“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Tüdrukule, kes on sama vana kui sina praegu, ei meeldi hambaid pesta. Kõige suurem koll tema jaoks on hambaarst. Ühel päeval, kui vanemad olid saatnud ta vannituppa hambaid pesema, kohtub ta äravoolutorus elutseva KOLLIGA, kes PESEB HAMBAID. Tuleb välja, et kõik kollid pesevad hambaid, sest kardavad kõige hirmsamat kolli maailmas, KAARIESEKOLLI. Õnneks kaariesekolli vastu aitab hammaste korralik pesemine ning oo imet, kollina tunduv hambaarst.

„Ei! Mitte hambaarst! Vat tema on tõeline koll!” karjusin mina.

„Sugugi mitte! Ma avaldan sulle saladuse: ta kannab näomaski, et kaariesekollid teda ära ei tunneks, kui ta neid maha roogib su hambaid parandades. Tema on tõeline superkangelane!”

Õnneks on lahendus ka sellele, et hambaid on nii kohutavalt igav pesta. Tuleb kasutada kujutlusvõimet, miks mitte pesta hambaid nagu koll.

Klaari Tamm

Advertisements

Lugu pirtsakast jänesest, kellele ei maitse ükski söök. Nõnda ema keedabki kallikesele muinasjuttu, kuid ega seegi meeldi alati sööjale. Peavad olema õiged koostisosad, õige pott ja õige tuju.

Edaspidi keetis ema muinasjutte ainult punases potis, millel polnud täppe.
Kui muinasjuttu hästi segada, leidis Jänkuke sealt vanaema, kellel oli punane müts peas, või hundi, kellel oli korv käes.
Iga päev oli muinasjutt omamoodi, aga alati nii maitsev, et Jänkuke sõi selle kõik kohe ära. Ja see tegi ema väga rõõmsaks.

Raamat kuulub rahvusvahelisse lugemisprojekti Meie Väike Raamatukogu, mis on mõeldud 1.-2. klassi õpilastele rikastamaks koolitööd ja mõistmaks enda tundeid ja emotsioone.

Klaari Tamm

“Kas tead, kes tegelikult värvib kõik mustikad mustaks ning paneb varesed häälde? Oled sa kuulnud, kes on need viis tegelast, kes elavad seal eemal vaarikavõsas? Mis sa õige arvad, kui ma räägin täna sulle ühed eriti salajased lood sellestsamast metsast, kus me praegu oleme?”

Nii alustab vanaema Liisile metsas peituvate saladuste jutustamist. Või kas need on saladused? Me lihtsalt ei oska märgata ühte või teist pisikest tegelast kes metsas tegutseb ja on tegelikult väga tähtis. Nii, et kui järgmine kord metsa satud vaata tähelepanelikult ringi.

Piia Tuule

See pole klassikaline muinasjutt, kuid vahel meeldivad lastele just sellised, esmapilgul absurdsetena tunduvad jutud enam kui lihtsalt armsad lastelood.

Jutt räägib Jänesest, kes ostab endale suvemaja, sest ei taha aastaringselt pimedas urus elada. Maja on kaunis, kuid häda on selles, et aeda on naabriteks kolinud metsikud kassid, kes tema purskkaevus janu kustutavad. Need kaslased on tõeliselt metsikud.

„Kui nad oli veelakkumise lõpetanud, hakkasid nad aias ringi tormama, nagu nad oleksid peast segi. Nad kraapisid küüntega Jänese puid, sõid tema lilli, närisid käibisid ja ajasid oma saba taga.”

Jänes püüab erinevate meetoditega hullumeelseid naabreid rahustada, kuid miski ei aita, vaid muudab nad veel metsikumateks. Lahendus on aga iseenesest lihtne. Tuleb ennast kehtestada ning ka kõige metsikumatest kaslastest saavad armsad kodukiisud.

Selline metsik lugu, mida ilmestavad värvikad illustratsioonid, mis muudavad kogu loo väga kaasahaaravaks. Pole ka imestada, sest raamatu ja piltide autor Ulrika Kestere on elukutselt illustraator, fotograaf ja graafiline disainer.

Klaari Tamm

Kas Sul on kodus armas lemmikloom või plaanid endale võtta?

