“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Kiisukesel on paksus metsas kõrge puu otsas hubane majake, kus on mõnus multikaid vaadata, raamatuid lugeda ja puslesid kokku panna. Kuna majake on nii kõrgel, arvab kiisuke, et teda ei ohusta seal miski. Isegi kui metssiga kuulutab ette suurt veeuputust, ei kiirusta kiisuke teistega koos mägedesse pakku. Aga siis hakkab vihma sadama ja vesi tõuseb aina kõrgemale ja kõrgemale…

Marja-Liisa Platsi võrratute illustratsioonidega raamat jutustab veeuputuse müüdi lapselikus võtmes. Igati nauditav kooslugemine täiskasvanule ja väikelapsele, piisavalt lihtne, aga põnev iseseisvaks lugemiseks algajale lugejale.

Kirsti Läänesaar

Matsil on ees suur seiklus – Mats läheb kooli! Aga kas ta on selleks valmis? Ta saab mõned päevad enne kooli 5 saladuslikku kirja milles igas üks ülesanne kapten Kosmolt. Esmalt tuleb leida varustus, siis õige tee galaktikasse. Kolmas kiri on juba keerulisem – kosmoses hakkama saamine …

“Maavälised olendid …” itsitab Mats. “Ta peab kindlasti minu tulevasi klassikaaslasi silmas. Aga neid näen ma ju alles kahe päeva pärast!”
“Sa võiksid proovida mänguväljakul mõne lapsega sõbraks saada,” paneb ema ette.
“Oh ei …” ohkab Mats. Kapten Kosmo treeningprogramm on muutunud veidi pingeliseks.

Kuidas Matsi iseseisev avastusretk tundmatusse galaktikasse läks on raamatus kirjas. Samas on seal ka lihtsalt seletatud mis on kosmos ja sealgi kehtivad samad reeglid nagu maal. Tuleb olla viisakas, aus ja hooliv, sest iga uue asja heaks stardikas on just need omadused kõige paremad. Head reisi 🙂

Piia Tuule

Raamatu peategelasteks on peagi kooli minevad naabrid Sofi ja Paul, kes elavad mõnusat elu ühes väikeses asulas. Vaimukalt räägitakse laste igapäevastest tegemistest ja väikestest seiklustest.
Kui ühel hommikul on Sofi kass Tuustik kadunud, hakkavad lapsed koos asja uurima ning asutavad oma detektiivibüroo nimega Herkülo Büroo. Täiskasvanutele seostub selle nimega esmajoones kindlasti üks maailmakuulus detektiiv, kuid siin raamatus annab büroo nimele tõuke herkulopuder, mida Sofi ema lastele hommikuti keedab.
Lastele mõeldud detektiivilood on praegu väga populaarne žanr, aga vaatamata pealkirjale on siin tegu pisut teistsuguse looga. Sofi ja Paul ei maadle sugugi vaid ühe keeruka looga vaid otsivad detektiivi kombel lahendusi paljudele elutähtsatele küsimustele, nagu näiteks, kuidas pääseb tuppa hambahaldjas, mis saladust varjab Pauli isa või miks on Sofi kodus järsku üllatavalt palju komme.
Tegu on lustaka ja hoogsa raamatuga, mis pakub muhedaid nalju nii suurtele kui väikestele. Kiitmata ei saa jätta ka autori enda loodud värvikirevaid ja rõõmsaid illustratsioone.
Väikese lisaboonusena lõpeb raamat Sofi ema imemaitsva Herkülo Büroo pudru retseptiga.

