“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Kriimik on vahva ja ettevõtlik tüdruk, kes pidevalt igasugustesse sekeldustesse satub ja sealjuures alati hirmus mustaks saab. Ega tal siis asjata selline nimi pole – tegemist on ühe „erakordselt kergesti määrduva” lapsega. Õigupoolest ei suuda ta puhtana püsida kauem kui pool tundi järjest. Koos sama kergesti määrduva koera Porikäpaga käivad nad juuksuris, pulmas ja sünnipäeval, keedavad haigele emale tomatisuppi ja põgenevad lukustatud toast. Iga kord õnnestub neil suurem segadus korraldada ja loomulikult ennast korralikult ära määrida! Õnneks on Kriimiku perel väga suur vann, kus räpased lapsed ja lemmikloomad jälle kenasti puhtaks küüritakse. Tore on seegi, et keegi ei pahanda Kriimikuga, ja viimaks õnnestub tal linnapea käest koguni orden saada.

Ja oligi käes: moosisai lebas puhtal laudlinal.
“Vaata, mis sa tegid!” kurjustas Kriimik.
Ta pühkis laudlina suure hoolega, aga nüüd sai ka kleit moosiseks.
Otsekohe oli kõik veelgi mustem. Ja ta ise ka ja Porikäpp ka.
“Mis muud kui tagasi vanni!” sõnas Kriimik.

Annie M.G. Schmidti lastelood on muhedad, fantaasiarikkad ja lihtsalt loetavad. Raamatule on võrratud pildid joonistanud tuntud illustraator Fiep Westendorp.

Kirsti Läänesaar

Sinivandi emmel ja issil on väga tähtsad ametid ja nad ei saa teda tööle kaasa võtta. Nii otsustatakse Sinivant viia lasteaeda.

Sinivandile ei meeldinud sugugi, kui ta sai teada, et peab täitsa üksi lasteaeda jääma.

Ta kartis kohutavalt. Ei lugenud emme ütlused, et ta ei ole seal üksi, vaid on ka palju teisi lapsi ja õpetajad, kes laste eest hoolitsevad. Kui emme ta hommikul lasteaeda jättis, tormas Sinivant akna juurde, et veel emmet näha. Nüüd nägi ta enda kõrval jänkutüdrukut, kes lehvitas oma emmele ja kurvastusest nuttis. Teisele poole vaadates töinas ninasarvikutüdruk, kes ka oli esimest päeva lasteaias. Siis kogus kasvataja kõik lapsed kokku ja nad hakkasid tegutsema. Kes oli arem, kes hakkajam, aga aeg kulus väga kiirelt ja Sinivandile ei jäänud kõik meeldegi, mida lasteaias tehti.

Piia Tuule

Sarja “Matemaatiline sõber” kolmandas raamatus on kätte jõudnud suvi. Markus ja tema tulnukast sõber Peeter võiksid rahus vaheaega nautida, kui perekonda ei tabaks ootmatu üllatus. Nimelt helistab Markuse emale koolidirektor, kes soovib tutvuda Peetrit kodukoolis õpetanud vanatädi Lainega.

Mingit vanatädi pole tegelikult olemas, aga direktorile ei saa seda ju öelda. Õnneks pole tulnukate jaoks miski võimatu ja nii asub perekond koos Peetri ja tema vanaisaga kibekiirelt tegutsema. Võrumaa metsa on vaja tekitada majake ja leida sinna sobiv memm vanatädi Lainet kehastama.

Järgnevad pöörased seiklused, saab omajagu nalja ja vahepeal põigatakse ka kosmosesse, et külastada Kuud ja mõnda planeeti.

Lennumasin oli omal kohal. Peetri ajukiip võttis selle juhtimise üle samamoodi, nagu seda oli teinud tema vanaisa.
Kuidas sa seda oskad?” imestas Markus.
Lendava taldriku juhtimises pole mitte midagi keerulist,” vastas Peeter. „Maa peal motorolleriga sõitmine on palju keerulisem.”
Poisid istusid toolidele ja olid peagi Peetri koduplaneedil.

