Rohelise limakolli kättemaks : Eesti lapse uued jubejutud

Ilmselgelt armastab suur osa lastest igasugu koledaid ja õudsaid jutte. Suured inimesed vist jälle omakorda kardavad lapsi hirmutada, sest ega neid õudusraamatuid just liiga palju kirjutatud ei ole. Nüüd on lapsed mõnede asjalike täiskasvanute abiga saanud ise teha uue õudsa raamatu, kust ka suured inimesed teada saavad, mis tänapäeva lastele hirmu nahka ajab.

Raamatu on kokku pannud Ilona Martson ning põhiliselt on kasutatud lasteajakirja „Täheke”jubejuttude võistlusele aastatel 2013-2015 saadetud töid, kuid lisatud on ka auhinnakonkurentsist välja jäänud, ent koostaja meelest samuti tähelepanu väärinud jutukesi. Raamat on järjeks 2008. aastal ilmunud kogumikule „Eesti lapse jubejutud”.

Et asi veel hirmsam oleks, on Marion Undusk ja Sirly Oder joonistanud raamatu tarvis verdtarretavad pildid.

Anu Amor-Narits

Ilmar Tomusk “Amanda patsid”

Mõnda aega tagasi ilmus Ilmar Tomuskil raamat „Rasmuse vuntsid”, kus viieaastane Rasmus arvas, et suurte inimeste elu on parem kui lastel.
Vastukaaluks või siis hoopis täienduseks Rasmuse loole, on nüüd ilmunud raamat „Amanda patsid”, kus peategelane Amanda unistab sellest, et ta oleks taas väike.
Amanda on nimelt kolmekümne viie aastane matsakas tädi, kes arvab, et tal pole sõpru, kuna ta on suur. Ta usub, et uuesti väike olles meeldiks ta kõikidele ja kõik tahaksid temaga mängida. Nii nagu Rasmus sai üleöö suureks, muutub tädi Amanda väikeseks tüdrukuks.
Selleks, et teada saada, kas väiksena on parem sõpru leida või on väikese inimese elu sootuks keerulisem kui suurte oma, tuleb raamat ise läbi lugeda.
Kui juba lugemine ette võtta, siis soovitaks omalt poolt kohe mõlemaid raamatuid korraga. Need lood annavad head ainest arutlemiseks, kelle elu kokkuvõttes kergem on – kas suurtel või väikestel inimestel.

Anu Amor-Narits

Kerttu Soans “Mari ja Jüri kümme ametit”

10 muhedat lugu, mis jutustavad erinevatest ametitest ja iseloomujoontest, mis on abiks nende ametite omamisel.

Järgmisel päeval on Piial eesti keele tunnis vaja kirjutada kirjand vabal teemal. Piia paneb oma kirjandi pealkirjaks “LAHKE PILETIKONTROLÖR MARI”.
Õpetaja vaatab seda ja kiidab Piiat, et see on nii raske sõna nagu “piletikontrolör” õigesti kirjutanud. Piia naeratab endamisi ega ütle õpetaja kiituse peale midagi. Ta teab, et palju tähtsam kui õigesti kirjutatud “piletikontrolör” on tema kirjandi pealkirjas sõna “lahke”.

Piia Tuule