“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Peeter näeb välja nagu tavaline väike poiss, aga tegelikult on ta hoopis kaugelt planeedilt pärit ülitark ajukiip ülitugevas kõrgtehnoloogiliselt valmistatud kehas.

Sarja “Matemaatiline sõber” teises osas läheb Peeter kooli, oma sõbra Markuse klassi. Peetri jaoks on elu Maal uus ja tundmatu, nii et ka koolis on tal õppimist ja imestamist küllaga. Aga kuna ta suudab vajalikke teadmisi otse inernetist alla laadida, siis hämmastab ta kõiki oma imepäraste oskustega. Näiteks mängib ta muusikatunnis klaveril kuulsate heliloojate keerulisi teoseid, kuigi pole varem klaverit näinudki. Õpetajad ei jõua ära imestada, kui tark ja andekas on Peeter, kes neile teadaolevalt oli seni Võrumaal vanatädi Laine juures koduõppel.

Peeter on ka väga tugev, ta võib kasvõi betoonist ehitusploki õhku tõsta, kui tahab. Seda tuleb tal muidugi teiste eest varjata, sest nii tugevaid 7-aastaseid poisse ei ole ju olemas. Kui aga Peeter satub nägema, kuidas suured poisid lumesõjas pisikest Merikest kiusavad, astub ta jugelt vahele. Seal kulub tema suur jõud vägagi marjaks ära, et tülinorijad paika panna.

Peetril on ainult üks väike mure: nimelt tema keha ei kasva niimoodi nagu inimestel. Et järgmisel aastal klassikaaslastega ühte kasvu olla, tuleb ette võtta üks pikem reis…

Kirsti Läänesaar

11-aastane Juhan, sõpradele Juks, on suur kirjamees. Seiklusjutt või ajaleheartikkel, haiku või reisikiri – ta ei põlga ära ühtegi žanri. Mõte lendab ja sulg jookseb, aga kummalisel kombel ei õnnestu poisil alustatud teoseid kuidagi lõpuni kirjutada. Raamatu lustakad lood räägivadki neist rohkem või vähem uskumatutest põhjustest, miks Juksist suurele kirjutamisinnule vaatamata kirjanikku ei ole saanud.

Enamjaolt polegi asi üldse Juhanis, hoopis elu ise veeretab tema teele pidevalt erinevaid takistusi. Küll keelab trahvihirmus naabrimees artikli avaldamise ära, küll rebib pahane klassiõde Juhani kirjatöö tükkideks… Ühel puhul koguni tarvitab üks matkal liigselt mustikaid söönud sõber Juhani reisikirja viimaseid lehekülgi… teadagi, milleks.

Päris viimases loos toimub aga üllatav pööre. Lugeja tõmmatakse lipsti! raamatusse sisse ja tekib küsimus, kes üldse on päris ja kes välja mõeldud. Kellega sündmused juhtuvad ja kes neid kirja paneb? Juhani sõber Robi selgitab targalt, et siin on tegemist sellise nähtusega nagu metafiktsioon: see on enesele osutav kirjandus, kus vaagitakse küsimusi väljamõeldise ja tegelikkuse vahekorrast.

Sellel keerulisel jutul ei maksa end aga ära ehmatada lasta, suurepärane lugemiselamus on igal juhul garanteeritud. Nii nagu kõiki Anti Saare raamatuid, iseloomustab ka käesolevat ülimalt nauditav muhe huumor, võime näha igapäevaelu uudse ja üllatava nurga alt ning oskus usutavalt kirjeldada noore inimese mõttemaailma.

Ja muidugi on äärmiselt tänuväärne autori palve mitte korraldada antud raamatu kohta ühtegi tunnikontrolli. Las see jääda pealegi puhtalt mõnu pärast lugemiseks.