Kirsti Läänesaar

Kassid ja hiired on ajast aega vaenujalal olnud. Niipea kui üks enesest lugupidav kass mõnda hiirt näeb, ta kohe ka nahka pistab, kas pole? Jah, kui tegu pole just sellise ärahellitatud laiskvorstiga nagu kiisuke raamatus „Kullakallis kass”. Iga päev serveeritakse talle värsket kala ja vahukoort, temal pole vaja teha muud kui süüa, põõnata ja nurru lüüa. Pole siis ime, et keldris elutsev hiirepere end majas igati julgelt tunneb.

Kass saputas läbi une hiired vuntside küljest maha ning norises edasi. Hiirelapsed hüppasid rõõmsalt kilgates uuesti kassi vuntsidesse ning kass saputas nad jälle maha. Laste arvates oli see väga tore mäng, kuid lõpuks tüütas see neid ära. Siis ronisid nad kassile pähe ning lasid sealt tagumiku peal alla, justkui sõidaks kelguga liumäel.

Keldrist hiirte näritud kartuleid ja kaalikaid avastades pole peremees kassiga aga sugugi rahul. Ja teadagi: kes ei tööta, see ei söö…

Appi, meil on hiired majas!” karjatas vanamees. „Kass, ärka kohe üles, püüa hiired kinni ja söö nad ära!”
„Ma ei taha hiiri süüa,” nurrus kass, „nad ei maitse mulle. Mulle maitseb värske kala ja vahukoor.”
„Aga sa oled ju kass! Hiirte püüdmine on sinu töö,” seletas vanamees.
„Kui sa tahad, võid nad ise ära süüa,” vastas kass. „Minul on kõht täis.”

Tegemist on naljaka ja õpetliku looga, mille teevad eriti muhedaks Catherine Zaripi nunnud illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar

Benno laseb kõrvad lonti. “Ma ju tahaksin julge olla! Ausõna.”

Karupoeg Benno kardab igasuguseid asju – kummitusi, ämblikke, äikest, kõrgust ja veel väga palju muud.
Sõber skunk on pisike ja ei saa paljude asjadega hakkama ning vajab alatihti karupoja abi. Nii otsustab skunk Sergo karupojal aidata hirmudest üle saada, sest tahab temaga seiklema minna.
Esmalt harjutavad nad hirmudest võitu saamist toas – vaatavad voodi alla ja piiluvad õue. Lähevad natukene kaugemale, sest seni polnud karupoega miski hirmutanud. Enne kui nad aru saavad on seiklus neid ise üles leidnud.

Piia Tuule

Peeter näeb välja nagu tavaline väike poiss, aga tegelikult on ta hoopis kaugelt planeedilt pärit ülitark ajukiip ülitugevas kõrgtehnoloogiliselt valmistatud kehas.

Sarja “Matemaatiline sõber” teises osas läheb Peeter kooli, oma sõbra Markuse klassi. Peetri jaoks on elu Maal uus ja tundmatu, nii et ka koolis on tal õppimist ja imestamist küllaga. Aga kuna ta suudab vajalikke teadmisi otse inernetist alla laadida, siis hämmastab ta kõiki oma imepäraste oskustega. Näiteks mängib ta muusikatunnis klaveril kuulsate heliloojate keerulisi teoseid, kuigi pole varem klaverit näinudki. Õpetajad ei jõua ära imestada, kui tark ja andekas on Peeter, kes neile teadaolevalt oli seni Võrumaal vanatädi Laine juures koduõppel.

Peeter on ka väga tugev, ta võib kasvõi betoonist ehitusploki õhku tõsta, kui tahab. Seda tuleb tal muidugi teiste eest varjata, sest nii tugevaid 7-aastaseid poisse ei ole ju olemas. Kui aga Peeter satub nägema, kuidas suured poisid lumesõjas pisikest Merikest kiusavad, astub ta jugelt vahele. Seal kulub tema suur jõud vägagi marjaks ära, et tülinorijad paika panna.

