Eva Roos “Kust tulevad unenäod?”

Mari aitab Marta-tädil päranduseks saadud kummuti sisu korrastada, kui leiab sõrmuse. See ei ole tavaline sõrmus, vaid väega ehe. Selle sõrmuse kandja “iga küsimus saab vastuse”. Kuid seda ei saa sõrmest ära võtta, kui vähemalt ühele küsimusele puudub vastus.

“Millisele küsimusele sa eile vastust ei saanud?” tahtis mehike teada. Mari mõtles. Ta kordas endamisi üle kõik oma küsimused ja sõrmuselt saadud vastused.
“Lõpuks ma küsisin, kust tulevad unenäod,” ütles tüdruk ning tundis oma küsimuse pärast piinlikkust.
/… /
“Võibolla inimeste maailmas polnudki sellele küsimusele vastust? Või arvas sõrmus, et see on liiga pikk jutt ja parem on, kui sa ise näed. Igatahes paistab, et sa ei saa enne tagasi, kui oled teada saanud, kust tulevad unenäod.”

Nii algab Mari seiklusterohke teekond tillukese Kellaga Võluri, Sõbra-Siimu, kass Juuliku ja mereröövlite kapteni Krabadani seltsis. Rännates saab Mari teada nii mõndagi huvitavat. Näiteks kuidas pakkida kohvrit nii, et kõik vajalik ära mahuks, kui palju on liiga palju vahukoort ja lõpuks ka seda, kust siis ikkagi tulevad unenäod.

Piia Tuule

Mari Teede “Appi, me muutusime kassideks!”

Kujuta ette, kui sulle kasvaksid ühel päeval vurrud ja saba ja sa muutuksid kassiks! Ühtäkki oleks kõik hoopis teisiti. Sa peaksid põgenema naabri koera eest ja nägema vaeva iga toidupala hankimisega. Sa ei pelgaks enam kodutuid ja hakkaksid nägema asju, mida inimesed ei märka … Ühtlasi saaksid sa teada, kui raske on pesta oma kukalt!

Raamatu peategelane Andra on oma kodu lähedal ringi luusimas näinud üht väikest veidrat vanameest. Ühel õhtul kaob ootamatult Andra pere kass Mirri ning kui Andra uuesti kurba vanameest kohtab, nõuab tüdruk seletust, kuhu jäi nende pere armas kiisu. Vanamees annab veidra vihje, et nad võivad Mirri tagasi saada, kui ise mõneks ajaks kassideks muutuvad.
Samal õhtul hakkavad peale seiklused – Andra, tema õde Ave ja kasuisa Ilmar ning ema muutuvadki kassideks. Kassipere läheb seiklema Mustamäele, peamiseks eesmärgiks leida üles Mirri. Selgub, et elu kassina ei ole väga kerge, sest sugugi mitte kõik inimesed ei ole kassisõbralikud ja tänaval elades võib näiteks toidu leidmine olla väga keeruline.
Kõige tähtsam on aga see, et kassidena näevad nad inimesi hoopis teise pilguga ning saavad kinnitust, et inimesed võivad olla sootuks teistsugused kui nad välja lasevad paista.

Rohkem ei tahakski enam loo sisust ette ära rääkida, aga võin lubada, et ees ootab palju põnevaid seiklusi, üks needus ja õnnelik lõpp. Loole on mõnusad pildid joonistanud Kadi Kurema.

Anu Amor-Narits

Silvia Giani “Supervana seiklused”

Ühel hommikul avastab Jõuluvana, et ta on vajalik ainult ühel päeval aastas, kuna päkapikud saavad tänu moodsatele tööriistadele ja postiteenusele kõigega hakkama. Oma põhjapõtrade juurde jalutades leiab ta eest põdra Rendy, kellest ta teadlik polnud. Rendy on tagavarapõder, aga kahjuks ei ole tal tulnud kedagi kunagi asendada. Siis aga saab Jõuluvana kirja Jimmylt, kes elab Austraalias. Poiss palub Jõuluvanalt julgust, sest koolivennad kiusavad teda. Kuid julgust ei saa saata pakiga ja Jõuluvana ei saa ka seista Jimmy selja taga, kui poisil on abi vaja. Nii otsustab Jõuluvana hakata Supervanaks, et abistada lapsi, kes seda vajavad. Tema põhiliseks abiliseks saab põhjapõder Rendy.

“Ära mängi vaimukat, sa said aru küll, mida ma silmas pidasin … “Lasen teha oma koduseid ülesandeid …”, “sundida neid …”. Kuidas see sulle tundub?”
“Oh pagan, Supervana! Kas me tõesti ütlesime seda?”
“Muidugi ütlesite! Ja kuidas veel?”
“Oh, aga me ei ole ju sellised! Milline häbi … Õnneks olid sina siin ja juhtisid sellele tähelepanu, muidu oleksime Timothy ja mina muutunud neist hullemaks!”

Piia Tuule

Imbi Leevand “Okkakese lood. Ametid”

Siil Okkake teeb koos metsarahvaga tutvust erinevate ametitega. Kass Miisu on massöör, karu Kaarel teeb teadust ja Okkake ise on Metsakooli direktor. Okkakese arvamus direktori ametist on järgmine:

Mis viga on olla kooli direktor, võrreldes matemaatika või vene keele õpetajaga. Lips ette ja kabinetti istuma! Et seal kabinetis istudes igav ei hakkaks, otsustas Okkake võtta kaasa juturaamatu.
/…/
Sööklas kõrbes puder põhja… direktor, aita! Keegi pani nätsu õpetaja kännule… direktor, aita! Võimlasse tellitud uued matid ei jõudnud õigeks ajaks kohale… direktor, aita!

Nii möödub terve päev ning Okkake ei jõudnudki raamatut lugeda.

Iga ametit tutvustava loo lõpus on selle ameti esindaja kommentaar, mida see amet tema jaoks tähendab.

Piia Tuule