Ketlin Priilinn “Roosi ja Liisu seiklused”

Roosi ja Liisu on kaks mängujänest, kes kingitakse väikesele tüdrukule Mariale. Maria on tüdruk, kes on väga arg ja tal on väga vähe sõpru. Kord, kui Maria jänkukesed õue kaasa võtab, ehmatab tüdrukut suur koer ning Maria jookseb nii ruttu peitu, et unustab oma lemmikud maha. Jänkud satuvad õige mitu korda uutesse kodudesse. Tüdruku juurde, kellel on väga-väga palju mänguasju, aga kes kogu aeg mängib arvutimänge, üksiku kirjaniku juurde, näitlejast ema laste juurde, keda paksuse pärast kiusatakse,  ja  viie lapsega perekonda, kus ema peab kasutatud riiete kauplust. Maria on arg, aga oma jänkukeste otsimise nimel on ta valmis oma kartlikkuse unustama. Ta sõbruneb kõigi lastega, kelle juures jänkud on olnud, koos aitavad nad kiusajaid karistada, leiavad kodutule kassipojale kodu ja muidugi saab Maria oma Roosi ja Liisu tagasi.

Tiina Lutter

Ulf Stark “Vilista mulle, Johanna”

Raamat kus on suured soovid…

“Miks küll minul vanaisa pole?” ohkas Berra.
“Seda ma ei tea,” vastan ma. “Aga ma tean igatahes ühte kohta, kust sa võid endale ühe sellise saada.”

Nii algab Berra ja Ulfi sõprus Nilsiga, kes elab vanadekodus. Lapsed saavad teada, et nii noored kui vanad rõõmustavad samade asjade üle: saiakeste söömine, tuulelohe lennutamine, kirsiraksus käimine ja vilistamine. Ja kui midagi väga soovida, siis see soov täitub.

Ta vilistab jälle “Vilista mulle, Johannat”.  Aga kui Berra proovib samamoodi teha, kostab ainult susin ja visin.
“Pagan, mul ei tule üldse välja,” kaebab ta.
“Küll ta tuleb,” arvab vanaisa. “Peab ainult hoolega harjutama, siis saab kõigega hakkama. Noh, aga mida sa veel oled mõelnud?”

Piia Tuule

Russell Hoban & Quentin Blake „Kahekümne elevandiga restoran”

See on üks lõputu lugu, mis räägib sellest, et kunagi ei ole hilja alustada uute asjadega. Ja kui on oma kätega tehtud asi, siis sellel on hoopis teine väärtus, kui poest ostetud asjal. Kuid kui see ikka logisema hakkab, siis ei ole mõtet kurvastada, vaid rõõmsalt algusest peale alustada.

Aga algas ta nii:
Ühes väikeses majakeses elasid mees ja naine. Neil oli voodi, laud ja kaks tooli. Voodi oli korralik ja toolid olid tugevad, kuid laud logises.

Loo edenedes panid mees ja naine ajalehte kuulutuse:
“Otsitakse elevante laudadele. Peavad olema kepsakad. Kasuks tuleb tantsu-, toiduvalmistamise ja raamatupidamise kogemus.”

Ja enne kui uuele ringile minna tõdeb mees:
“Sul võib õigus olla,” ütles mees. “Selline see elu kord on. Mõnikord on see ühemehe tsirkus ja teinekord kahekümne elevandiga restoran.”

Piia Tuule

Peep Ehasalu “Printsid poisid”

Peep Ehasalu on võtnud kätte ja hästi mõnusalt keeranud tuntud muinasjutud veidi pea peale – nüüd on need nagu päris uued muinasjutud. Tüdrukud ja naistegelased on asendatud meestegelastega ja vastupidi, mis annab lugudele hoopis teistsuguse mõtte. Neid muinasjutte võivad lugeda nii lapsed kui ka täiskasvanud – neis on tubli annus huumorit, irooniat ja allegooriat. Suurem lugeja leiab lugudest kindlasti veel teisigi nüansse.

Esimeses loos moondatakse printsess peletiseks, kes sarnaneb suure ahvi ja lõviga. Kümne aasta jooksul peab ta leidma noormehe, kes temasse armuks, et sellest jubedast nõidusest vabaneda. Kas see õnnestub?

Teine lugu on heleda nahaga noormehest Lubivalgekesest. Otse loomulikult kohtub Lubivalgeke selles loos ka seitsme väikese õega.

Kolmas lugu on üsna takusest ja mustast poisist Muldkäharast, kes satub kolme karu majja.

Ja nii jätkuvad neljas ja viies ja …

Raamatu viimane lugu on suurepärase tantsuoskusega Tuhka-Tiidust, kes elab koos ema ja range kasuisaga ning kahe laisa kasuvennaga.

Epp Nõges

Kristin Steinsdóttir „Kodulinna ingel“

Askur on üheksa-aastane poiss, kes on nime saanud muinasusundi järgi. Ta elab emaga ühes vanas kortermajas. Ema töötab raamatukogus ja Askurile meeldivad raamatud. Nad loevad igal õhtul ühe peatüki, välja arvatud siis, kui on halb ilm. Siis loevad mitu. Ükskord rajuilmaga loeti pool raamatut.

Askuri isa elab eemal. Nädalavahetusel käib poiss isal külas ja siis käivad nad koos ujumas, söövad pitsat, vaatavad videot ja magavad koos suures voodis.

Majas, kus Askur elab, on põnevad elanikud: Libahunt, Ingel, Võililletupsupoiss, Pipi Pikksukk ja teised.

Kui ema oli magama jäänud, toppisin ma kõik trepikoja uksesilmad kinni – välja arvatud libahundi oma. Keldrikorrusele jõudes olin ma juba nii väsinud, et ma ei julgenud enam päris alla minna, vaid ruttasin tagasi üles ja lõin ukse enda järel pauguga kinni.

„Kodulinna ingel“ pälvis 2002. aastal Põhjamaade lastekirjanduse preemia ja 2009. aastal Paabeli Torni auhinna (Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakonna poolt välja antud auhind).

Piia Tuule

Ilmar Tomusk “Volli kasvab suureks”

Kolmandas raamatus jätkuvad väikese poisi Volli leiutamised ja avastamised. Vastuse saavad näiteks küsimused:
kes on kuulus inimene;
miks puud alati ei kasva ise, vaid istutatakse nagu kapsast;
miks ei leia tolmuimeja mootorist, kui see lahti võtta, ühtegi vaba elektroni;
kui raske töö on pere toitmine;
mis on vildika sees;
mis juhtub, kui talvel iga päev juua ravimtaimedest teed.
Volli sai teada, kuidas teha ei tohi, sest nii võib olla pärast väga paha:
“Ta on söönud viis muna, sinki ja juustu,” ütles ema arstile.
“Ja mida ta teil veel teinud on?” küsis arst, kes teadis väga hästi, et Vollile meeldib leiutada.
“Ma tõstsin kaks tundi hantleid, et onu Ott Kiivikaseks saada,” sosistas Volli hädise häälega.

Ilmar Tomusk on Vollist kirjutanud neli raamatut:

Tere, Volli! (Tänapäev, 2007)
Volli vanad vigurid (Tänapäev, 2011)
Volli kasvab suureks (Tänapäev, 2013)
Volli läheb tööle (Tänapäev, 2014)

Piia Tuule