“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

„Domineeriv värv. Tumepunane“ teismelistele fantaasiahuvilistele

Suur kosmoloog Stephen Hawking avaldas napilt enne oma hiljutist surma õõvastava prognoosi, et inimkonnal Maal on aega veel kõigest 600 aasta kanti, enne kui maakera viimasepäevaleekidesse mattub. Samuti on ulmekirjandus mänginud ju senigi Maalt lahkumise või ellujäämise temaatikaga elukõlbmatuks muutunud Maal. Kuid siiski oli üllatav näha seda teemat inspireerimas ka uut Eesti autorit. Ja veelgi enam, näha seda inspiratsiooni teostatuna nii heal tasemel ja originaalselt, et Koidu V.G.Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ ei ole ei ideedelt, ülesehituselt ega originaalsuselt kriipsuvõrragi kehvem mõnegi ülemaailmset kuulsust nautivast noortele mõeldud ulme- või fantaasiaromaanist, kas või näiteks „Näljamängudest“.

Siingi on tegemist noorte armastusega karmi(de) düstoopia(te) tingimustes. Romantiline ja tundeküllane lugu algab tuhaks põlenud Maal, kus pole enam ka kaitsvat atmosfäärikihti põletava päikese eest kaitsemas ja iga päikese kätte sattunud inimlast ähvardab kiire surm. Inimkond hoiab end alal maapõue sügavustesse rajatud üksteisest eraldatud baasides, kus kõik vajalik toodetakse tehislikult ja kus rahvaarvu kontrolli all hoidmiseks rakendatakse rangeid sugupooltevahelise suhtlemise reegleid ja keelde. Sel eesmärgil, ning samuti geneetiliste haiguste ja häirete välistamiseks, sünnivad neis baasides kõik lapsed ülima etteplaneeritusega ning ainult kunstliku viljastamise kaudu. Ning loomulikult vaevab baasidesse peitunud inimkond ennast pideva küsimusega, kas kuskil, kuskil veel ometi võiks olla alles elu? Elu, mis natukenegi oleks veel selle elu moodi, mida vanal Maal enne kataklüsme elati?

Loo peategelane, teismeline Cordevia leiab vastuse neile küsimustele, kui ülepeakaela ja lootusetult armub ei tea kust ilmunud ja nende baasis peavarju leidnud eksootilisse noormehesse Claysse. Aga paraku leiab tüdruk hulga vastuseid ka küsimustele, mida ta üldse küsida ei olnud taibanudki … Tema jaoks saab ilmsiks ka baasis kehtiv topeltmoraal, ning see, kas ja kui väärtuslik siis lõppude lõpuks on elu ilma armastuseta, keelatud tunnetega.

Surma trotsides põgeneb Cordevia baasist koos Clayga vastu noormehe enda ja ka kõikide teiste tahtmist, et leida muutlik dimensioonipilu, mis eraldab inimkonna tuhastunud maailma teepiate, kujumuutjate paralleelmaailmast, kus on alles nii vesi, metsad kui õhk – kuid seda tingimustel, mis inimestele ellujäämist sellegipoolest ei paku.

„Domineeriv värv. Tumepunane“ on alles esimene raamat autori poolt lubatud tetraloogiast, kuid järgnevaid sündmusi teadmatagi loetav eraldiseisva ja kena lõpplahendusega teosena. Lugu on kirja pandud hea käe ja ladusa sõnaga, ning vist on üleliigne veel mainida, et ülipõnevalt, nii et selles suhtes nagu ei usukski, et tegemist on autori debüütteosega. Igatahes on meie 12 – 18 aastased noored saanud enda käsutusse tõeliselt kaasahaarava ja rahvusvahelise potentsiaaliga fantaasiaromaani.

