“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Archive for august, 2017

Franziska Biermann “Härra Rebane sööb raamatuid”

Mis juhtub, kui raamatuhuvilisest saab raamatuõgard? Härra Rebasega nõnda juhtuski. Tema armastus raamatute vastu oli nii suur, et iga kord, kui oli raamatu läbi lugenud, pistis ta selle näputäie soola ja pipraga nahka. See omakorda tekitas talle palju pahandust. Oma lemmiktoidupoodi „Nurgapealsesse Raamatupoodi” polnud tal varsti enam asja, sest ta pisike tengelpung ei pidanud nii suurtele väljaminekutele kuigi kaua vastu. Ka raamatukogutöötajad ei vaadanud eriti hästi sellele, et teosed raamaturiiulis olid kas läbimärjad, lehkasid vastikult või olid üldse puudu. Kuidas siis leevendada aina kasvavat raamatunälga? Lahenduseks tundus raamaturööv, kuid kuritegu on kuritegu ning nii satubki härra Rebane täieliku lugemiskeeluga vanglasse. Suures ahastuses leiab ta lõpuks kõige õigema mooduse oma tohutu raamatunälja kustutamiseks – ise raamatuid kirjutada.

Mängulise raamatu stiilinäiteks olgu ära toodud olukord, kus härra Rebane astub esimest korda raamatukokku.

„Rebane astus sisse ja leidis end otse pudrumägede keskelt – ta nägi kilomeetrite kaupa raamatuid, riiulid oli servast servani täis. Oo, kui maitsev, mõtles väike härra Rebane. Tundus lihtsalt uskumatu, et siit võis raamatuid ilma rahata kaasa võtta. Nüüdsest tuli väike härra Rebane iga päev raamatukokku. Ta silmitses salaja oma toidupoolist ning noolis, nuustas ja limpsis prooviks üht või teist lehekülge. Kui ta leidis midagi maitsvat, toppis ta selle oma rebasekotti ja vedas koju.”

Klaari Tamm

Advertisements

Sildipilv