“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Vaatamata sellele, et iga aasta algab uue järjekorranumbriga, alustab ikka aastat Jaanuar, temalt võtab järje üle Veebruar, siis edasi Märts ja nii kuni aastaring täis saab.
Pikapeale hakkasid kuud sellest tüdinema ning otsustasid, et uuel aastal teevad nad midagi uutmoodi. Nii need kuud siis arutasid, mis teha. Naljamees Aprill arvas, et võiks näiteks kohad ära vahetada. Sellega polnud aga sugugi mitte kõik nõus.
Jõuti otsustele, et elu teeks huvitavamaks kui kõik kuud endale mütsi või kübara laseksid õmmelda. Kuigi kõige soojem kuu Juuli jonnima hakkas, et tema mütsi ei taha, lootsid teised, et küll Juuli leebub kui ükskord järg temani jõuab.
Hakatigi internetist mütsimeistreid otsima ja leiti meister nimega Ants Tosin, kes just oma nime tõttu kõige sobivam tundus olevat. Ants Tosin oligi valmis kaksteist mütsi aasta jooksul valmis tegema.
Raamatus saab iga kuu endale ühe peatüki, kus saame teada, milline müts talle valmib ja mislaadi tegelane ta on.
Lisaks muhedale lugemisele on raamatul ka õpetlik aspekt ning nii on iga peatüki lõpus lehekülg sellest, mida kõne all olevast kuust vanasti arvati.
Viimane peatükk “Miks mõned pühad kargavad” räägib liikuvatest pühadest.
Raamat sobib hästi nii õhtujutuks koolieelikutele kui lõbusaks lisalugemiseks koolilastele, kes parasjagu aastaringi teemadega tegelevad.

Anu Amor-Nariks

Loo peategelase, kaheksa-aastase Petja elu on algusest peale olnud õnnetu. Kaotanud varakult isa, tuleb tal koos emaga sagedasti elukohti vahetada ja mitmesuguseid vintsutusi kogeda. Poisi viiendal eluaastal sureb ka tema ema ning orvuks jäänud laps satub peagi tsirkusesse jõhkra akrobaadi Beckeri kasvandikuks. Tema päevad on täis eluohtlikke, väsitavaid treeninguid ja esinemisi, hirmu ning kasvatajapoolset vägivalda. Ainsaks inimeseks, kes poisist hoolib ja talle rõõmsaid hetki pakub, on samas tsirkuses töötav kloun Edwards, kes küll vähese vene keele oskuse tõttu tema jutust hästi aru ei saa. Edwards kingib poisile seltsiliseks kutsika, kellest Petja aga oma kasvataja Beckeri julmuse tõttu ilma jääb. Painduvuse tõttu hakatakse Petjat kutsuma Kummipoisiks. Lapse elu kulgebki muudkui treeningute ja esinemiste rütmis, kuni ühel vastlanädala etendusel juhtub õnnetus…
Jutustuses antakse teravapilguline sissevaade 19. sajandi teise poole olustikku Vene keisririigis.

Laste- ja noorteosakonna praktikant Terje

Väike uudishimulik sipelgas Miksmiks seikleb jälle. Nüüd kohtub ta uute putukate ja loomadega, ning saab nende elust palju huvitavat teada.
Mutt räägib, miks ta maa all elab ja keda ta seal sööb.
Kohtudes vihmaussiga, saab Miksmiks teada, kuidas vihmausside toimetused maa all taimedele kasu toovad.
Viinamäeteo maja tekitab Miksmiksis soovi endale ka isiklik kodu ehitada.
Kord kui Miksmiks kohtus tiigi ääres kullesega saab ta teada kelleks kulles suureks kasvades saab.
Mesilane, aga räägib sipelgale kuidas ta mett teeb.
Selleski raamatus on väga palju põnevaid seiklusi ja Miksmiksi küsimused aitavad lastel loomade maailmast aru saada. Illustraator Gintaras Jociuse pildid on endiselt sulle suureks abiks.

Tiina Lutter

Teate ju küll neid tüütuid vanemaid õdesid-vendi, kes armastavad väiksemaid kiusata ja ohtlikesse seiklustesse kaasa tõmmata? Sauruseperes on asjad täpselt samamoodi.
6-aastane Rasmus Rex tahaks rahulikult rannas lesida, aga kui vanem vend Robin tema kehva ujumisoskuse üle naerab ning Rasmusele ja tema sõbrale Tom Troodonile ujumisvõistluse väljakutse esitab, pole väikesel saurusepoisil pääsu – kes siis tahaks teistest kehvem olla. Ehkki rannast saarele on päris pikk maa ja kuuldavasti peidab end vee all pirakas järvekoletis… Võistlus kujuneb pingeliseks ja kohati päris ehmatavaid üllatusi pakkuvaks, viimaks saab aga mõnusa kõhutäie naerda, kui kiuslikule Robinile antakse meeldejääv õppetund.
Raamatu lõpus tutvustatakse raamatus tegutsenud dinosauruseid sellisena, nagu nad olid päriselus.
Rikkalikult illustreeritud saurusepere-sarja uus osa sobib ettelugemiseks väiksematele põnnidele ja iseseisvaks uurimiseks pisut vilunumale lugejale.

