“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Velualgabkumneseltäike raamat, aga suur sisu.

Jaanus on 9-aastane poiss, kelle vanemad töötavad välismaal. Ta elab vanaisa, õe ja kahe vennaga. Jaanus unistab, et saaks juba 10-aastaseks. Sinna on ainult 190 päeva. Seni on ta aga väike poiss, keda narrivad naabripoisid, kellele veel ei kingita jalgratast nagu tema vanemale vennale, kes peab õde passima ja kõige selle juures veel vanaisale sibulasuppi keetma. See viimane on kõige meeldivam tegevus, sest Jaanusele meeldib köögis askeldada ja kohe nii, et tema magustoit “Tulepill” võitis telesaates eripreemia. Aga see kõik peab lõppema, kui ta saab kümme. Tema kohustused võtab üle noorem vend, nii nagu tema pidi võtma, kui vanem vend sai 10-aastaseks. Näiteks püsimatu noorema õe valvamise…

Jälle parv kinni sidumata. Ukerdab keset järvelaiku. Näe, keegi veel mingi veidra kompsu parvele unustanud. Ohkan raskelt ja pikalt. Mis mul teiste kompsudega asja, mul vaja Pirtsu-Pilli otsida, et noorem õde enne vanataadi tulekut kindlas kohas oleks.
Keeran välisukse lukku, astun paar sammu mäest alla ja tardun. 
Komps?
Parvel?!
Sööstan uuesti trepile. See mügarik kesk vett? Kas tal pole mitte ümber midagi mummulist nagu minu õekese kleit?

Kuid see 190 päeva ei möödu kergelt ja kas see oodatud vabadus oli see, mida Jaanus ootas?

Piia Tuule

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: