Mauri Kunnas, Tarja Kunnas “Kõigi aegade kosmoseraamat”

Maikuu on aeg kooliekskursioonideks ning mõtle, kui tore oleks minna bussiga ekskursioonile kosmosesse.
Just niimoodi juhtubki aastal 3001 koolilastega, kes võtavad ette reisi Päikese ümber tiirlevatele planeetidele ja mõnedele nende kuudele. Lisaks möödutakse veel Päikesest endast, tema sabatähtedest ehk komeetidest ja asteroidivööst pärast Marssi ning lõpuks külastatakse kääbusplaneeti Pluutot. Sealt juba ligi viie tunniga, valguse kiirusest veidi aeglasemalt liikuva koolibussiga tagasi koduplaneedile Maa.
Päris meeldiv programm? Eriti kui igal kohal on oma võlu – näiteks Jupiteril elab kunstnike kogukond, Päikesel käivad tarakanid päikesetuules lainelaudadega sõitmas ning Marsi on hõivanud mägironijad, sest päikesesüsteemi kõige kõrgem mägi Olympus Mons asub seal. Nii kulgebki kogu reis lõbusalt, kuid samas ka harivalt. Õpetajad on rahul ja lapsed leiavad lõpuks, et parim paik on ikkagi koduplaneet Maa. Seega nenditakse, et tuleb hoida maakera loodust, sest halbades kätes võib maakera muutuda sama viletsaks elupaigaks nagu Veenus või Marss.

Klaari Tamm

Christine Nöstlinger “Franzi lood”

Christine Nöstlinger on kirjutanud ühe toreda loo poisist, keda me kohtame argielus iga päev.

Franz on täiesti tavaline 6-aastane poiss. Ainult et ta näeb välja nagu tüdruk. Tal on heledad inglilokid ja taevasinised silmad. Isa püüab teda küll lohutada, näidates enda lapsepõlvepilte, aga see ei tee asja just palju kergemaks. Ikka peavad kõik teda tüdrukuks. Poisid ei taha temaga jalgpalli mängida ja ka kakelda ei taha temaga keegi. Kuid elu ei jää sellepärast seisma ja ikka on võimalik tõestada, et sa oled tubli poiss.

Alles nüüd hakkas Franz aimama, mida need kaks võõrast sõna tähendada võiksid. “Peps klann on see, kellele ei meeldi, et tõde päevavalgele tuleb,” mõtles ta.

Piia Tuule

Ingo Siegner “Väike lohe Kookospähkel läheb kool”

Tore lugu tuulelohe Kookospähkel Kopsataja esimesse klassi minekust, millest kujunevad väga seiklusrohked ja õpetlikud päevad.
Ta saab endale sõbraks õgardlohe Oskari, keda kõik kardavad. Kõik ju teavad, et õgardlohed söövad kõiki ja kõike. Kookospähkel näeb Oskaris aga väikest õnnetut lohet, kes tahaks ka väga kooli minna, sest seal õpetatakse lugema, arvutama, ujuma ja sealt saab palju sõpru, keda tal üldse ei ole.

“Õgardlohe upub otsekohe, kui ta vette läheb,” kinnitab Oskar ja väriseb veel hullemini.
Kookospähkel raputab pead. “Ujumiskätistega ei saa uppuda. Alati jääb vee peale.”
“Oled kindel?” pärib Oskar umbusklikult.
“”Tuulelohe-ausõna-kindel!” vastab Kookospähkel. Ta võtab Oskaril käest kinni ja viib sõbra vee äärde.

„Väike lohe Kookospähkel läheb kooli“ on Ingo Siegneri ülipopulaarse sarja esimene raamat.

Piia Tuule

Steve Smallman “Rapuntsel, Rapuntsel, pese oma juukseid!”

Kas on tuttav tunne, et iga kord, kui laps vannis käib, on väike tüli teemal, kui tihti ja korralikult peab ikka juukseid pesema, sest see vastik šampoon kipub ju silma ja suhu minema. Tavaliselt tüdrukute puhul aitab, kui küsid, kas tahad sama kauneid juukseid kui Rapuntslil. Selles loos on aga kõik pahupidi keeratud ning Rapuntsel tüdineb oma juuste eest hoolitsemisest, mille tulemusena asuvad talle pähe elama igasugused putukad ja muud linnud-loomad. See peletab eemale kõik printsid ning isegi teda torni lukustanud nõia…. Mis siis saab? Tegu on siiski muinasjutu redigeeringuga, seetõttu on lõpp õnnelik ja ka õpetlik. Kuigi ootamatu, sest küsimusele, kas päästja soovib Rapuntsliga abielluda, vastab prints: „Tänan, ei, kuid kuidas oleks uue soenguga?”.

Raamatu viimasel lehel on suunavad küsimused lapsevanemale, et koos lapsega saaks arutada muinasjutu teema ja moraali üle.

Kirjastusel Sinisukk on ilmunud ka analoogsed lood nina nokkivast Pinocchiost, Haisu-Jackist ja väsimatust Okasroosikesest.

Klaari Tamm