“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Okkad aitavad meil tassida eluks tarvilikku kraami. Kui miskit tarvis, torka aina oga otsa. Ainult mitte punaseid õunu ja seeni nagu pildi peal – ei! Torkame oga otsa sammalt ja rohtu, kui pesa ehitame, aga sügisõuntes veeretame ennast vahel selgapidi sees! Nende mahl ajab puugid ära.

Lühidalt võiks selle raamatu kohta öelda, et jutustus siili eluringist. Väike siilitirts jutustab koos ema ja vendadega seigeldes kes ta on, kui pikk, keda sööb, kuna magab, kes vaenlan ja kes sõber. Raamatus on palju huvitavaid fakte selle asjaliku, nunnu ja väga julge looma kohta.

“Mina olen siil” on teine raamat Kirjastus Pegasuse sarjast Laste loomaraamat. Esimene oli Olga Volkova raamat “Mina olen rebane”. Selles on peategelane rebane.

Piia Tuule

Advertisements

Viieaastane Marta on harjunud magama minema ema unelaulu saatel, kuid üks kord, kui emal oli kodus veel vaja tööasju lõpetada, muutus kõik… Nimelt pidi selle ülesande üle võtma isa, kes laulda ei osanud ning õiget une(muinas)juttugi polnud tal varnast võtta. Mida teha? Tuleb ise muinasjutt välja mõelda. Nii sündisidki lood presidendiks nõiutud konnast, onu Vladislavist, jõulutädist ja palju muud. Nagu lugude pealkirjadestki näha, siis pole need tavalised unejutud, vaid hoopis tellitavad unejutud.

„Tellitava unejutu?” kordas isa. „Mida see tähendab?”

„Sa ju tead küll,” vastas Marta. „Tellitav unejutt on selline, et seda saab igat moodi rääkida. Pikalt ja lühikeselt, aeglaselt ja kiiresti, naljakalt ja veel naljakamalt. Selles jutus on täpselt sellised tegelased, nagu parasjagu pähe tuleb.”

„Minu arust on meil igal õhtul tellitav unejutt,” leidis isa. „Me oleme neid rääkinud just nii ja täpselt selliste tegelastega, nagu meil parasjagu pähe on tulnud.”

Klaari Tamm

Kas tead, kus oli Tartus nõukogude ajal 21. juuni tänav? (Vihjeks: see koosnes kahest praegusest tänavast, mille vahele jäi Raekoja plats). Just sinna tänavasse kolis 1960-ndate lõpus oma venna ja isaga Siret ehk Sirts. Uus ei olnud üksnes kodu, vaid ka isa pruut Marju ja tema poeg Ruudolf ehk Ruudi, kes õppis sanatoorses koolis. Sirts kohanes oma uues kodus kenasti, kui mõned viperused ja pahandused välja arvata. Needki olid paljuski tingitud ta uue sõbra Anu hulljulgusest. Ei saanud tüdruk Punase Paela Ordu liikmena oma mängukaaslasest kehvem olla ning nii sattuski ta poodi pätsama või tänavatele keelatuid märke kritseldama. Õnneks leidis Sirts peagi veel uusi sõpru, kellega oma kodupiirkonnas (Juuni tänav, Tomka, ülikooli kant, jõeäärne park ja murka) näiteks lurkat mängida. Huligaansused asendusid uute hobidega (nt filminäitlejate piltide kogumine, lauluvõistluse „Horoskoop” laulusõnade üles kirjutamisega jne) ning salatseltsiga Siresta (Siret pluss Esta).

Tundub põnev?! Polegi nii igav kui võiks arvata ilma arvuti, mobiilide ja moodsate lõbustusasutusteta. Eriti suur äratundmisrõõm on ka raamatut ette lugevatel vanematel ja vanavanematel, kes mäletavad oma lapsepõlvest neid Tartu legendaarseid kohti nagu raeplatsi pontšikubaar.

„Siret pööras ümber nurga ning astus julgesti pontšikubaari uksest sisse. Oli siin vast palav! Kuum õli kees podinal suures plekktünnis. Kogu ruumis hõljus isuäratav lõhn. Ja rahvast oli nagu murdu! Järjekord algas päris ukse juurest ja tegi mitu keerdu. Ju oli magus lõhn kõik Tartu linna maiustajad siia kokku meelitanud.”