žürii esinaine Aidi Vallik

Advertisements

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

“Kolm sügist” toob luulet põhikooliealistele lastele

Aga hommikul, enne kui koit /tõmbab öö paksud eesriided eest, / soojade sõnade auru / kerkib külmunud järvede veest.“

Nii soojalt kerkivad ka Jaanus Vaiksoo enda sõnad ja luuleread umbes 9 – 12-aastastele lastele mõeldud luulekogus „Kolm sügist“. Valdav on siin loodusteema ja vaikne mõtisklus, ning peaaegu puuduvad väiksemate laste luulele omane mängulisus ning vigurid. Kuid seda kõnekamaks kujuneb looduse vaikus ja rahu, aastaaegade ühesugune turvaline vaheldumine, nii lihtsad, kuid samal ajal nii kõnekad loodusdetailid – ja Jaanus Vaiksoo oskab nende kõne noore lugejani tuua ning neile arusaadavaks ja elamuslikuks muuta.

Tehnilise poole pealt on tegemist meisterliku vormivaldamisega, väljapeetud rütmitunnetuse ja kujunditajuga. Midagi pole liiga vähe, ja midagi pole ka liiast. Mingi ürgne eestlaslik tagasihoidlikkus ja tunnetusrahu annab tooni kõigis selle kogu luuletustes. Samas ei puudu neis ka omalaadne vaikselt naeratav huumor.

Iga talve alguses mõtlen üht ja sama: / millal lõpuks ometi tuleb lumi maha! / Mõnikord ei tulegi, tuju on siis paha. / vahel lihtsalt mõni talv läheb aia taha.“

Meie žürii meelest on tegemist läinud aasta parima ning kompositsioonilt ühtlaseima, läbimõelduima lasteluulekoguga. Vaiksoo luulekeel on põhikoolilaste jaoks veel piisavalt lihtne, kujundid veel piisavalt kerge vaevaga avanevad, kuid nende vahendusel saadetud sõnum emotsionaalselt seda enam puudutav ja liigutav.

„Kolm sügist“ väärib ka selles osas kindlasti tähelepanu, et keskastme koolilastele ilmub Eestis lasteluulet hämmastavalt vähe. Samas kuluks see selle vanusegrupi lugemislaua rikastamiseks vägagi ära, et ei kaoks see luuletunnetus, mis väiksemate laste hoopis emotsionaalsemaid ja pillavamaid, ehk ka põnevamaid luuletusi lugedes juba kujunenud võib olla. See üleminek trilla-tralla-lasteluulelt n.ö päris luule maailma võiks olla hoopis rohkem mahendatud ja tasandatud näiteks Jaanus Vaiksoo moodi.

žürii esinaine Aidi Vallik

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

Piret Raua „Kõik minu sugulased“ on 9 – 12-aastastele lastele kirjutatud armas ja lõbus jutukogu poiss Aadama nii suurest suguvõsast, mida polegi võimalik kujutada tavalise sugupuuna, vaid hoopis sajajalgsena – nagu poiss ka teeb.

See raam seob kõiki muidu üldiselt eraldiseisvaid lühijutte, millest igaüks pajatab mõnest selle iseäraliku suguvõsa omanäolisest liikmest. Saame teada, et Aadamal on vanem vend Anton, kelle kõva pea ühel hetkel jalgpalliga vahetusse läheb ja sootuks ära kaob; noorem õde Mia, kes kaisuloomade uputuse eest lõpuks lausa Kuu peale peab kolima, ning pisivend Aap, kelle närimis- ja näppimisharjumuse eest terve perekond vaheldumisi kolib kord kapi otsa, kord kapi otsast alla. Ning muidugi veel igasugused kummalised vanatädid ja vanaonude pojapojad ja nii edasi, üks huvitama olemuse ja elukäiguga kui teine.

Kõik need eripalgelised lood kannavad endas armastust ja lugupidamist elu erisuste ning erinevuste vastu. Olgugi me igaüks nii veider kui tahes, õnnestugu me ettevõtmised parimal viisil või kukkugu läbi – me kõik oleme alati armastatud, meie taga on tugi, me oleme osa suuremast.

Ilus ja kauni tähendusega kontseptsioon saab ilmsiks raamatu lõpus, kui viimane jutt räägib Aadama veel sündimata pojast Sassist, kes oskab lennata, ennast nähtamatuks muuta, läbi seinte minna ning liblikaid ellu äratada. Et ta aga pole veel sündinud, siis saadab ta Aadamale sõnumeid sealt teisest maailmast, ning nende järgi poiss teab, et temastki saab tulevikus oma lastele väga hea isa ning suguvõsale hea onu, vanaisa ja vanaonu. See on soe lõpetus ja annab hea turvalise teadmise elu edasiminekust, suguvõsade kestmisest, elu jätkumisest ja järjepidevusest.