Kirsti Läänesaar

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2022

Hästi struktureeritud ja detailideni läbi mõeldud raamat, mille sündmustik on filmilikult tempokas ja täiesti ettearvamatu! Erilise kujundusega humoorikas raamat sobib nautimiseks nii lastele kui ka suurtele. Põneva lisanüansi annab tegevuse paigutamine 1960. aastatesse.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2022

Raamat täidab üht suurt lünka kirjanduses, kus sihtgrupiks on u 10–13 aastased poisid (aga miks mitte ka tüdrukud!). Lugu on hoogne ja usutav. Tähelepanu pööratakse olulisele probleemile – täiskasvanutele, kes ei oska laste muredega empaatiliselt tegeleda ja kasutavad oma jõupositsiooni nende allasurumiseks, andes nii ka lastele “eeskuju” probleemide jõuga lahendamiseks.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2022

Tõeliselt tänuväärne ja kvaliteetne panus lasteluulesse, mida võib erinevates seltskondades korduvalt valjusti ette lugeda  ja ettelugejanagi jätkuvalt samade kohtade peale naeru pugistada. Raamat on helge ja tempokas ning täis värvikaid tegelaskujusid.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2022

Raheli vanemad lähevad lahku. Tema isa on leidnud endale uue naise ning Rahel on kurb, vihane ja solvunud. Talle tundub lausa, et ei saa enam kunagi õnnelik olla. Tüdruk põgeneb kodust vanaema juurde väikesesse alevikku, kus on varem lapsena palju aega veetnud. Kuid ka seal pole Rahelil oma keeruliste tunnete eest pääsu, samuti ei soovi ta neid kellegagi jagada. Nii ei ole tal ka erilist tahtmist seltsida kunagiste lapsepõlvesõpradega.

Keegi vist eriti ei märganudki, et tal pole tuju. Sest korraga hakkasid kõik küsima, kuidas tal läinud on, millega ta linnas tegeleb ja miks ta viimastel aastatel pole maal käinud. Ning sekka püüdis igaüks midagi ka endast rääkida. Juba paari minuti pärast tundis Rahel, et tahaks kogu selle sõbralikkuse laviini all lihtsalt väsimusest ja meeleheitest karjuda.

Üksi metsas uidates leiab Rahel pooljuhuslikult Nõidama koopa, mille eest kohalikke lapsi alati hoiatatud on. Selle paigaga on seotud mitmeid kõhedusttekitavaid legende ja vähemalt üks õnnetusjuhtum, kui kohalikud lapsed koobastikus kaduma läksid.

Kui Rahel tutvub autoõnnetuse tagajärjel ratastooli jäänud Andersiga, tunnevad mõlemad, et see kohtumine polnud juhuslik. Andersil on raske oma olukorraga leppida ja paratamatult mõtlevad noored, mis oleks olnud siis, kui minevikus oleksid asjad teisiti läinud.

“Mulle väga meeldib sinuga koos olla ja sinuga rääkida,” lausus Anders äkki ootamatult. “Aga…”
Sama ootamatult jäi poiss vait.
Aga?” kordas Rahel nagu kaja.
Ta polnud hetkekski arvanud, et Anders midagi sellist tunnistaks. Kuid nüüd oli ta seda öelnud. Ja lisaks sellele veel “aga”, mis ei tõotanud head.
“Aga ma ei hakka kunagi kõndima,” sõnas poiss vaikselt ja pöördus ratastooliga akna poole.

Köitev lugu pereprobleemidest, esimesest armastusest, juhusest ja ettemääratusest. Reeli Reinausile omaselt leidub raamatus ka vanu uskumusi, müstikat ja põnevust. Huvitava kujunduse ja meeleolukate illustratsioonide autoriks on kunstnik Marja-Liisa Plats.

Kirsti Läänesaar

Ladus, hästi liikuv, huvitav fantaasiaraamat, mis teenib lisapunkte silmajääva põneva ja originaalse kujunduse poolest. Sobib vanuserühmale “lastekate” ja “noortekate” lugejate vahel, mis on eesti lastekirjanduses olnud hõredalt kaetud.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna võitja 2022

Raamatu peategelane on Kärt, kellel on tunne, et ei kuulu õieti kuhugi ja asjad ta elus ei laabu kuigi hästi.

