“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Raamatu peategelane on Kärt, kellel on tunne, et ei kuulu õieti kuhugi ja asjad ta elus ei laabu kuigi hästi.

Koolis kiputakse teda narrima kui ta ei jookse keka tunnis piisavalt kiiresti või kui ta oskab õpetaja küsimustele õigesti vastata.

Kodus pole Kärdil kuidagi võimalik isa meele järele olla kuna Kärdile meeldib väga lugeda ja kirjutada, kuid isa arvates pole kirjanikutöö küll mingi õige amet vaid tegeleda tuleb hoopis äriga. Tüdruku ema on aga isegi õnnetuvõitu, nii et talle ei julge Kärt seetõttu oma muredest rääkida.

Kõik muutub sootuks kui ühel päeval pargis hakkab Kärdiga juttu rääkima elavaloomuline horvaadi tüdruk Lucija. Tüdrukutest saavad sõbrad. Lucijal on suurejooneline plaan, kuidas rõõmustada oma Horvaatiast Eestisse elama tulnud ema ning selleks on tal Kärdi abi vaja. Mängu tuleb üks poiss, kes Kärdile tegelikult väga meeldib ning kõvasti jahmerdamist tuleb kanadega.

Kokkuvõttes on see mõnus lugu laste elust, kus tuleb ikka ette nii kurvemaid kui lõbusamaid seiku ja muredest aitavad üle saada sõbrad.

Anu Amor-Narits

Kimalane Karla lendab ringi niidetud muruplatsidel, kus on vaid üksluine rohelus, ei ühtegi õit. Korraga tunneb ta magusat lõhna, mis juhatab ta ühele rõdule, mis on täis lopsakaid värvikirevaid lilli. Karla hakkab sageli kauneid lilli külastama. Ühel kuumal suvepäeval rõdule lennates selgub, et pererahvas on ära sõitnud ning lilled on suures janus.
Rõdule lendab admiralliblikas Argos, kes annab kimalasele head nõu, kuidas lilli aidata võiks.

Regina Lukk-Toompere illustratsioonidega kaunis raamat juhib lastele arusaadaval moel tähelepanu elurikkusele ja loodusele meie ümber.

Kirjanik Tia Navi ise on selle raamatu kohta öelnud: ”Putukate-mutukate ning taimede maailm on põnev, kuid et kogu see rikkus maamunal püsiks, on vaja õppida imepärast loodust meie ümber märkama ja armastama”.

Anu Amor-Narits

Sellel raamatul on oma saamislugu. Nimelt avati Tallinnas Maarjamäe lossis näitus “Koopast kaissu. Inimese ja koera lugu”, mis algab 11 000 aasta vanusest kihvast, mille kaotas esimene teadaolev Eesti koer Pulli külas. Näituse koostajad tegid Leelo Tunglale ettepaneku kirjutada raamat, mis seda väljapanekut täiendaks.
Nii sündiski vahva ja hariv raamat koertest nii Eestis kui mujal maailmas, mis sobib väga hästi lugemiseks ka juhul kui näitust vaatama minna ei ole õnnestunud.

Raamatu peategelane on varjupaika toodud kutsikas Polla, kes leiab uue kodu ajakirjanik Marioni juures. Lugu räägib Polla elust ja ühtlasi saab teada palju huvitavaid fakte koerte ja koertega seonduva kohta.

Näiteks kutsikale marutaudi vastu süsti tegev loomaarst räägib põhjalikult, mis haigus see on ning kes ja millal töötas esmakordselt välja vaktsiini selle tõve vastu.

Lugeja saab teada, millised on populaarsed koeranimed teistes maades ja kuidas koerad teistes keeltes hauguvad ning mida ikkagi tähendab, et koerad ja nende omanikud pikapeale sarnasteks muutuvad. Samuti saab tuttavaks paljude erinevate koeratõugude välimuse ja iseloomuga.

Kõige tähtsam küsimus Polla jaoks – mis tõule ta kõige rohkem sarnaneb – saab samuti raamatu lõpuks lahenduse, aga see jääb juba lugeja avastada.

