“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Kodu ehtsas linnuses keset rüütlirüüsid ja mõõku, ning kus keldris on salakäigud ja kitsast keerdtrepist pääseb tornitippu. Üheksa aastase poisi unistus kes soovib hakata detektiiviks. Ainus puudus, et seal linnuses asub vanadekodu. Kas see on ikka puudus?
Kui varastatakse ühe daami ehted saab Max oma unistuste ametit proovida. Abiks on Metsik Seitse – nii kutsutakse kolme eakat söögilauast number 7. Nad on püsimatud ja ärksa loomuga kamp kuhu kuuluvad 1 memm ja 2 taati ning nende vanus on kokku 200 aastat.
Nii alustab Metsik Seitse Musta ässa otsingud. Neil on erinevaid juhtlõngu ja kahtlusalused. Ja välistavad neid kes ei saa olla asjaga seotud nii nagu ikka detektiivilugudes.

„Majahoidja Ottmar ei saanud see olla! Must Äss oli tavaline, sale – seda nägin ma täpselt.  Aga majahoidja Ottmar on jube paks!”
/…/
„Jah, Max, Must Äss ei olnud paks. Majahoidja Ottmar langeb niisiis välja. Ja üldvõtit talt ka ei varastatu, sellest oleksime ammu kuulnud. Siis oleksid nad siin ka juba lukud välja vahetanud.”

See on esimene detektiivilugu õige erilist laadi sõprusest sarjast „Max ja Metsik 7”.

Piia Tuule

Advertisements

Loo peategelane sokk Volli avastab ühel päeval, et tema kaaslane Soki-Viire on pärast pesumasinast tulekut kaduma läinud. Soki-Volli asub teda otsima ja kohtab oma rännakul rott Ralfi, kellest saab tema sõber ja seltsiline Soki-Viire otsinguil.

Ühiselt võtavad värsked sõbrad ette pöörase seikluse läbi maja, alates pimedast keldrist ja lõpetades toas kapi otsas. Teel kohtuvad nad põnevaid tegelasi nagu rääkivat moosipurki, Pariisist pärit põlvikut Pompiduud, keldrikaknd Vollit ja mitmed teisi värvikaid kujusid.
Lõpuks selgub, et saladuse võib lahendada tädi Pumpernikkel, aga kas ja kus ja kuidas Soki-Viire leitakse, tuleb juba raamatust lugeda.

Põnevale loole annavad lisaväärtuse Marion Unduski vahvad pildid.

Anu Amor-Narits

Nagu eelmistelgi suvedel, lähevad sugulased Martin ja Markus oma peredega suvevaheajaks suvilasse. Vaheaeg kulgeb oma tavapärast rada kuni ühel päeval peale tormi avastavad poisid mere äärest salapärase kummipaadi ja suure hulga… midagi väga väärstuslikku.
Lisaks tunduvad naabrite suvilasse kolinud kolm sportlikku meest enam kui kahtlased ning poisid otsutavad uurida, mis seos on rannast leitul ja nendel hirmuäratvatel uutel naabritel.
Algul lihtsalt põnevana tundunud seiklus muutub lausa hirmuäratavaks.

See on lugu kahest asjalikust sõbrast ja ühest koerast, kes oma uudishimu ja nutikust osavalt kasutades ütlemata julge teoga hakkama saavad.

Hugo Vaherilt on ka varem ilmunud poistele suunatud põnevaid lugusid. Käesoleva raamatu käsikiri pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse, kirjastuse Tänapäev ja ajakirja Täheke 2016. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat“ kolmanda koha.

Anu Amor-Narits

Vahel pole sõnu eriti vajagi. Piisab üksnes lausest: „Kus on karu?” ja sinna juurde nutikatest piltidest, et köita lapse tähelepanu. Vastust sellele küsimusele otsides võib aga jõudu lahenduseni, milleni esmapilgul isegi täiskasvanu kohe ei tule.