Koolis kiputakse teda narrima, kui ta ei jookse keka tunnis piisavalt kiiresti või kui ta oskab õpetaja küsimustele õigesti vastata.

Kodus pole Kärdil kuidagi võimalik isa meele järele olla, kuna Kärdile meeldib väga lugeda ja kirjutada, kuid isa arvates pole kirjanikutöö küll mingi õige amet, vaid tegeleda tuleb hoopis äriga. Tüdruku ema on aga isegi õnnetuvõitu, nii et talle ei julge Kärt seetõttu oma muredest rääkida.

Kõik muutub sootuks, kui ühel päeval pargis hakkab Kärdiga juttu rääkima elavaloomuline horvaadi tüdruk Lucija. Tüdrukutest saavad sõbrad. Lucijal on suurejooneline plaan, kuidas rõõmustada oma Horvaatiast Eestisse elama tulnud ema ning selleks on tal Kärdi abi vaja. Mängu tuleb üks poiss, kes Kärdile tegelikult väga meeldib ning kõvasti jahmerdamist tuleb kanadega.

Kokkuvõttes on see mõnus lugu laste elust, kus tuleb ikka ette nii kurvemaid kui lõbusamaid seiku ja muredest aitavad üle saada sõbrad.

Anu Amor-Narits

Lummava kaanekujundusega, soe ja positiivne  raamat, kaasaegne “Kadri“.  Autor on osanud lihtsal moel kirjutada rasketest asjadest: armastusest, koolikiusamisest, hirmudest, märkamisest ja mittemärkamisest.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Kätlin Kaldmaa “Lydia”

Me kõik teame Lydia Koidulat, eesti luuletajat ja näitekirjanikku, lopsaka juuksepahmakaga daami sajakrooniselt rahatähelt. Kirjanik Kätlin Kaldmaa on ära teinud suure töö: uurinud Lydia Koidula elu kohta arhiivmaterjale ja lugenud raamatuid ning koos kunstnik Jaan Rõõmusega andnud välja Lydia elust jutustava lasteraamatu.

Tuleb välja, et Lydia Koidula (sünninimega Lydia Emilie Florentine Jannsen) oli tõeline Eesti oma supertüdruk. Suure lugeja ja usina õpilasena asendas ta juba koolitüdrukuna mõnikord isa õpetaja ametis ning 14-aastasena hakkas tööle papa Jannseni asutatud Perno Postimehe juures, kirjutades sinna ka ise lugusid. Kui ta sai 22, ilmus tema esimene luuleraamat, 25-aastase Lydia luuletuste põhjal loodud laule esitati Eesti esimesel laulupeol. Lisaks sellele, et Lydia oli suurepärane õpilane, oli tal ka imekaunis lauluhääl, ja kõigi muude tööde-tegemiste kõrvalt jaksas ta veel hoolitseda koduse majapidamise eest.

Raamat räägib Lydia elust alates sünnist kuni ajani, mil ta on abiellunud ja tal on endal lapsed. See on tore lugemine lastele, aga huvitav ja silmaringi avardav ka täiskasvanud lugejale. Miks mitte viia end paremini kurssi selle mitmekülgselt andeka ja erilise tüdruku eluga, kelle kohta Karl August Hermann on nii ilusasti öelnud:

Harva valab loodus oma iluandeid nii rikkasti kellegi inimese peale välja, kui seda Koidulale oli sündinud. Tema oli ärarääkimata vaimurikas naisterahvas. Tema terve isedus oli nagu luulelist õhku täis. Iga sõna, mis ta suust kuuldus, oli enne nagu iluduses valatud.