Kirsti Läänesaar

Häid loomalugude raamatuid on palju. Üks unustusehõlma vajunud, kuid südamlik, vahva, aga ka kohati nukker loomalugude kogumik on Maria Rebase “Kui siilil nohu oli”. Jutukogumik sisaldab seitset lugu. Jutt “Kui siilil nohu oli” räägib nohusse jäänud ja aevastavast siilist, kes inimeste hoole alla satub, kuid hiljem siiski oma kodupaika parki tagasi jõuab. Loo “Mursi” peategelaseks on ookeanilaevalt paati hüpanud ning maismaale sattunud üleannetu ahv, kelle elu ühest seiklusest teise kukerpallitades kulgeb ning kes kortermajas elades korraliku segaduse suudab tekitada. Jutt “Ints” räägib ühest suurest ja sõbralikust, viimaks kodu leidnud hulkurkassist, kes linde ei püüdnud, kuid ometi kurja käe läbi otsa sai. “Tagametsa sarvik” on lugu tontmustast kodukitsest nimega Tiina, kel metsatalus üsna vaba põli on ning keda korra koguni kuradiks peetakse. Kahest hülgejahile läinud ja ajujääl hätta sattunud noormehest räägib lugu “Jääl”. Kogumiku nukraim jutt on “Kalur Jass ja Kasukakrae”. Kasukakraeks kutsutakse üht hülgepoega, kes tuisus eksinuna vana kaluri hoolealuseks saab. “Tuletõrje vabatahtlik Morgu” on lugu tuletõrjuja Rutsi koerast, kes alati kõige esimesena pritsikuuri juurde jõuab. Korra suudab vapper Morgu isegi väikese lapse päästa.

Maria Rebane on autori pseudonüüm. Teise pseudonüümina on ta kasutanud nime Marie Rebane. Lisaks loomalugude kogumikule on autorilt ilmunud jutustused “Maret”, “Jäise ratsu turjal” ja “Ebatavaline armastus”.

Laste- ja noorteosakonna praktikant Terje

Elas kord tütarlaps taadi ja kahe vennaga – üks noorem, teine vanem.

Nii algab muinasjutt ühest tüdrukust. See väike tüdruk tahtis väga teada saada, mis on õnn. Kuna talle keegi vastata ei osanud, otsustas tüdruk nagu ühes korralikus muinasloos ikka, õnne otsimiseks rännata seitsme maa ja mere taha. Oma teel kohtas tüdruk nõidu ja kuningaid, teadmamehi ja hiiglasi, kangelasi ja mitmeid teisi muinasjuttudest tuntud tegelasi.
Kas tüdruku õnn on pool kuningriiki või hoopis midagi muud? Selleks, et vastust leida, peab raamatu läbi lugema.
Tegu on Eia Uusi esimese lasteraamatuga, mis on valminud Eesti Rahva Muuseumi muinasjutunäituse “Elas kord …” põhjal.
Selle raamatu lugemine on omamoodi muinasjutuviktoriin, sest loo sisse on mahtunud palju tegelasi ja seiku erinevatest maailma muinasjuttudest. Samas on seda muinasjuttu tore lugeda-kuulata ka neil, kelle eelnevad muinasjutukogemused suured pole.
Koos Sirly Oderi illustratsioonidega on see üks eriti kaunis raamat, mis kutsub ennast ikka uuesti kätte võtma ja pilte imetlema.

Anu Amor-Narits

Kui sa veel päris täpselt ei tea, kelleks suurena saada tahad, siis tasub lugeda seda silmaringi avardavat raamatut, kus tutvustatakse maailma kõige eriskummalisemaid ameteid. Nii võib juhtuda, et loobud arstiks või autojuhiks saamise plaanist ja otsustad tööle asuda hoopis lehmamassöörina, kelle ülesandeks on farmides elavaid veiseid rõõmsate ja heatujulistena hoida, või mänguasjade lõhkujana, kes testib mänguasjade ohutust, või koguni inimeste rongilükkajana, kes metroos tipptunni ajal reisijaid vagunitesse pressib. Kui sa aga sellest raamatust oma unelmate tööd ei leia, siis ära muretse – huvitavaid ameteid tekib maailmas pidevalt juurde. Niisiis, kelleks tahad saada sina…?

Kirsti Läänesaar

Sildipilv