“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Elu loomaaias – just sellest siin raamatus juttu on.

Koos kahe sõbraga – kassipoja ja kutsikaga, jalutame läbi loomaaiast ja saame teada milliseid põnevaid loomi loomaaias näha saab, kuidas seal käituda tuleb ja mida teha ei tohi. Kuidas üldse loomad satuvad loomaaeda, igapäevane elu seal käib ja ka seda, et ka lõvil valutavad vahel hambad. Aga selleks et lõvi hambaid ravida saaks tuleb teda uinutipüssist tulistada. Ja näeme väga eriskummalisi loomi keda me meie looduses ja kodus ei kohta.

„Appikene!” kohmetus kassipoeg. „Miks nad oma jänesed siin nii suureks söödavad?”
Kutsikas pöördus ja nägi, et sõber on surunud oma nina läbi puurivõre kellegi teise nina vastu, kelle suure pea peal tolknesid pikad lohvakad kõrvad. Siis märkas ta looma heleda kõhu all mustavöödilisi jalgu.

Tegu on nüüdseks ühe kuuest Mihhail Stalnuhhini loomalugude sarjas ilmunud raamatuga kus peategelasteks on kassipoeg ja kutsikas. Pildid on raamatutesse joonistanud Anna Ring.

Piia Tuule

Advertisements

Raamat “Neli aastaaega” viib meeleolukale retkele läbi looduse aastaringi: kevade, suve, sügise ja talve. Juttu tuleb lindude, loomade, putukate ja taimede elust eri aastaaegadel.

Eriliseks teevad raamatu käsitsi pressitud taimepildid, mis on eranditult valmistatud õitest, lehtedest, seemnetest ja muudest taimeosadest. Kaunid jutud loodusest ja tõetruud pildid moodustavad suurepärase terviku.

Raamat sobib nooremale lugejale iselugemiseks, aga eriti tore oleks kui lapsevanem leiaks aega koos lapsega uurida detailirohkeid illustratsioone.

Anu Amor-Narits

„Näete nüüd, kui erinevad on meie kõigi kodud ja pered…” ütles õpetaja Mare mõtlikult. „Kas meil on midagi ühist ka?”
„Kodus on hea,” ütles Kalle esimesena.

Milline on Sinu pere? Kes sinna kuuluvad?

Raamatus on juttu erinevatest võimalikest peremudelitest mis ei pruugi meenuda kui küsida, et kellest koosneb perekond. Esmalt ikka meenub, et peres on ema ja isa ning õed-vennad. Aga kui küsida väikeses kogukonnas sama küsimust tuleb väga erinevad vastused. Kellel on ainult ema, kellel isa, keda kasvatavad vanavanemad ja siis veel on olemas lastekodud. Nad on kõik nii erinevad aga samas kodusoojus on kõikidel olemas.

Raamat on küll trükitähtedes aga see ei muuda selle sisu tähendust – perekonnad on erinevad aga koos armastavate inimestega on alati hea.

Piia Tuule

Kui Teofrastus Bombastus Filippus Aureolus neljapäeva hommikul üles ärkas, ei teadnud ta veel sugugi, et tal on nii keeruline nimi. Teofrastus oli nimelt kass ja elas Peedu jaamas.

Paljud emad-isad on üles kasvanud selle hallitriibulise kassi koduotsingutele kaasa elades, sest esmatrükis ilmus raamat juba aastal 1985. Siiski on raamatu teemad populaarsed ka tänapäeval. Lihtsalt vahepeal on muutunud riigikord. Seetõttu on seda raamatut kindlasti põnev lugeda ka lastel, kes ei ole näinud aegu, kui suurte paneelmajade vahel hulkus palju koduta kasse, kes otsisid varju katkiste akendega keldrites ja kõhupoolist prügikastides. Oli ka siis heatahtlikke inimesi, kes pakkusid toitu ja peavarju, kuid oli ka palju neid, kes ei osanud muud teha, kui sõimata või isegi peksta neid õnnetuid hulkureid. Seega oli peremehe olemasolu nõukogude ajal lemmikloomale lausa eluliselt tähtis, sest puudusid teised mõistlikud võimalused (korralikud varjupaigad, asenduskodud jmt).