Minu arvates sobib see raamat hästi koolieeliku tähelepanu ja keskendumisvõime arendamiseks.

Klaari Tamm

Igale lapsevanemale on tõenäoliselt tuttav olukord, kus ta võsuke ütleb millegi peale ei taha – ei taha hambaid pesta, ei taha lasteaeda minna, ei taha magama minna, ei taha hommikul ärgata jne.

Mis juhtub siis, kui olukord on ümberpööratud ning ei taha ütleb samades olukordades hoopis lapsevanem, onu, tädi või vanaema-vanaisa. Üks on kindel, et nalja saab ning paneb ka lapse enda mõtlema, kuidas oleks kõige õigem teatud juhtudel käituda.

Näiteks teavad lapsed hästi, et vahel on teiste lastega koos mängides nii põnev, et kuidagi ei raatsita lõpetada. Mis juhtub, aga siis, kui emale tööle järgi läinud viieaastane Aare saab vastuseks, et emme ei taha veel koju tulla.

„Miks sa ei taha koju tulla?” imestab Aare.

„Mul just läks siin nii põnevaks.” Ema osutab käega arvuti kuvarile. „Näed, kui palju ägedaid arveid ja dokumente mul praegu ees on,” seletab ta õhinal. „Poole tunni pärast algab nõupidamine ja siis veel kaks koosolekut.”

„Emme, aga sa võid ju seda kõike homme teha,” püüab Aare ema meelt muuta. „Teised töötajad peavad ka varsti koju minema.”

Kuidas asjad lahenevad, saab igaüks ise lugeda juba raamatust. Vihjeks võib öelda niipalju, et seda lihtsat lahendust tasub ka päriselt meeles pidada igal lapsevanemal, kes on end liiga kauaks tööle unustanud.

Klaari Tamm

Okkad aitavad meil tassida eluks tarvilikku kraami. Kui miskit tarvis, torka aina oga otsa. Ainult mitte punaseid õunu ja seeni nagu pildi peal – ei! Torkame oga otsa sammalt ja rohtu, kui pesa ehitame, aga sügisõuntes veeretame ennast vahel selgapidi sees! Nende mahl ajab puugid ära.

Lühidalt võiks selle raamatu kohta öelda, et jutustus siili eluringist. Väike siilitirts jutustab koos ema ja vendadega seigeldes kes ta on, kui pikk, keda sööb, kuna magab, kes vaenlan ja kes sõber. Raamatus on palju huvitavaid fakte selle asjaliku, nunnu ja väga julge looma kohta.

“Mina olen siil” on teine raamat Kirjastus Pegasuse sarjast Laste loomaraamat. Esimene oli Olga Volkova raamat “Mina olen rebane”. Selles on peategelane rebane.

Piia Tuule

Viieaastane Marta on harjunud magama minema ema unelaulu saatel, kuid üks kord, kui emal oli kodus veel vaja tööasju lõpetada, muutus kõik… Nimelt pidi selle ülesande üle võtma isa, kes laulda ei osanud ning õiget une(muinas)juttugi polnud tal varnast võtta. Mida teha? Tuleb ise muinasjutt välja mõelda. Nii sündisidki lood presidendiks nõiutud konnast, onu Vladislavist, jõulutädist ja palju muud. Nagu lugude pealkirjadestki näha, siis pole need tavalised unejutud, vaid hoopis tellitavad unejutud.

„Tellitava unejutu?” kordas isa. „Mida see tähendab?”

„Sa ju tead küll,” vastas Marta. „Tellitav unejutt on selline, et seda saab igat moodi rääkida. Pikalt ja lühikeselt, aeglaselt ja kiiresti, naljakalt ja veel naljakamalt. Selles jutus on täpselt sellised tegelased, nagu parasjagu pähe tuleb.”

„Minu arust on meil igal õhtul tellitav unejutt,” leidis isa. „Me oleme neid rääkinud just nii ja täpselt selliste tegelastega, nagu meil parasjagu pähe on tulnud.”

Klaari Tamm