Kui selleks lemmikuks osutub merisiga, tasub lugeda väikese Tudu püüdlustest leida sõpra ja avastada maailma väljaspool koduseinu. Raamat ei too küll konkreetseid õpetusi lemmiku pidamisel, kuid annab aimu merisea iseloomust ja eelistustest.

„Süüa Tudu muidugi armastas. Elli tõstis talle igal hommikul salve suure peotäie heina, mida oli nii mõnus ajaviiteks krõmpsutada. Kui aga tüdruku käsi puutus vastu krabisevat krõbinakotti, pistis väike merisiga suurest õnnest ruigama. Neid mõnusaid kuivatatuid porganditükikesi ja kõrvitsaseemneid armastas ta hullupööra.

Niisamuti ootas ta alati, et tüdruk tooks talle pärast kooli aiast peotäie värsket rohtu või võtaks külmkapist salatilehekesi ning lõikaks mahlaseid kurgiviile. Kuuldes trepil tõttavaid samme, ei suutnud Tudu end kunagi tagasi hoida ja pistis alati suurest ootusärevusest väljuhäälselt piiksuma”.

Mis saab aga siis, kui peremees tüdineb oma lemmikust, tulevad uued huvid või kolib üldse teise riiki? Kas loomakese võib jätta nagu tarbetu prügi maha? Kas loomale piisab ainult sellest, kui talle antakse regulaarselt süüa, kuid jäetakse ilma tähelepanust ja seltskonnast?

Kõigest sellest kõneleb käesolev lemmikuraamat, kus lühidalt, suurte kirjatähtedega ja arusaadavalt on kirjeldatud merisea käitumist, sõpruseotsinguid ja seiklusi. Raamat sobib nii eelkooliealisele loomasõbrale unejutuks kui ka algklassiõpilasele esimeseks tutvumiseks lemmikloomadega raamatumaailma kaudu.

Klaari Tamm

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

„Domineeriv värv. Tumepunane“ teismelistele fantaasiahuvilistele

Suur kosmoloog Stephen Hawking avaldas napilt enne oma hiljutist surma õõvastava prognoosi, et inimkonnal Maal on aega veel kõigest 600 aasta kanti, enne kui maakera viimasepäevaleekidesse mattub. Samuti on ulmekirjandus mänginud ju senigi Maalt lahkumise või ellujäämise temaatikaga elukõlbmatuks muutunud Maal. Kuid siiski oli üllatav näha seda teemat inspireerimas ka uut Eesti autorit. Ja veelgi enam, näha seda inspiratsiooni teostatuna nii heal tasemel ja originaalselt, et Koidu V.G.Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ ei ole ei ideedelt, ülesehituselt ega originaalsuselt kriipsuvõrragi kehvem mõnegi ülemaailmset kuulsust nautivast noortele mõeldud ulme- või fantaasiaromaanist, kas või näiteks „Näljamängudest“.

Siingi on tegemist noorte armastusega karmi(de) düstoopia(te) tingimustes. Romantiline ja tundeküllane lugu algab tuhaks põlenud Maal, kus pole enam ka kaitsvat atmosfäärikihti põletava päikese eest kaitsemas ja iga päikese kätte sattunud inimlast ähvardab kiire surm. Inimkond hoiab end alal maapõue sügavustesse rajatud üksteisest eraldatud baasides, kus kõik vajalik toodetakse tehislikult ja kus rahvaarvu kontrolli all hoidmiseks rakendatakse rangeid sugupooltevahelise suhtlemise reegleid ja keelde. Sel eesmärgil, ning samuti geneetiliste haiguste ja häirete välistamiseks, sünnivad neis baasides kõik lapsed ülima etteplaneeritusega ning ainult kunstliku viljastamise kaudu. Ning loomulikult vaevab baasidesse peitunud inimkond ennast pideva küsimusega, kas kuskil, kuskil veel ometi võiks olla alles elu? Elu, mis natukenegi oleks veel selle elu moodi, mida vanal Maal enne kataklüsme elati?