Klaari Tamm

Mis juhtub, kui raamatuhuvilisest saab raamatuõgard? Härra Rebasega nõnda juhtuski. Tema armastus raamatute vastu oli nii suur, et iga kord, kui oli raamatu läbi lugenud, pistis ta selle näputäie soola ja pipraga nahka. See omakorda tekitas talle palju pahandust. Oma lemmiktoidupoodi „Nurgapealsesse Raamatupoodi” polnud tal varsti enam asja, sest ta pisike tengelpung ei pidanud nii suurtele väljaminekutele kuigi kaua vastu. Ka raamatukogutöötajad ei vaadanud eriti hästi sellele, et teosed raamaturiiulis olid kas läbimärjad, lehkasid vastikult või olid üldse puudu. Kuidas siis leevendada aina kasvavat raamatunälga? Lahenduseks tundus raamaturööv, kuid kuritegu on kuritegu ning nii satubki härra Rebane täieliku lugemiskeeluga vanglasse. Suures ahastuses leiab ta lõpuks kõige õigema mooduse oma tohutu raamatunälja kustutamiseks – ise raamatuid kirjutada.

Mängulise raamatu stiilinäiteks olgu ära toodud olukord, kus härra Rebane astub esimest korda raamatukokku.

„Rebane astus sisse ja leidis end otse pudrumägede keskelt – ta nägi kilomeetrite kaupa raamatuid, riiulid oli servast servani täis. Oo, kui maitsev, mõtles väike härra Rebane. Tundus lihtsalt uskumatu, et siit võis raamatuid ilma rahata kaasa võtta. Nüüdsest tuli väike härra Rebane iga päev raamatukokku. Ta silmitses salaja oma toidupoolist ning noolis, nuustas ja limpsis prooviks üht või teist lehekülge. Kui ta leidis midagi maitsvat, toppis ta selle oma rebasekotti ja vedas koju.”

Klaari Tamm

Maikuu on aeg kooliekskursioonideks ning mõtle, kui tore oleks minna bussiga ekskursioonile kosmosesse.
Niimoodi just juhtubki aastal 3001 koolilastega, kes võtavad ette reisi Päikese ümber tiirlevatele planeetidele ja mõnedele nende kuudele. Lisaks veel möödutakse Päikesest endast, tema sabatähtedest ehk komeetidest ning asteroidivööst pärast Marssi ning lõpuks külastatakse kääbusplaneeti Pluutot. Sealt juba ligi viie tunniga valguse kiirusest veidi aeglasemalt liikuva koolibussiga tagasi koduplaneedile Maa.
Päris meeldiv programm?! Eriti kui igal kohal on oma võlu – näiteks Jupiteril elab kunstnike kogukond, Päikesel käivad tarakanid päikesetuules lainelaudadega sõitmas ning Marsi on hõivanud mägironijad, sest päikesesüsteemi kõige kõrgeim mägi Olympus Mons asub seal. Nii kulgebki kogu reis lõbusalt, kuid samas ka harivalt. Õpetajad on rahul ning lapsed leiavad lõpuks, et parim paik on ikka koduplaneet Maa. Seega nenditakse, et tuleb hoida maakera loodust, sest halbades kätes võib maakera muutuda sama viletsaks elupaigaks nagu Veenus või Marss.

Klaari Tamm

Taas on Christine Nöstlinger kirjutanud ühe toreda loo poisist keda me kohatame argielus iga päev

Franz on täiesti tavaline 6 a poiss. Ainult, et ta näeb välja nagu tüdruk. Tal on heledad inglilokid ja taevasinised silmad. Isa püüab teda küll lohutada näidates enda lapsepõlve pilte aga see ei tee asja just palju kergemaks. Ikka peavad kõik teda tüdrukus. Poisid ei taha temaga jalgpalli mängida ja ka kakelda ei taha temaga keegi. Kuid elu ei jää sellepärast seisma ja ikka on võimalik tõestada, et sa oled tubli poiss.

Alles nüüd hakkas Franz aimama, mida need kaks võõrast sõna tähendada võiksid. “Peps klann on see, kellele ei meeldi, et tõde päevavalgele tuleb,” mõtles ta.

Piia Tuule

Tore lugu tuulelohe Kookospähkel Kopsataja esimesse klassi minekust millest kujunevad väga seiklusrohked ja õpetlikud päevad.
Ta saab endale sõbraks õgardlohe Oskari keda kõik kardavad. Kõik ju teavad, et õgardlohed söövad kõiki ja kõike. Kookospähkel näeb Oskaris aga väikest õnnetut lohet kes tahaks ka väga kooli minna, sest seal õpetatakse lugema, arvutama, ujuma ja sealt saab palju sõpru keda tal üldse ei ole.

“Õgardlohe upub otsekohe, kui ta vette läheb,” kinnitab Oskar ja väriseb veel hullemini.
Kookospähkel raputab pead. “Ujumiskätistega ei saa uppuda. Alati jääb vee peale.”
“Oled kindel?” pärib Oskar umbusklikult.
“”Tuulelohe-ausõna-kindel!” vastab Kookospähkel. Ta võtab Oskaril käestkinni ja viib sõbra vee äärde.

„Väike lohe Kookospähkel läheb kooli“ on Ingo Siegneri ülipopulaarse sarja esimene raamat.

Piia Tuule