Anu Amor-Narits

Võiks ju arvata, et köögiviljadel on igav ja sündmustevaene elu ning nad ise ei oska midagi tahta ega oodata – aga see arusaam on sügavalt ekslik.

Vähemalt tädi Tiia aias, mida valitseb kuningana uhke ja väärikas kartul, on igal aedviljal oma iseloom, rõõmud, mured ja unistused. Lillkapsas tahab üle kõige abielluda, väike redis maailma näha, hernes tunneb end oma kaunas pisut üksikuna ja naljamees sibul on hädas sellega, et teised väldivad teda, kuna ta ajavat kõik nutma. Õnneks leidub igale murele lahendus ja nagu elus ikka, on suurimatel, südamest tulnud unistustel kombeks täide minna.

Eriti tore on see, et köögiviljad ei karda sugugi patta panemist või salatisse sattumist. Vastupidi – nende kõigi tungiv soov on saada ühel ilusal päeval ära söödud!

Raamatu lühikesi lõbusaid jutte on lastel mõnus ise lugeda, aga hästi sobivad need näiteks ka argipäevaõhtuti kiireks unelooks.

Eraldi väljatoomist väärivad Anne Pikkovi vahvad ja humoorikad illustratsioonid, mis annavad igale köögiviljale oma erilise näo ja karakteri.

Kirsti Läänesaar

David Walliamsi uues, seni kõige menukamas ja läbinisti värvipiltidega illustreeritud lasteraamatus on kümme hoiatavalt jubedat juttu maailma kõige kohutavamatest lastest. Muu hulgas saame tuttavaks Normaniga, kelle unistuseks on meisterdada maailma suurim ninakollipall; Paulaga, kellele meeldib üle kõige kõhutuult lasta; Theodoriga, kes on nii igav, et pildistab valgusfoore ja kogub juusturiive; ning Sofiaga, kes istub teleka ees nõnda kaua, et temast saab pooleldi tüdruk, pooleldi sohva.

Ädu Neemre

Raamatus “Kummituste linn” seikles Cass, eriliste võimete ja erilise missiooniga tüdruk Šotimaal Edinburghis. Sarja teises osas viib tema tee Pariisi, sest just seal hakkavad seekord toimuma Cassi vanemate juhitava kummitustesaate võtted.
Esmapilgul tundub, et ees ootamas pole midagi väga hullu. Pariis on tõeliselt ilus ja suursugune linn ning vähemalt hotell, kus perekond peatub, on täiesti kummitustevaba. Kuid Cass saab paraja üllatuse osaliseks: selgub, et saate võtted ei toimu sugugi mitte maa peal, vaid hoopis Pariisi all laiuvates lõpututes pimedates katakombides… Ja nagu arvata võib, siis seal juba rahututest hingedest puudu pole.

Sees on kaks pöördväravat, nagu Ameerika mägede sissepääsu juures.
Läheme neist läbi ja leiame end keerdtrepilt, millel on laiust korraga vaid ühe inimese jaoks. Trepp kulgeb järsult alla, nägemisulatusest välja. All asuvad tunnelid näivad välja hingavat, läkitades üles jaheda läppunud õhu puhangu, millega käib kaasas viha-, hirmu- ja rahutu kaotuse laine.
“Eip,” ütleb Jacob pead raputades.
See siin on halb koht ja me mõlemad tajume seda.

Kuid Cass on nüüd teadlik oma ülesande olemusest teispool Loori ning ka pisut paremini ette valmistatud selleks, et läkitada kummitused edasi vahepealsusest, kuhu nood mingil põhjusel kinni on jäänud. Kas tüdrukul õnnestub koos oma parima sõbra Jacobiga missioon luude tunnelis edukalt läbi viia või äratab ta seekord kogemata üles midagi liiga võimast, kurja ja ohtlikku …?

Järjekordne maiuspala neile, kes hindavad kummituslugusid ning tahavad raamatut lugedes tunda mõnusaid hirmu- ja kõhedusvärinaid.