Anu Amor-Narits

Võluilmad on saanud täienduse. Janne ja Joosep  seiklevad jälle, sest Võluraamat  on ellu ärganud. Viimasest suuremast seiklusest on möödas kaks aastat.  Raamat on lebanud riiulil ja õde-venda elanud oma igapäevast elu. Kui aga kätte jõuab Janne kolmeteistkümnes sünnipäev, saavad alguse kummalised sündmused. Nimelt näeb tüdruk unes võõrast väikest last, kes oleks justkui hädas. Vennaga koos Võluraamatut sirvides leiavad nad tollesama  tüdruku pildi. Siit algabki nende uus seiklus, mis viib neid seekord  maailma nimega Hardron, kus elavad väga erinevad rahvad – ovungid, krelangid, Magnamilderi hiiglased ja muidugi  hirmuäratavad  leegitsevate silmadega pahalased. Viimased  on asunud  hadronlasi röövima, kadunud on nii täiskasvanuid kui lapsi, sealhulgas selle väikese tüdruku õde. Janne ja Joosep peavad Hadroni asukaid aitama, et  röövitud jälle vabaks saaksid. Neil on küll abilisi kohalike hulgast kuid kogu ettevõtmist ähvardab läbikukkumine, sest röövijad osutuvad kavalamateks. Lastel tuleb appi võtta võlumine, et vangide vabastamine hästi lõpeks. Janne on nutikas tüdruk ja mõtleb välja teravmeelse lahenduse ning suur lahing heade ja halbade  vahel saab üsna ootamatu alguse ja väga toreda lõpu. Niimoodi rõõmsalt lõpebki Janne ja Joosepi  Suur Seiklus ning Jannel ei jää muud üle kui raamatu lõpus nentida, et “….küll mul on ikka tore vend”. Ka meie lugejatena võime rahul olla, sest kurjus sai seekord võidetud.
Lugege ja tundke põnevust ning loo lõpus kergendust!

Ädu Neemre

Jendrikut ja tema väikevenda Tomi kasvatab ema üksi. Nad pole väga jõukad ja Jendrikul on koolis raskusi. Ta istub viimases pingis ja ei suhtle eriti kellegagi. Jendriku pingi kohal vanas rulookastis elab aga Sandor, nutikas nahkhiir, kes oskab rääkida ja on koolitundides nii mõndagi kõrva taha pannud. Kui need kaks tuttavaks saavad, hakkab alles asju juhtuma! Poiss ja nahkhiir teevad koos koolitööd, satuvad põnevatesse seiklustesse ja mis kõige tähtsam – leiavad viimaks ka teisi toredaid sõpru, Jendrik klassikaaslaste, Sandor nahkhiirte hulgast.

„Täna juhtus nii palju!” naeratab Jendrik. „Mul on väga hea meel, et sa minu sõber oled!” „Minul on ka hea meel, et sina minu sõber oled!” sosistab Sandor. „Ma olen muidu nimelt üsna üksildane…” „Tõesti,” imestab Jendrik. „Ja kus su pere on?”
Seepeale tõmbleb Sandori lontkõrv, ta paneb hambad naljakalt alahuulele ja teeb veidraid lõustu.

Armas nahkhiirepoiss Sandor oma lontis vasaku kõrva, pisikeste nööpsilmade ja vahva olekuga võidab kindlasti iga lugeja südame. Raamatu lõpust leiab nende omamoodi loomade kohta ka huvitavaid tõsielulisi fakte ning nahkhiire-eksperdi Lauri Lutsari järelsõna spetsiaalselt Eesti lugeja jaoks.
Lühikeste peatükkide ja värviliste piltidega raamat on sobilik lugemine algklassilastele, kes hindavad põnevat lugu, aga ei ole veel valmis mahukamat teost kätte võtma.

Kirsti Läänesaar

Selle raamatu näol on väiksematele lastele mõeldud pildiraamatute riiul saanud taas väärika lisa. Tegu on lihtsa looga siiliperest. Siili-isa tahab oma lapsed kooli saata, kuid kohal, kus vanasti oli jalgrada, laiub nüüd tiheda liiklusega asfalttee. Kool asub teisel pool ohtlikku maanteed, kuid õnneks leidub inimesi, kes märkavad ka endast pisemaid. Nii ehitatakse autotee alla tunnel, kust loomad teisele poole pääsevad ning nii saavad siililapsed ikkagi koolis käima hakata.

Catherine Zaripi soojades toonides illustratsioonid on suurepärased nagu alati ja aitavad toredat juttu veel paremini lasteni viia.

