“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Algul võib tunduda, et tegu on kauni pildiraamatuga, sest mind ennast võlusid esmalt Heiki Ernitsa pildid. Ühele õigele Lotte fännile on boonuseks ka sellest raamatust Lottega seonduva leidmine.

Siiski pole tegu üksnes toreda pildiraamatuga, vaid nutikalt ülesehitatud suurtähtraamatuga, kus on võimalik tajuda nii häälikute pikkusi kui ka sõnakordusi. Kõik need erisused tulid välja siis, kui eelkooliealine, kes alles teeb oma esimesi samme lugemisel, püüab neid lihtsaid ja selgeid sõnu kokku häälida.

KAS KASS MAGAB?
EI, KASS EI MAGA!

Ma pole küll pedagoog ning ei oska seetõttu hinnata raamatu väärtust sellest seisukohast. Ometi nähes oma lapse õhinat ja soovi raamatut ise lugeda, olen tänulik, et selline sari nagu „Mina loen!” on kirjastuse Petrone Print poolt loodud. Nii tore on jagada lapse vaimustust, et ma tõesti saangi hakkama ja suudan ise raamatut lugeda.

Samas sarjas on ka ilmunud teine raamat – Epp Petrone „Paharet ja unistaja”. Seal on lummavad Remo Savisaare loodusfotod rebasekutsikatest.

Klaari Tamm

Advertisements

Kaunite ja tõetruude piltidega raamat on tõeline maiuspala noorele ja ka pisut vanemale loodusesõbrale. Erinevaid looduseteemalisi raamatuid ilmub lastele palju ja vahel on raske valikut teha. “Looduse aastaring” kuulub kindlasti selles valikus parimate hulka.

Raamat on jagatud kolmeks teemaks: linnud, heinamaad ja metsad.
Kõigi peatükkide alguses räägitakse teemadest üldisemalt ning edasi vaadeldakse teemasid kuude kaupa läbi terve aastaringi. Samuti saab kõikides peatükkides piltidelt otsida taime- ja loomaliike, abiks peatükkide lõpus toodud skeemid ja liiginimekirjad. Tutvustatakse erinevaid liike ja kooslusi ning lisaks sellele näitab autor, milline on looduse ringkäik ning kuidas looduses on kõik omavahel seotud.

Raamat on originaalis ilmunud Saksamaal, kuid teos on hästi toimetatud. Kui mõne liigi puhul on asjad Eesti looduses asjad teisiti, on see sulgudes ära märgitud.

Anu Amor-Narits

Miks hunti hüütakse hallivatimeheks, kust siil oma okkad sai, kes on metsa sanitaar või kes uudishimulik ja väle?
Neile ja paljudele teistele küsimustele on Aidi Vallik püüdnud luulevormis vastata. Kas kõik just nii oli jääb igaühe enda otsustada aga igas loos on oma tõetera peidus.

Siis ühekorra maanteed nägi:
seal oli mehi terve vägi,
kui värske asfalt maha sai,
triip keskele veel valge, lai – 
ja mägral turgatas idee!

Piia Tuule

 

Kertu Sillaste teine kunstiteemaline raamat mida soovitan on “Mina olen kunstnik” räägib poisist nimega Jaan.

Jaan ütleb, et tema on kunstnik. Raamatust saame teada, mida kunstnik teeb ja kui palju erinevaid mõtteid võib olla ühe kunstniku peas. See raamat näitab, kuidas vahel keerulisena tunduvast kunstist on võimalik rääkida ja mõelda ka lihtsate sõnadega.

“Igaüks teeb isemoodi kunsti” ja antud raamat sobivad suurpäraselt kunstitemaatika käsitlemiseks ja lastega koos kunsti teemadel mõtisklemiseks nii lasteaias kui nooremas kooliastmes.

Anu Amor-Narits

Seekord tahaks ühe tutvustuse sisse ära mahutada kaks raamatut kuna need temaatika poolest ideaalselt kokku sobivad. Kahjuks aga ei mahu nii, et järgmine postitus on Kertu Sillaste uus raamat “Mina olen kunstnik”.

Raamat “Igaüks teeb isemoodi kunsti” ilmus küll juba kaks aastat tagasi, aga pole siiani meie lugemissoovitusse jõudnud. Selle tegelased on lapsed, kelle kõigi vanemad tegelevad erinevate kunstiliikidega. Nii on raamatus juttu maalikunstist, skulptuurist, installatsioonist, fotograafiast ja mõnest muustki kunstiliigist.

Raamat sobib suurpäraselt kunstitemaatika käsitlemiseks ja lastega koos kunsti teemadel mõtisklemiseks nii lasteaias kui nooremas kooliastmes.

Anu Amor-Narits

On hulga lapsi, kes kasvavad lastekodus või kasuperedes. Nüüd on ilmunud raamat, mis väiksemale lugejale arusaadavas vormis puudutab lastekodus kasvamise ja lapsendamise teemasid.

Raamatu peategelane on väike tüdruk Marike ja nagu juba kohe alguses öeldakse, ei ole Marike mingi hellitusnimi vaid ikka tüdruku pärisnimi. Nimelt oli tüdruk sündides nii tilluke, et Mari poleks talle nimeks sobinud.

Marikese ema otsustas, et tema ei saa lapse kasvatamisega hakkama ja nii kasvas Marike lastekodus kuni tädi Keiu, kes väga lapsi armastas, ta enda lapseks võttis. Uus ema armastas tüdrukutirtsu väga ja kuigi neil raha vähe oli, ei olnud Marikesel millestki puudu. Kui kätte jõuab esimene koolipäev, tahab tüdruk, et see oleks tema elu kõige toredam päev. Ometi juhtub midagi, mis selle päeva ära rikub.

Anu Amor-Narits

Raamatu pealkiri, „Perekond Julged”, võib jätta mulje, et tegu on järjekordse superkanglaste perekonnaga. Ega tegelikult palju ei eksigi, sest kuidas nimetada hüääne, kes otsustavad hakata inimesteks ja nende kombel elama Inglismaa äärelinnas. Ega see neile esialgu kerge ei ole, sest lisaks kahe käpa peal käimisele ja inglise keeles rääkimisele peavad nad varjama oma saba ja suuri kõrvu ning hüäänidele nii iseloomulikku pidevat kriiskavat naermist. Lõpuks nad siiski kohanevad ning härra ja proua Julgel sünnivad kaksikud, õigemini kutsikad, kes tunnevad end rohkem inimeste kui loomadena.

Kuigi Julgetele meeldib nende uus kodu ja elustiil, siis igatsevad nad taga oma kodumaad ja liigikaaslasi Aafrikas. Kahjuks pole neil siiski võimalik reisida sinna, sest kaksikutel Bettil ja Berdil puuduvad reisidokumendid. Õnneks leitakse võimalus selle igatsuse leevendamiseks – Kentoni loomapargi külastamine, kus elavad mitmed Aafrika loomad, sealhulgas ka hüäänid. Nüüd alles õige seiklus algab!

Raamat kõneleb humoorikas võtmes nö võõras nahas elamisest võõras keskkonnas, erinevatest kohanemisraskustest ja huumori tähtsusest raskedel aegadel.

Mida ütles jõuluvana, kui ta varba aisa vastu ära lõi?
Ai, sa kell!

Klaari Tamm