Loo peategelane, teismeline Cordevia leiab vastuse neile küsimustele, kui ülepeakaela ja lootusetult armub ei tea kust ilmunud ja nende baasis peavarju leidnud eksootilisse noormehesse Claysse. Aga paraku leiab tüdruk hulga vastuseid ka küsimustele, mida ta üldse küsida ei olnud taibanudki … Tema jaoks saab ilmsiks ka baasis kehtiv topeltmoraal, ning see, kas ja kui väärtuslik siis lõppude lõpuks on elu ilma armastuseta, keelatud tunnetega.

Surma trotsides põgeneb Cordevia baasist koos Clayga vastu noormehe enda ja ka kõikide teiste tahtmist, et leida muutlik dimensioonipilu, mis eraldab inimkonna tuhastunud maailma teepiate, kujumuutjate paralleelmaailmast, kus on alles nii vesi, metsad kui õhk – kuid seda tingimustel, mis inimestele ellujäämist sellegipoolest ei paku.

„Domineeriv värv. Tumepunane“ on alles esimene raamat autori poolt lubatud tetraloogiast, kuid järgnevaid sündmusi teadmatagi loetav eraldiseisva ja kena lõpplahendusega teosena. Lugu on kirja pandud hea käe ja ladusa sõnaga, ning vist on üleliigne veel mainida, et ülipõnevalt, nii et selles suhtes nagu ei usukski, et tegemist on autori debüütteosega. Igatahes on meie 12 – 18 aastased noored saanud enda käsutusse tõeliselt kaasahaarava ja rahvusvahelise potentsiaaliga fantaasiaromaani.

žürii esinaine Aidi Vallik

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

“Kolm sügist” toob luulet põhikooliealistele lastele

Aga hommikul, enne kui koit /tõmbab öö paksud eesriided eest, / soojade sõnade auru / kerkib külmunud järvede veest.“

Nii soojalt kerkivad ka Jaanus Vaiksoo enda sõnad ja luuleread umbes 9 – 12-aastastele lastele mõeldud luulekogus „Kolm sügist“. Valdav on siin loodusteema ja vaikne mõtisklus, ning peaaegu puuduvad väiksemate laste luulele omane mängulisus ning vigurid. Kuid seda kõnekamaks kujuneb looduse vaikus ja rahu, aastaaegade ühesugune turvaline vaheldumine, nii lihtsad, kuid samal ajal nii kõnekad loodusdetailid – ja Jaanus Vaiksoo oskab nende kõne noore lugejani tuua ning neile arusaadavaks ja elamuslikuks muuta.

Tehnilise poole pealt on tegemist meisterliku vormivaldamisega, väljapeetud rütmitunnetuse ja kujunditajuga. Midagi pole liiga vähe, ja midagi pole ka liiast. Mingi ürgne eestlaslik tagasihoidlikkus ja tunnetusrahu annab tooni kõigis selle kogu luuletustes. Samas ei puudu neis ka omalaadne vaikselt naeratav huumor.

Iga talve alguses mõtlen üht ja sama: / millal lõpuks ometi tuleb lumi maha! / Mõnikord ei tulegi, tuju on siis paha. / vahel lihtsalt mõni talv läheb aia taha.“

Meie žürii meelest on tegemist läinud aasta parima ning kompositsioonilt ühtlaseima, läbimõelduima lasteluulekoguga. Vaiksoo luulekeel on põhikoolilaste jaoks veel piisavalt lihtne, kujundid veel piisavalt kerge vaevaga avanevad, kuid nende vahendusel saadetud sõnum emotsionaalselt seda enam puudutav ja liigutav.

„Kolm sügist“ väärib ka selles osas kindlasti tähelepanu, et keskastme koolilastele ilmub Eestis lasteluulet hämmastavalt vähe. Samas kuluks see selle vanusegrupi lugemislaua rikastamiseks vägagi ära, et ei kaoks see luuletunnetus, mis väiksemate laste hoopis emotsionaalsemaid ja pillavamaid, ehk ka põnevamaid luuletusi lugedes juba kujunenud võib olla. See üleminek trilla-tralla-lasteluulelt n.ö päris luule maailma võiks olla hoopis rohkem mahendatud ja tasandatud näiteks Jaanus Vaiksoo moodi.

žürii esinaine Aidi Vallik