Mängulised ja tugeva absurdielemendiga lood on kirja pandud oskusliku tehnikaga, selge ja särava stiilivaldamisega. Need on armsad, heatahtlikud ja humoorikad, ja täiskasvanud lugeja jaoks hakkavad kahtlemata kaasa mängima lugude erinevad tähenduskihid, põnev alltekst ja leidlikud vihjed. Kindlasti on sellest raamatust hoopis rohkem avastada, kui lasteraamatutest tavaliselt, ning selles on midagi igas vanuses lugeja jaoks. Kuid seda ju peetaksegi väga hea lastekirjanduse tunnuseks, et see räägib omi asju nii lastele kui täiskasvanutele.

žürii esinaine Aidi Vallik

Kuidas asjadega toime tulla olukorras, kus korraga on mitu suurt mure? Rune vanaisa on just surnud ja igatsus tema järele suur. Samal ajal on Runel ja tema sõbral Atlel probleem suuremate poistega, kes neid kiusavad. Olukordade lahedamiseks on tarvis superkangelast!

Päeval on Rune lihtsalt Rune, aga öösiti muutub Rune Pruuneks – kartmatuks superkangelaseks. Pruune hiilib õue pintsli ja pruuni värviga. Ja see pole ju Rune süü, et Pruune värvib oma superkangelase hetkedel suurte poiste jalgrattad ära?

Nii nagu Runel, on oma sõbrad ka superkangelsel Pruunel.

See on lugu sõprusest ja julgusest vastu hakata kiusajatele.

Raamat võitis 2014. aastal Põhjamaade Nõukogu laste- ja noorsookirjanduse auhinna.

Anu Amor-Narits

Kuidas on kõik asjad alguse saanud? Miks üks asi näeb välja nii ja mitte teisiti? Miks helikopter on nii kiili sarnane? Miks lennukid on nii linnu moodi?

Neid ja palju teisi küsimusi kuuleb lapsevane tihti. Raamat on abiks kui tuleb vastata loodust puudutavatele küsimustele: kuidas üks või teine lind välja näeb, millised legendid on seotud taimedega, milliseid hääli teevad loomad.

Kes peitis sarved samblasse?
Just septembrist novembrini hakkab isapõdra pealagi sügelema ja ta püüab, maksku mis maksab, oma sarvekrooni vastu puid maha nühkida. Seda on tal kergem teha just noore võsaga kohtades.

Uuri Sinagi mis metsas toimub nii raamatust kui metsakino vahendusel.

Piia Tuule

Ühel päeval kohtuvad prügimäel kuus jäävhammast – silmahammas Heldur, eespurihammas Bill, kuldhammas Kirill, tarkushammas Valdis ja lõikehambad Kukka ja Jukka. Nende teekonnad prügimäele on olnud küll erinevad, kuid kõik nad soovivad sealt ära saada hambahaldajamaale. Üheskoos võetakse ette seiklus lapse padja alla, et koos piimahammastega jõuda soovitud sihtkohta.

Läbi suurte raskuste nad padja alla ka jõuavad ning kohtuvad piimahambaga.

Laps tõstis hambad ettevaatlikult voodisse enda piimahamba kõrvale ja asetas neile padja peale. Nüüd võisid kõik jääda ootama ööd ja hambahaldjat.

„Kuidas sina ennast tunned?” uuris Heldur piimahambalt, kui padi oli nad võõra pilgu eest varjanud.

„Ääuu, jujumüü, zzhuu,” vastas piimahammas. Oli selge, et see juurteta tegelane polnud vanadele hammastele võrdväärne vestluspartner.

Kas jäävhambad kohtuvad hambahaldjaga ning saavad hambahaldjamaale? Sellele saab vastuse juba raamatust, mis köidab eriti lapsi, kellel hammastevahetus käsil. Ühtlasi on see meeldetuletuseks, et oma hammaste eest tuleb hoolt kanda, eriti kui juba jäävhambad suus, sest muidu nime poolest suhu jääma pidavad hambad lõpetavad oma tee hoopis prügimäel.

