“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Võiks ju arvata, et köögiviljadel on igav ja sündmustevaene elu ning nad ise ei oska midagi tahta ega oodata – aga see arusaam on sügavalt ekslik.

Vähemalt tädi Tiia aias, mida valitseb kuningana uhke ja väärikas kartul, on igal aedviljal oma iseloom, rõõmud, mured ja unistused. Lillkapsas tahab üle kõige abielluda, väike redis maailma näha, hernes tunneb end oma kaunas pisut üksikuna ja naljamees sibul on hädas sellega, et teised väldivad teda, kuna ta ajavat kõik nutma. Õnneks leidub igale murele lahendus ja nagu elus ikka, on suurimatel, südamest tulnud unistustel kombeks täide minna.

Eriti tore on see, et köögiviljad ei karda sugugi patta panemist või salatisse sattumist. Vastupidi – nende kõigi tungiv soov on saada ühel ilusal päeval ära söödud!

Raamatu lühikesi lõbusaid jutte on lastel mõnus ise lugeda, aga hästi sobivad need näiteks ka argipäevaõhtuti kiireks unelooks.

Eraldi väljatoomist väärivad Anne Pikkovi vahvad ja humoorikad illustratsioonid, mis annavad igale köögiviljale oma erilise näo ja karakteri.

Kirsti Läänesaar

David Walliamsi uues, seni kõige menukamas ja läbinisti värvipiltidega illustreeritud lasteraamatus on kümme hoiatavalt jubedat juttu maailma kõige kohutavamatest lastest. Muu hulgas saame tuttavaks Normaniga, kelle unistuseks on meisterdada maailma suurim ninakollipall; Paulaga, kellele meeldib üle kõige kõhutuult lasta; Theodoriga, kes on nii igav, et pildistab valgusfoore ja kogub juusturiive; ning Sofiaga, kes istub teleka ees nõnda kaua, et temast saab pooleldi tüdruk, pooleldi sohva.

Ädu Neemre

Raamatus “Kummituste linn” seikles Cass, eriliste võimete ja erilise missiooniga tüdruk Šotimaal Edinburghis. Sarja teises osas viib tema tee Pariisi, sest just seal hakkavad seekord toimuma Cassi vanemate juhitava kummitustesaate võtted.
Esmapilgul tundub, et ees ootamas pole midagi väga hullu. Pariis on tõeliselt ilus ja suursugune linn ning vähemalt hotell, kus perekond peatub, on täiesti kummitustevaba. Kuid Cass saab paraja üllatuse osaliseks: selgub, et saate võtted ei toimu sugugi mitte maa peal, vaid hoopis Pariisi all laiuvates lõpututes pimedates katakombides… Ja nagu arvata võib, siis seal juba rahututest hingedest puudu pole.

Sees on kaks pöördväravat, nagu Ameerika mägede sissepääsu juures.
Läheme neist läbi ja leiame end keerdtrepilt, millel on laiust korraga vaid ühe inimese jaoks. Trepp kulgeb järsult alla, nägemisulatusest välja. All asuvad tunnelid näivad välja hingavat, läkitades üles jaheda läppunud õhu puhangu, millega käib kaasas viha-, hirmu- ja rahutu kaotuse laine.
“Eip,” ütleb Jacob pead raputades.
See siin on halb koht ja me mõlemad tajume seda.

Kuid Cass on nüüd teadlik oma ülesande olemusest teispool Loori ning ka pisut paremini ette valmistatud selleks, et läkitada kummitused edasi vahepealsusest, kuhu nood mingil põhjusel kinni on jäänud. Kas tüdrukul õnnestub koos oma parima sõbra Jacobiga missioon luude tunnelis edukalt läbi viia või äratab ta seekord kogemata üles midagi liiga võimast, kurja ja ohtlikku …?

Järjekordne maiuspala neile, kes hindavad kummituslugusid ning tahavad raamatut lugedes tunda mõnusaid hirmu- ja kõhedusvärinaid.

Kirsti Läänesaar

“Ümarmudil otsib kodu” on mitmetahuline ja kaunis raamat, mis on ilmunud Eesti Meremuuseumi 85. sünnipäevaks. Anu Kalmu illustratsioonidega raamat valiti ka Eesti 2020. aasta kaunimate raamatute hulka.

Mustas meres sündinud ümarmudil imetakse koos veega laevakere raskuseks ning nii satub ta võõrasse Läänemerre. Läänemeres ringi seigeldes kohtub ta paljude siinsete asukatega ja kuigi elu-olu uues meres on ümarmudilale võõras ja isegi hirmutav, kohtub ta paljude sõbralike tegelastega. Peale põnevaid seiklusi jõuab ümarmudil ka lõpuks oma sugulaste juurde, keda Läänemeres juba omajagu elab.