Kirsti Läänesaar

“Ümarmudil otsib kodu” on mitmetahuline ja kaunis raamat, mis on ilmunud Eesti Meremuuseumi 85. sünnipäevaks. Anu Kalmu illustratsioonidega raamat valiti ka Eesti 2020. aasta kaunimate raamatute hulka.

Mustas meres sündinud ümarmudil imetakse koos veega laevakere raskuseks ning nii satub ta võõrasse Läänemerre. Läänemeres ringi seigeldes kohtub ta paljude siinsete asukatega ja kuigi elu-olu uues meres on ümarmudilale võõras ja isegi hirmutav, kohtub ta paljude sõbralike tegelastega. Peale põnevaid seiklusi jõuab ümarmudil ka lõpuks oma sugulaste juurde, keda Läänemeres juba omajagu elab.

Raamatu leheküljed on mõtteliselt kaheks jagatud – lehe ülemisel poolel on ümarmudila seiklus ja alumine pool annab teaduslikku infot Läänemere asukatest, võõrliikidest, ökosüsteemist, toiduahelast ja muust teemaga seonduvast.

Lastele arusaadavalt ja erapooletult on raamatus selgitatud, mis on võõrliik. Raamatut lugedes tekib võõrliikide suhtes pigem kaastunne kui pahameel, sest süü looduse tasakaalu rikkumisel ja liikide võõrasse asupaika sattumisel on tegelikult valdavalt ju inimesel.

Raamatu lõppsõna annab lugejale mõtteainet, mis tema saaks teha looduse heaks.

Ükski elusolend pole hea ega halb. Kui tahame enda loodusele aega ja jõudu kohaneda muutustega, siis saab igaüks midagi ära teha. Me saame hoida õhu ja vee puhtama lihtsate asjadega: ei viska prahti loodusesse, ei osta toitu äraviskamiseks, sorteerime prügi, toast lahkudes kustutame lambi, ei soovi kingituseks igal aastal uut (nuti)telefoni…

Anu Amor-Narits

“Morna on linn Eestis, mida teab ja tunneb igaüks. Mis sellest, et päriselt seda linna maakaardil ei leidu. Morna on tuttav Eesti vanimast ja vaadatuimast telesarjast „Õnne 13“.

Raamatu peategelane on Alice, kes kolib koos ema ja väikse õega Tallinnast Mornasse. Seal saab ta tuttavaks Õnne tänava tüdrukute ja poistega, kellega koos lahendatakse kummaline kuritegu. Nimelt röövitakse Morna muuseumi, ja kui linna kõige rikkam mees Margna lubab röövli tabajale kopsakat vaevatasu, läheb eriti põnevaks.
Raamatu autor Andra Teede on olnud „Õnne 13“ stsenarist seitse hooaega. Raamat sobib lugemiseks ka sarja sündmustest iseseisvalt.”

Ädu Neemre

Lapsepõlve auhind

Tartu lastekirjanduse auhind ehk Lapsepõlve auhinna pälvib üks eelmisel aastal laste- või noorsooraamatu avaldanud autor.

Auhinda rahastab Tartu linn, väljaandmist korraldab Tartu Linnaraamatukogu koos Tartu Mänguasjamuuseumiga.

Lapsepõlve auhind kuulutatakse välja ning auhind antakse üle raamatu ja roosi päeval, 23. aprillil.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna võitja 2021

Lugu sellest, kuidas luukere Juhan läheb suure kooli anatoomiaklassist pensionile ning asub elama taadu ja memme juurde metsatallu. Raamatus, mis kirjeldab seda eestlase omailma, mis hakkab vaikselt muinasjutuks muutuma, on arhetüüpset taluromantikat ja mahedat huumorit, tsimarukene võro kiilt ja mõnusa kiiksuga tegelased. Raamat koos hästi kokku passivate illustratsioonidega meenutab vanavanemate tähtsust, mõjub elujaatavalt ning õpetab leppima selle osaga elust, mida muuta ei saa.

žürii esinaine Tiia Kõnnussaar

Sildipilv