Raamatu jätkuvat populaarsust tõestab asjaolu, et möödunud aastal ilmus kirjastusel Tänapäev orginaalillustratsioonidega (Lea Malin ) uustrükk ning väärtkinodes (Tartus Elektriteatris) linastub filmi alusel tehtud samanimeline animafilm.

Klaari Tamm

Hiilisin majja nii vaikselt kui suutsin ja kadusin otsemat teed oma tuppa. Olin surmani väsinud. Õnneks ei märganud mind keegi ja ma läksin hambaid pesemata magama.
Aga enne veel seisatasin korraks akna all. Vaatasin metsa ja taevast ning pidasin aru, kus kõik need koletised praegu on. Kas mõni neist elas samasuguses majas nagu mina ja teeskles samuti, et ta on täiesti tavaline inimene?

Hirm on osa meie igapäevaelust aga ta ei tohi valitseda meie tegemiste üle. Kõik kardavad midagi – ämblike, pimedat tuba, kolle, olla teistsugune … Kõik me oleme erinevad ja kui kõik erinevused kokku liita siis tuleb ju üks tervik. Meil on vaja õppida sellega elama.

Lugu väikesest poisist nimega Frank. Tal ei ole olnud kunagi tõelisi sõpru. Kõik oma vaba aja meelsamini veedab ta hoopis raamatut lugedes. Aga raamatukogu ei ole ainult paik kust saab raamatuid laenutada vaid sealt võib ka leida tõelisi sõpru.

Piia Tuule

Kuigi võib tunduda pisut veider kirjutada raamat pissist, siis ometi on pissimine ja iseäranis potti pissimine väikeste lastega peredele aktuaalne probleem ja mõnikord ka suur peavalu. Nüüd on Tiia Selli kirjutanud lustlikku loo, kuidas üks väike tüdruk lõpuks potti pissimise selgeks saab.

Sirtusekese emme ja issi otsustasid, et tüdruk on juba piisavalt suur, et püksi pissimine ära lõpetada ja potti soristama hakata. Sirtsukesele meeldib aga rohkem püksi pissida. Kuna vanemad nii väga pissipotti osta tahavad, soostub Sirts siiski nendega pissipotipoodi kaasa minema ning üheskoos ostetakse vahva elevandikujuline pott. Sirtsuke kavatseb potielevanti kasutada hoopis ratsutamiseks, sest elevant ei taha ju pissine olla. Lõpuks saabub lahendus, mis aitab Sirtsul potti pissimise selgeks saada. Heiki Ernits on raamatule teinud värvilised ja talle omaselt lõbusad pildid.

Raamat “Väike piss” võib osutuda imeliseks abiliseks, kui on tarvis laps potile saada. Samuti sobib juba lugema õppinud lapsele iseseisvalt lugemiseks.

Anu Amor-Narits

Algul võib tunduda, et tegu on kauni pildiraamatuga, sest mind ennast võlusid esmalt Heiki Ernitsa pildid. Ühele õigele Lotte fännile on boonuseks ka sellest raamatust Lottega seonduva leidmine.

Siiski pole tegu üksnes toreda pildiraamatuga, vaid nutikalt ülesehitatud suurtähtraamatuga, kus on võimalik tajuda nii häälikute pikkusi kui ka sõnakordusi. Kõik need erisused tulid välja siis, kui eelkooliealine, kes alles teeb oma esimesi samme lugemisel, püüab neid lihtsaid ja selgeid sõnu kokku häälida.

KAS KASS MAGAB?
EI, KASS EI MAGA!

Ma pole küll pedagoog ning ei oska seetõttu hinnata raamatu väärtust sellest seisukohast. Ometi nähes oma lapse õhinat ja soovi raamatut ise lugeda, olen tänulik, et selline sari nagu „Mina loen!” on kirjastuse Petrone Print poolt loodud. Nii tore on jagada lapse vaimustust, et ma tõesti saangi hakkama ja suudan ise raamatut lugeda.

Samas sarjas on ka ilmunud teine raamat – Epp Petrone „Paharet ja unistaja”. Seal on lummavad Remo Savisaare loodusfotod rebasekutsikatest.

Klaari Tamm