Klaari Tamm

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

“Katariina ja herned” räägib lapse jaoks tähtsaimatest asjadest

Katariina käsi on juba mõnda aega üsna kehvasti käinud: küll on ta angiiniga kodus istunud, vihmasel klassiekskursioonil igavlenud, parima sõbrannaga lõhutud rula pärast tülli läinud, ja tagatipuks on ema hajameelsusest koos teksadega tema mobiiltelefoni masinaga ära pesnud. Kuid veel enne kõike seda on tema isa pere juurest lahkunud uue elukaaslase Julia juurde ning ema uputanud ennast töösse ja nutiseadmetesse, nii et Katariina suurim hirm nüüd on, et ema läheb ühel päeval tööle ja jääbki sinna, sest unustab tütre olemasolu.

Siin läheb hädasti vaja eaka naabrimemme Aliisi kindlaid kinnitusi, et nii ei saa küll iialgi juhtuda, ja sõprust surmapõlgliku Martiniga, kes julgeb mööda tuletõrjeredelit ronida ka viiekordse maja katusele – sest kui ta ronib, siis peab mõtlema ainult ronimise peale. Mitte selle peale, miks temagi isa ja ema lahku läksid.

Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“ kujutab seega lapsi lastekirjanduses üsna haruldases, kuid eluliselt väga sagedases olukorras – toime tulemas tänapäevase vastmoodustunud kärgpere tingimustes, samuti konkurentsis nutiseadmetega, millesse süveneb ema isegi ühise õhtusöögi ajal sellisel määral, et ei märkagi, kuhu tütar vahepeal kõndima läheb või et ta lapse pannkoogid kogemata ära sööb.

Et nii Martini kui Katariina vanemad on mõlemad üle pea hõivatud oma keeruliste isiklike elude ja tööasjadega, leiavad lapsed igatsetud tähelepanu tädi Aliisilt, kellega rajatakse aeda hernepeenar, käiakse rannas, tehakse küpsisetorti ja peetakse piknikku. Tädi Aliisil on alati aega kuulata nende muresid ja oskust mõista nende üksindust ja hirme. Ja et tädi Aliis ise kardab kõiksuguseid asju, saavad lapsed ennastki tunda tema eest natuke vastutavana ja kellegi jaoks olulisena.

See on ilus ja sügava sisuga raamat algkooliealistele lastele. Siin pole verdtarretavaid süžeepöördeid ega küüsi närima panevat pingetõusu, lugu areneb tasakaalukalt, veidi mõtisklevalt, ühtlaselt rahulikus tempos – kuid on sellegipoolest põnev ja kaasahaarav. Herned, mille varsi pidi muinasjutus õnnestuks isegi taevasse ronida, muudkui kasvavad, usaldus laste ja naabritädi vahel samamoodi, kuni julgetakse koos lõpuks isegi maale sõita – mis aga paneb laste ja vanatädi sõpruse õige rängale proovile ning lõpuks ometi häirekellad ka emade-isade peas helisema.

Herned aga saavad raamatu lõpuks küpseks ning ühes nendega on küpsenud ka Katariina ja Martin paremini toime tulema oma hirmude ja kurbusega, ning ehk on ka nende lapsevanemad saanud küpsemateks lapsevanemateks.

žürii esinaine Aidi Vallik

 

Naljavaene kevad
See kevad on üks peavalu, nagu mu ema ikka ütleb. Mitte et ma täpselt teaksin, mis tunne on, kui pea valutab, sest mul pole kunagi pea valutanud.

Nii algab lugu 9 aastasest Katariinast. Ta isa on läinud teise naise juurde, ema on kogu aeg tööl. Sõbrad ja klassikaaslased on sõitnud kes Soome, kes kuhugi lõunamaale. Nii tõotab algav suvevaheaeg tulla kõige igavam. Ta veetis oma päevi aias ronides ja vana tamme otsas turnides kui ühel päeval naabermajast hallipäine memm teda kõnetas. Sellest hetkest muutus kõik – uued sõbrad, uued tegemised, uued elamused, uued võidud.

Piia Tuule