Viiu-Marie Rummo “Maailmarändur nööp”

Igal suvel sõitis Leo empsu, papsi ja suure õe Loorega Hiiumaa-koju. Sellel suvel ka, kui ta just kuue-aastaseks oli saanud… Leole meeldis hulkuda mööda rohust randa ja uurida kaldale uhutud asju… Lisaks rannauurimisele meeldis Leole hiigelsuur Kukka kivi nende kodu lähedal metsas.

Kukka kivi juures saabki alguse põnev lugu maailmarändur nööbist. Nimelt leidis poiss just selle kivi juurest kulunud klaasnööbi ning rääkis õhtul leiust oma perele.

Tema suureks üllatuseks hakkas isa rääkima lugu, kuidas nööp oli kuulunud ühele jaapanlannale. Edaspidi kuulis Leo igal õhtul isalt, emalt või suurelt õelt Loorelt põnevaid jutte maailmarändur nööbist. Kes oleks võinud arvata, et üks väike nööp on sündinud Aafrikas ja reisinud ringi Austraalias, Ameerikas, Poolas ja veel mujalgi.

Loo teeb iseäranis mõnusaks see, et lugude kõrvale võetakse maakaart ja isa joonistab kõik nööbi poolt läbi käidud maad paberile. Seega saab väike lugeja-kuulaja lisaks hoogsele loole ka uusi teadmisi.

See raamat on suurepärane näide, kuidas põneva raamatu peategelane võib olla kes iganes, kasvõi väike kulunud klaasnööp.

Anu Amor-Narits

Tarmo Tuule “TATTNOKK ehk lapsed pole milleski süüdi!“

Selles raamatus saavad vastused väga ammused küsimused: kuidas tuba sassi läks, miks koolitöö on tegemata, kes on kunstnikuuss, kes närib küüsi. No viimasele küsimusele on lahendus selline:
Kujutletava plumpsatusega pigistab küüshammastiigriisa end praost elutuppa, kummardub siis tagasi teiste poole ja karjub sosinal:
“Tuldagu, tüüp on juba peaaegu zombie!”
Seda oleks nagu oodatud! Üksteise järel lupsab diivani vahelt välja terve pesakond küüshammastiigreid. Üks pisem kui teine, aga hammasteread otsekui vägevaimatel piraajadel!

Lasteraamat emadele ja isadele ning sõnaraamat lastele, kui nad ei tea kuidas üht või teist tegelast nimetatakse.

Piia Tuule