Peetril on ainult üks väike mure: nimelt tema keha ei kasva niimoodi nagu inimestel. Et järgmisel aastal klassikaaslastega ühte kasvu olla, tuleb ette võtta üks pikem reis…

Kirsti Läänesaar

11-aastane Juhan, sõpradele Juks, on suur kirjamees. Seiklusjutt või ajaleheartikkel, haiku või reisikiri – ta ei põlga ära ühtegi žanri. Mõte lendab ja sulg jookseb, aga kummalisel kombel ei õnnestu poisil alustatud teoseid kuidagi lõpuni kirjutada. Raamatu lustakad lood räägivadki neist rohkem või vähem uskumatutest põhjustest, miks Juksist suurele kirjutamisinnule vaatamata kirjanikku ei ole saanud.

Enamjaolt polegi asi üldse Juhanis, hoopis elu ise veeretab tema teele pidevalt erinevaid takistusi. Küll keelab trahvihirmus naabrimees artikli avaldamise ära, küll rebib pahane klassiõde Juhani kirjatöö tükkideks… Ühel puhul koguni tarvitab üks matkal liigselt mustikaid söönud sõber Juhani reisikirja viimaseid lehekülgi… teadagi, milleks.

Päris viimases loos toimub aga üllatav pööre. Lugeja tõmmatakse lipsti! raamatusse sisse ja tekib küsimus, kes üldse on päris ja kes välja mõeldud. Kellega sündmused juhtuvad ja kes neid kirja paneb? Juhani sõber Robi selgitab targalt, et siin on tegemist sellise nähtusega nagu metafiktsioon: see on enesele osutav kirjandus, kus vaagitakse küsimusi väljamõeldise ja tegelikkuse vahekorrast.

Sellel keerulisel jutul ei maksa end aga ära ehmatada lasta, suurepärane lugemiselamus on igal juhul garanteeritud. Nii nagu kõiki Anti Saare raamatuid, iseloomustab ka käesolevat ülimalt nauditav muhe huumor, võime näha igapäevaelu uudse ja üllatava nurga alt ning oskus usutavalt kirjeldada noore inimese mõttemaailma.

Ja muidugi on äärmiselt tänuväärne autori palve mitte korraldada antud raamatu kohta ühtegi tunnikontrolli. Las see jääda pealegi puhtalt mõnu pärast lugemiseks.

Kirsti Läänesaar

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2022

Hästi struktureeritud ja detailideni läbi mõeldud raamat, mille sündmustik on filmilikult tempokas ja täiesti ettearvamatu! Erilise kujundusega humoorikas raamat sobib nautimiseks nii lastele kui ka suurtele. Põneva lisanüansi annab tegevuse paigutamine 1960. aastatesse.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2022

Raamat täidab üht suurt lünka kirjanduses, kus sihtgrupiks on u 10–13 aastased poisid (aga miks mitte ka tüdrukud!). Lugu on hoogne ja usutav. Tähelepanu pööratakse olulisele probleemile – täiskasvanutele, kes ei oska laste muredega empaatiliselt tegeleda ja kasutavad oma jõupositsiooni nende allasurumiseks, andes nii ka lastele “eeskuju” probleemide jõuga lahendamiseks.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2022

Luuleline lugu sellest, kuidas ühest linnast sai kurb linn.

sest üleeile läksid lapsed ära …
Nad linnas elada 
ei tahtnud enam hästi,
sest liiga palju neid
siin keelati ja kästi.

Kõik siin maailmas peab olema tasakaalus, nii looduses kui inimeste seas. Kui looduses võtta näiteks ära kõik puud, siis kaovad ka linnulaul ja loomade hääled, sest neil ei ole enam kohta, kus olla. Nii ka juhtus, et kui kõik lapsed linnast lahkusid, siis saabus vaikus. Ei kostunud enam ei laste naeru ega täiskasvanute hõikeid, mis kutsuvad lapsi koju.

 Nii elada on väga kurb ja hakati ühiselt mõtlema, kuidas saada lapsi linna tagasi. Kes ja kuidas kutsus ja kas lapsed ka tagasi tulid, on küsimused, mille vastused on peidus raamatus.

Piia Tuule

Tõeliselt tänuväärne ja kvaliteetne panus lasteluulesse, mida võib erinevates seltskondades korduvalt valjusti ette lugeda  ja ettelugejanagi jätkuvalt samade kohtade peale naeru pugistada. Raamat on helge ja tempokas ning täis värvikaid tegelaskujusid.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Sildipilv