Raamatu leheküljed on mõtteliselt kaheks jagatud – lehe ülemisel poolel on ümarmudila seiklus ja alumine pool annab teaduslikku infot Läänemere asukatest, võõrliikidest, ökosüsteemist, toiduahelast ja muust teemaga seonduvast.

Lastele arusaadavalt ja erapooletult on raamatus selgitatud, mis on võõrliik. Raamatut lugedes tekib võõrliikide suhtes pigem kaastunne kui pahameel, sest süü looduse tasakaalu rikkumisel ja liikide võõrasse asupaika sattumisel on tegelikult valdavalt ju inimesel.

Raamatu lõppsõna annab lugejale mõtteainet, mis tema saaks teha looduse heaks.

Ükski elusolend pole hea ega halb. Kui tahame enda loodusele aega ja jõudu kohaneda muutustega, siis saab igaüks midagi ära teha. Me saame hoida õhu ja vee puhtama lihtsate asjadega: ei viska prahti loodusesse, ei osta toitu äraviskamiseks, sorteerime prügi, toast lahkudes kustutame lambi, ei soovi kingituseks igal aastal uut (nuti)telefoni…

Anu Amor-Narits

“Morna on linn Eestis, mida teab ja tunneb igaüks. Mis sellest, et päriselt seda linna maakaardil ei leidu. Morna on tuttav Eesti vanimast ja vaadatuimast telesarjast „Õnne 13“.

Raamatu peategelane on Alice, kes kolib koos ema ja väikse õega Tallinnast Mornasse. Seal saab ta tuttavaks Õnne tänava tüdrukute ja poistega, kellega koos lahendatakse kummaline kuritegu. Nimelt röövitakse Morna muuseumi, ja kui linna kõige rikkam mees Margna lubab röövli tabajale kopsakat vaevatasu, läheb eriti põnevaks.
Raamatu autor Andra Teede on olnud „Õnne 13“ stsenarist seitse hooaega. Raamat sobib lugemiseks ka sarja sündmustest iseseisvalt.”

Ädu Neemre

Lapsepõlve auhind

Tartu lastekirjanduse auhind ehk Lapsepõlve auhinna pälvib üks eelmisel aastal laste- või noorsooraamatu avaldanud autor.

Auhinda rahastab Tartu linn, väljaandmist korraldab Tartu Linnaraamatukogu koos Tartu Mänguasjamuuseumiga.

Lapsepõlve auhind kuulutatakse välja ning auhind antakse üle raamatu ja roosi päeval, 23. aprillil.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna võitja 2021

Lugu sellest, kuidas luukere Juhan läheb suure kooli anatoomiaklassist pensionile ning asub elama taadu ja memme juurde metsatallu. Raamatus, mis kirjeldab seda eestlase omailma, mis hakkab vaikselt muinasjutuks muutuma, on arhetüüpset taluromantikat ja mahedat huumorit, tsimarukene võro kiilt ja mõnusa kiiksuga tegelased. Raamat koos hästi kokku passivate illustratsioonidega meenutab vanavanemate tähtsust, mõjub elujaatavalt ning õpetab leppima selle osaga elust, mida muuta ei saa.

žürii esinaine Tiia Kõnnussaar

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2021

Eelmise, 39. numbrit kandva kinga lugudes olnud unenäolisus on asendunud reaalsusega, tõeliste katsumuste, seikluste ja sooviga täiskasvanute maailma parandada. Kingamees Hugo on hädas, sest tema kallim Katja tahab kanuumatkale minna, ent Hugo pole ilmaski kanuusse istunud. Hugole ja Katjale tulevad seltsiks noored sõbrad Paul ja Minna, kuid selgub, et kaunis Salujärv ei meelita ainult matkajaid, vaid ka röövpüüdjaid.

Ladusas stiilis ja isikupäraste karakteritega raamat kooliealistele juhib tähelepanu ka loodushoiu olulisusele.

žürii esinaine Tiia Kõnnussaar

Raamatust “King nr 39” lugejale juba tuttav Paul Viies on saanud pisut vanemaks ja kasvanud on tema jalgki: poes matkakingi proovides osutuvad parajaks kingad number 40. Uusi jalanõusid on poisil vaja aga selleks, et minna koos oma sõprade Hugo, Katja ja Minnaga kanuumatkale. Jõge mööda Salujärve poole sõudes ei oska lustakas seltskond aimatagi, et sealt saab alguse üks tõeliselt põnev ja isegi veidi ohtlik suvine seiklus.

