“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Archive for aprill, 2017

Ellen Niit “Onu Ööbik Öösorri tänavast”

Raamatu autor Ellen Niit on peategelase kohta rääkinud nii: „Kui ma noor olin, tundsin ma ühte kena väikest asjameest, kelle nimi oli onu Ööbik. Ta elas meie lähedal ja ma nägin teda peaaegu iga päev. Ma kirjutasin temast isegi mõned väikesed jutud. Onu Ööbik oli mu poegade hea tuttav ja ma pean ütlema, et ta oli nendega ka õige sarnane. Küllap sellepärast on ta veel praegugi nii armas, kui ma ta peale mõtlen.”.

Onu Ööbiku lood on paljudele lugejatele kindlasti tuttavad, sest osa neist on varem ilmunud erinevates kogumikes ja avaldatud „Tähekeses”. Kindlasti pole mina kaugeltki ainuke, kes juba ammu ootas selle lustliku tegelase jutukesi eraldi raamatuna. Nüüd ongi need ilmunud koos Priit Pärna illustratsioonidega, moodustades suurepärase terviku.

Onu Ööbiku lugusid lugedes tunnevad nii suured kui väikesed peategelases ära oma pereliikmeid, sõpru, tuttvaid. Mulle tundub, et meis kõigis on peidus pisut onu Ööbikut. Seda, mis neis lugudes juhtub, ei tahaks ette rääkida, sest muidu võib osa lugemisrõõmust kaotsi minna.

Anu Amor-Narits

Advertisements

Kairi Look “Härra Klaasi pöörane muuseum”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2017

Lähed muuseumi, vaatad pilte ja kui on head pildid, siis need ärkavadki ellu. Kõik tundub käegakatsutav, samas käega katsuda justkui ei tohiks, sest pikapeale kulub pilt niimoodi ära ja sellest, mis kunstnik on pildi peale maalinud, ei jää enam midagi järele. Aga mis siis, kui need asjad ja tegelased sealt pildi pealt ise maha tulevad ja sinuga suhtlema tahavad hakata? Võiks muidugi jubedaid asju ette kujutada, lausa põrgukoledusteni välja, kuid härra Klaasi muuseumis läheb hoopis põnevaks ning lustakaks. Ja lustakuse peale on Kairi Look meister.

Contra

Aino Pervik “Hädaoru kuningas”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2017

Muinasjutt, mis mõjub uskumatult realistlikult. Isegi lõvi, kes murrab teisi maha, aga kuulab kuninga sõna, sest on tema lapsepõlvesõber, on täiesti usutav. Hämmastav, et saab nii lastepäraselt poliitikast kogu selle karmuses kirjutada. Häda ja hukkasaanuid on küll palju, Hädaorg pealkirjas väärib igati oma nime. Samas ajalugu ongi ju selline, igale õitsengule on eelnenud tublisti kurbust ja viletsust. Lastekirjandus ei pea alati elu ilustama. Aga muidugi ei ole ükski hädaorg ilma rõõmuta ja lõpuks võidavad ikkagi armastus ja headus. Seda tasub ka päriselus arvesse võtta, kui tekib pealtnäha väljapääsmatu olukord.

Contra

Kadri Lepp “Poiss, kes tahtis põgeneda”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2017

Põgenemine ei ole alati häbiväärne, aga kindlasti ka mitte esimene abinõu. Samas võib põgenemine olla väga taktikaline – pärast saab tagaajajat varitseda, teinekord aitab aega võita. Aga tihti on see ainuke väljapääs väljapääsmatust olukorrast. Siin raamatus saab põgenemissoov pidevalt uue näo, lisanduvad vaimsed ja füüsilised takistused, aga soov ei kao, eriti kui põgenemise ettevalmistused muutuvad järjest mõtestatumaks. Samas on koguaeg pinge õhus, et äkki põgenemist ei toimugi. Põnevust selles raamatus jätkub.

Contra

Kätlin Kaldmaa “Halb tüdruk on jumala hea olla”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2017

Tänapäeva Pipi Pikksukk ei tõsta küll hobuseid ja sajakiloseid rahakohvreid, aga vembud on praegu isegi vingemad. Suure inimesena peaks nagu lugema ja pead vangutama – kui minu lapsed selliseid asju teeksid, ei tea kohe, mis ma nendega teeks. Aga no mida need suured inimesed ikka selle vastu teevad – pahandavad natuke ja elu läheb edasi, ja suurena on lastel tore meenutada, et me tegime ikka hulga toredamaid lollusi kui tänapäeva lapsed.

Contra

Sildipilv