Anu Amor-Narits

Kaisa ja Kalle on täiesti tavalised kaksikud täiesti tavalisest perekonnast kes elavad saarel ühes väikeses Triigi külas. Kõik oli ilus ja hea kuni päevani mil ema koondati. Isal oli küll töö aga ei saanud enam reisida ja tuli kokku hoida. Alguses oli tore, sest ema oli alati kodus ja soe toit ootas laual. Kui juba mõnda aega oli toituks ainult makaronid siis enam ei olnud tore.

Siin külas pole ju ühtegi töökohta.” vastas Kalle.
Ei ole jah,” ütlesin ma vastu. Aga me võime ju selle töökoha ise teha!”
Mismoodi?” ei suutnud Kalle kuidagi oma imestust varjata.
Lihtsalt! Ega siis töökohad kusagil puu otsas ei kasva, ikka inimesed ise loovad ju neid!” hüüatasin ma optimistlikult.

Niisiis võttis Kaisa ohjad enda kätte ja hakkas emale pakkuma äriideid. Esmalt midagi mis saab tasuta ja kuna just õitses pärnapuu siis korjati pärnaõisi, et pärast need maha müüa. Peale tegusa päeva lõppu aga sai Kaisale selgeks, et see ei ole just see millega aasta otsa raha teenida.

Järgmisel hommikul alustati värskete mõtetega ja tulemuseks oli tõdemus – kui ise ikka ettevõtjaks hakata siis see peab olema asi mida endale ikka teha meeldik. Nii nagu härra Saiale pagariärist meeldivad kaneelisaiad leidsid Kaisa ja Kalle pere millega neile meeldib tegeleda.

Piia Tuule

Uu-uu! Hei, kus sa oled? Mina olen Plumps. Tahaksin avastada maailma koos sinuga, aga enne peame teineteise üles leidma. Hüppasin siia, sest tervet galaktikat vaadates ei ole Päikesesüsteemi näha. Ehk leiame järgmistelt lehekülgedelt juba mõne koha, kus kohtuda.

Tore ümarik tegelane Plumps viib põnnid avastusretkele, mis kulgeb makrokosmosest mikrokosmosesse. Maailmaruumi avarusest rännatakse kaunile sinirohelisele planeedile, kus inimesed sibavad ringi nagu sipelgad, metroorongid kaovad vihmaussidena tunnelitesse ja juhuslikult maandunud liblika jalad kõditavad lapse kätt. Sealt edasi minnakse mikroskoobi all avanevasse pisiolendite maailma ning viimaks jõutakse aatomi sisemusse, mis kummastaval kombel sarnaneb taas suure kosmosega.

Hei, uu-uu, kus me nüüd oleme?
Aatomite sees põrkavad osakesed kokku ja kargavad lahku igas aines oma seaduste järgi, nii sinus kui ka minus.
Aga oota, kas see ongi kosmos?
Kas meie oleme ka seal?

Soome teaduskirjaniku Laura Ertimo ja bioloogist illustraatori Sanna Pelliccioni koostööna valminud raamat aitab tutvustada meie maailma ülesehitust kõige väiksematele teadushuvilistele.

Kirsti Läänesaar

Juba „Kummituste linna” kaanepilt annab aimu, et tegemist on tõeliselt kõhedusttekitava raamatuga – ja seda see tõepoolest on.
Salapärastel asjaoludel uppumissurmast pääsenud Cassidy, kelle parim sõber Jacob ei viibi päriselt elavate hulgas, näeb kummitusi. Tüdruk suudab liikuda läbi Loori, mis eraldab meie maailma teispoolsusest, ning taaskogeda kunagi toimunud sündmusi, kuhu hinged millegi tõttu kinni on jäänud.
Neil retkedel on tal alati kaasas vana fotoaparaat, mis kummitusi küll enamasti ei jäädvusta, kuid osutub hiljem kasulikuks hoopis ühel teisel üllataval põhjusel.