Kirsti Läänesaar

Lastel võib olla igasuguseid erinevaid hirme ja soove, mis vähemalt täiskasvanud nõutuks teevad ning nendest pajatavadki selle raamatu kaks lugu.

Esimese jutu “Lugu tüdrukust, kes kartis kööki” peategelane Liisa kartis kööki ning köögi sisustust, mis kõik teda omal moel hirmutas. Et vaene tüdruk nälga ei jääks, pidi ema söögi Liisale tema tuppa viima. Küll käidi nõu küsimas psühholoogi juures ja peeti aru teiste inimestega, aga keegi polnud sellisest hirmust kuulnud ega osanud Liisa perekonda aidata.

Probleem lahenes ootamatult peale seda kui peretuttav palus Liisa perel nädal aega oma lemmiklooma hoida. Kes ja mil moel Liisa köögihirmust üle aitas, saad juba lugeda raamatust.

Teine jutt “Lugu poisist, kes tahtis olla puuris” räägib Simmost, kes tundis ennast loomaaias jääkarude vanas puuris nii mõnusalt, et ei tahtnud kuidagi sealt välja tulla. Ta arvas sootuks, et võiks sinna elama jääda. Vanemad, kes ei tahtnud poja peale häält tõsta ja tahtsid kõike lasta lapsel endal otsustada, ei osanud midagi peale hakata.

Selle probleemi lahendavad pisut ootamatul moel loomaaia töötajad ning poiss, kes ei tahtnud puurist välja tulla ja kuhugi mujale minna, sõidab rõõmuga vanavanemate juurde.

Anu Amor-Narits

On suvi ja Eldsala väikelinn ägab palavuse käes. Lisaks erakordselt kuumale ilmale on linna vallutanud herilased, kes veidral kombel lendavad ringi isegi öösiti. Kõige tipuks hakkavad linnaelanikud üksteise järel haigestuma mingisse tundmatusse palavikutõppe. Selle segaduse keskele saabub ootamatult öisel ajal üks salapärane võõras…

Herbert nägi, millise vaevaga mees oma kohvreid tõstis. Need tundusid olevat väga rasked. Aga siin oli veel ka midagi muud. Herbert tundis, kuidas kõht hirmust krampi tõmbus. Kui võõras üht kohvrit kergitas, jäi sellest puittrepile punane jälg.

Veri, mõtles Herbert. Kohver on verine.

12-aastasel Herbertil on ka isiklik mure. Vanaisa, kelle juures ta elab, on sotsiaalosakonna arvates liiga vana ja põdur, et poisi eest hoolt kanda. Herbert ei taha aga kasuperest kuuldagi, vaid on otsustanud koos oma parima sõbra Sallyga kodust põgeneda, kui peaks tekkima oht, et ta tahetakse vanaisalt ära võtta. Seni veedavad lapsed aega vanas tuuleveskis, mis on nende salajane peidukoht. Huvitaval kombel ei ole veski ümbruses ka tüütuid herilasi, kes muidu igal pool ringi sumisevad.

Kui linnas hakkavad toimuma kummalised ja hirmutavad sündmused, otsustavad Herbert ja Sally välja uurida, mis selle kõige taga on. Tundub, et Herberti vanaisa võõrastemajja elama asunud mees on asjaga kuidagi seotud, aga kas teda tuleks karta või tahab ta hoopis aidata? Ning mis saab Herbertist, kas ta peab tõesti võhivõõraste juurde elama kolima või leidub olukorrale siiski parem lahendus?

Kristina Ohlsson on oma järjekordses noortepõnevikus suutnud luua tõeliselt pineva ja sünge atmosfääri. Raamat on lihtsalt ja kiirelt loetav, hoides samas lugejat loo kütkes esimesest leheküljest alates. Tegemist on triloogia esimese osaga, nii et põnevatele seiklustele on oodata järge.

Te peate olema valvel. Varsti algab sügis ja läheb külmaks. Siis võib juhtuda mida tahes.”

Kirsti Läänesaar

Sildipilv