Raamatu lugemine tekitab igatsuse suve ja metsa järele, sest kes ütleks ära järve ääres telkimisest või lõkkel küpsetatud värskelt püütud kalast. Tõsi küll, röövpüüdjate otsa komistada ei tahaks. Just nii juhtub Pauli ja Minnaga, kes julgete ja ettevõtlike noortena ei löö aga põnnama, vaid otsustavad asjas selgust saada ja vajadusel kurikaelad omal käel vahele võtta. Kampa kutsutakse ka Pauli pinginaaber Ats – seltsis segasem.

Selles loos on kõike: pinget, põnevust ja muhedat nalja, kaunist Eestimaa loodust, laagrielu, kalapüüki, vanu legende, sõprussuhteid, esimese armumise õrnu hingepiinu ja isegi näpuotsaga müstikat.

Vaiksoo on loonud ka tõeliselt värvika tegelaste galerii, lisaks Paulile ja tema sõpradele tegutsevad raamatus veel järsk ja otsekohene inspektor Ottoson, pisut lihtsameelsed ja tahumatud maamehed Säga ja Sepik, naljaninast kalapoe müüja Raivo Kullerkupp ja teised omamoodi tüübid. Omaette esiletõstmist väärib Minna ja tema isa koer Valter, rebasekarva soome püstkõrv, kelle kontrollimatu jahiinstinkt, maiuselembus ja kange iseloom viivad nii mõnegi tülika ja koomilise olukorra tekkimiseni.

Kokkuvõttes on tegemist väga mõnusa kodumaise põnevikuga. Tahtmata raamatut otseselt “poistekaks” liigitada, võib siiski arvata, et poisist peategelane ja seikluslik süžee kõnetavad poisse küll (ja sellist kirjandust võiks alati rohkem olla).

Kirsti Läänesaar

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2021

“Oli suvi, oli hommik, seitsme paiku vast, ema-isa alles voodis raskest nädalast olid välja puhkamas, kui minu sõber Anna koputas ja arvas, et võiks hamba alla panna…” näiteks ülepannikooke.

Järgneva pöörase pannkoogiteoga võib end küllap samastada igaüks, kes vähemalt korra elus pannkooke on teinud. Mõnusalt lippavat humoorikat ja täpset värssi toetavad sama mõnusad joonistused. Kõik see kokku teeb ühe eelmise aasta toredama luulevormis lasteraamatu.

žürii esinaine Tiia Kõnnussaar

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2021

Seikluslik krimi-elemendiga lugu ühe linnajao laste tegemisest. Kui Marta ja Joosepi kodukanti kolivad uued naabrid, hakkavad juhtuma kummalised asjad. Kaduma läheb mitu looma, seejärel torgatakse läbi autorehvid ning tagatipuks ilmuvad öösiti linna seintele veidrad kirjad. Äsja viiendasse klassi läinud noored jäljekütid, Marta ja Joosep, otsustavad asja välja uurida. Hoogsalt kirjutatud lugu hoiab põnevust üleval otsast lõpuni, kuigi päris kurjamit ses raamatus ette ei tulegi.

žürii esinaine Tiia Kõnnussaar

Elu Keila äärelinnas Sambla tänaval kulgeb rahulikult oma igapäevases rütmis hetkeni kui kaua tühjalt seisnud majja asub elama perekond Tuisk. Perekond Tuisk on tõredavõitu ja omaette hoidev ning kui samal ajal hakkavad muidu rahulikul tänaval juhtuma kahtlased asjad, asuvad Marta ja Joosep ümbruskonnal tõsiselt silma peal hoidma.

Ühel ööl lähevad kaduma naabrite puurist naaritsad, teisel ööl torgatakse teisel naabril läbi autokummid, linnas hakkavad seintele ilmuma grafitid ja Tuiskude perepoeg Donald kihutab mustad prillid ees ringi tõukerattal ja tundub üldse kahtlasevõitu.

On kõvasti asju, mida uurida ja kahtluse alt ei pääse ka laste endi vanemad.

Lisaks on Sambla tänava lastel erinevad kodused mured, millega nad toime peavad tulema. Näiteks Marta pere rahaline seis ei ole kuigi hea kuna tema ületöötanud ema vaevleb depressioonis ning Liisu, kelle vanemad on lahus, suurim hirm on, et ta saadekse Rootsi ema ja tolle range uue mehe juurde.

Tegu on põneva ja hoogsa looga, kus tänaval toimunud kahtlased lood saavad lõpuks lahendatud ning üllataval kombel tulevad mängu looduskaitsjad.

Anu Amor-Narits

Sildipilv