Mu fotokas võib olla eriline, aga see pole nii kummaline kui ma ise. Ma võin selle endaga teisele poole Loori kaasa võtta, aga see ei näe sealset nagu mina. Suurema osa ajast on fotod tavalised: mustvalged tõlgendused mu värvilisest maailmast.
Aga aeg-ajalt mul veab.
Aeg-ajalt tabab fotokas mõne varju kuskil seina ääres, piirjooned suitsuna kogu ümber heljumas, mõne ukseava, mida enam pole.


Cassi kirjanikest vanemad uurivad samuti seletamatuid nähtusi, ehkki nemad ise vaime ei näe. Kui nad hakkavad juhtima kummitustest rääkivat telesaadet, lähevad asjad päris pinevaks. Nimelt sõidab perekond esimese saate filmimiseks Šotimaale Edinburghi linna, mis on üks kummitusterohkemaid kohti maailmas. Cass ei suuda enam Loori tõmbele vastu panna ja kistakse vastutahtsi vägagi ohtlikesse seiklustesse. Sest vaimudemaailmas on kurjust ja õelust, mis sirutab võimaluse korral käe ka elavate järele…

Filmides suudavad poltergeistid telekaid tõsta ja voodeid üle põranda libistada. Tegelikkuses aga kulub kummitusel kõvasti vaimujõudu, et küünitada läbi Loori – nende ja meie maailma lahutava kardina. Ja need kummitused, kellel on sedalaadi jõudu, on harilikult väga vanad ja mitte kuigi toredad. Elavad ammutavad jõudu armastusest ja lootusest, aga surnud koguvad väge süngematest asjadest. Valust, vihast ja kahetsusest.

Kaasahaarav ja judinaid tekitavalt põnev raamat on Cassidy Blake´i sarja esimene osa, millele kõik kummitusehuvilised jäävad kindlasti kannatamatult järge ootama.

Kirsti Läänesaar

Kommisöömise ajal viibib organism rahu ja leppimise seisundis, kõik kehaosad, välja arvatud pea, mis komme hammastega närib, puhkavad ja on lõtvunud. Aga vaat kommide puudumine põhjustab paha enesetunde ja kutsub esile organismi enneaegse tigestumise.

Ilmselt pole olemas last, kellele ei meeldiks kommid. Tõenäoliselt on vanemad kõigile lastele ka väsimatult korrutanud, et kommisöömine on väga kahjulik, eriti hammastele. Õnneks on nüüd andunud kommihuvilistele ilmunud suurepärane käsiraamat, mille abil kõik kommivastaste argumendid purustada ja maiustamiskunst hoopis uuele tasemele viia.
Oli aeg, mil inimkond ei osanud komme õigesti kasutada. Kommidest meisterdati ehteid ja laoti mustreid, neid külvati põldudele ja nende abil üritati haigusi ravida. Komme uuriti, puuriti ja mõõdeti kogu maailma teadlaste poolt – ühtki mõistlikku kasutust neile ei leitud. Kuni üks väike laps haaras põrandale kukkunud kommi ja pistis selle suhu – ning suur avastus oligi sündinud. Kommid on olemas loomulikult selleks, et tunda rõõmu nende imelisest maitsest.
„Kõrgem kommiteadus” viib lugeja kurssi kõigega, mida kommidest teada on vaja. Erinevad peatükid räägivad kommide tootmisest, nimedest, omadustest ja kasutamisest. Iga peatüki lõpust leiab algaja kommisömiootik edasi mõtlema julgustavaid küsimusi ja ülesandeid ning teemakohase laboratoorse töö.
Kes aga endiselt hammaste pärast muretseb, seda julgustatakse nii:

Kuid olge mureta. Isegi kui teil pole suhu jäänud ühtegi hammast, saate niikuinii kommisömiootikaga edasi tegeleda.
Hiljuti tegid juhtivad kommisömiootika teadlased hämmastava avastuse, mis raputas kogu teadusmaailma. Pärast rida iseenese peal läbi viidud julgeid katseid tõestasid kommisömiootikud: selleks, et komme süüa, pole suus olevaid hambaid ilmtingimata tarvis, piisab sellest, kui suus on vaid kommid. Sest komme saab ju imeda.

Kirsti Läänesaar

Sildipilv