juhiloa kätte saab, viib Krata Suurele Autotuurile.

Kui Triinu viimaks koju käima tuleb, ei lähe asjad aga sugugi nii nagu plaanitud. Kõigepealt peab neiu Kratale pettumuse valmistama – tal pole õnnestunud veel sõidueksamit ära teha ja nad ei saagi kohemaid autoga sõitma minna. Lisaks on Triinu ema järgmiseks hommikuks jäljetult kadunud ja selgub hämmastav tõde – ema käib salaja libahundiks ning pole miskipärast oma viimaselt käigult tagasi jõudnud. Kõige tipuks sajab ootamatult sisse Triinu tuttav Monika, kellel on oma printsessiroosale, ent parajalt kange iseloomuga viieaastasele tütrele Liisile mõneks päevaks hädasti lapsehoidjat tarvis.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, õnnestub Liisil end hundinahaga mängides libahundikutsikaks moondada ja pimeduse saabudes piirab ähvardav hundikari väikese talumaja ümber. Nii ei jää kentsakal seltskonnal muud üle, kui öö varjus ema vana sidrunkollase autoga põgeneda – mis sest, et Triinul pole isegi veel juhiluba. Lahti läheb pöörane seiklus läbi Eestimaa, mille käigus ööbitakse telgis, joostakse marti, päästetakse end politsei käest ja eksitakse metsa ära, õpitakse tundma iseennast ja oma võimeid, eesti rahvapärimust ja auto hingeelu.

Mõnusalt tempokat, südamlikku ja humoorikat lugu ilmestavad Piia Maiste lustakad värvilised illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar

Raamatu peategelane on Kärt, kellel on tunne, et ei kuulu õieti kuhugi ja asjad ta elus ei laabu kuigi hästi.

Koolis kiputakse teda narrima kui ta ei jookse keka tunnis piisavalt kiiresti või kui ta oskab õpetaja küsimustele õigesti vastata.

Kodus pole Kärdil kuidagi võimalik isa meele järele olla kuna Kärdile meeldib väga lugeda ja kirjutada, kuid isa arvates pole kirjanikutöö küll mingi õige amet vaid tegeleda tuleb hoopis äriga. Tüdruku ema on aga isegi õnnetuvõitu, nii et talle ei julge Kärt seetõttu oma muredest rääkida.

Kõik muutub sootuks kui ühel päeval pargis hakkab Kärdiga juttu rääkima elavaloomuline horvaadi tüdruk Lucija. Tüdrukutest saavad sõbrad. Lucijal on suurejooneline plaan, kuidas rõõmustada oma Horvaatiast Eestisse elama tulnud ema ning selleks on tal Kärdi abi vaja. Mängu tuleb üks poiss, kes Kärdile tegelikult väga meeldib ning kõvasti jahmerdamist tuleb kanadega.

Kokkuvõttes on see mõnus lugu laste elust, kus tuleb ikka ette nii kurvemaid kui lõbusamaid seiku ja muredest aitavad üle saada sõbrad.

Anu Amor-Narits

Kimalane Karla lendab ringi niidetud muruplatsidel, kus on vaid üksluine rohelus, ei ühtegi õit. Korraga tunneb ta magusat lõhna, mis juhatab ta ühele rõdule, mis on täis lopsakaid värvikirevaid lilli. Karla hakkab sageli kauneid lilli külastama. Ühel kuumal suvepäeval rõdule lennates selgub, et pererahvas on ära sõitnud ning lilled on suures janus.
Rõdule lendab admiralliblikas Argos, kes annab kimalasele head nõu, kuidas lilli aidata võiks.

Regina Lukk-Toompere illustratsioonidega kaunis raamat juhib lastele arusaadaval moel tähelepanu elurikkusele ja loodusele meie ümber.

Kirjanik Tia Navi ise on selle raamatu kohta öelnud: ”Putukate-mutukate ning taimede maailm on põnev, kuid et kogu see rikkus maamunal püsiks, on vaja õppida imepärast loodust meie ümber märkama ja armastama”.

Anu Amor-Narits

Sellel raamatul on oma saamislugu. Nimelt avati Tallinnas Maarjamäe lossis näitus “Koopast kaissu. Inimese ja koera lugu”, mis algab 11 000 aasta vanusest kihvast, mille kaotas esimene teadaolev Eesti koer Pulli külas. Näituse koostajad tegid Leelo Tunglale ettepaneku kirjutada raamat, mis seda väljapanekut täiendaks.
Nii sündiski vahva ja hariv raamat koertest nii Eestis kui mujal maailmas, mis sobib väga hästi lugemiseks ka juhul kui näitust vaatama minna ei ole õnnestunud.

Raamatu peategelane on varjupaika toodud kutsikas Polla, kes leiab uue kodu ajakirjanik Marioni juures. Lugu räägib Polla elust ja ühtlasi saab teada palju huvitavaid fakte koerte ja koertega seonduva kohta.

Näiteks kutsikale marutaudi vastu süsti tegev loomaarst räägib põhjalikult, mis haigus see on ning kes ja millal töötas esmakordselt välja vaktsiini selle tõve vastu.

Lugeja saab teada, millised on populaarsed koeranimed teistes maades ja kuidas koerad teistes keeltes hauguvad ning mida ikkagi tähendab, et koerad ja nende omanikud pikapeale sarnasteks muutuvad. Samuti saab tuttavaks paljude erinevate koeratõugude välimuse ja iseloomuga.

Kõige tähtsam küsimus Polla jaoks – mis tõule ta kõige rohkem sarnaneb – saab samuti raamatu lõpuks lahenduse, aga see jääb juba lugeja avastada.

Anu Amor-Narits

Sildipilv