“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Archive for jaanuar, 2018

Hugo Vaher “Vääna jäljekütid. Salapärase soki juhtum.”

Nagu eelmistelgi suvedel, lähevad sugulased Martin ja Markus oma peredega suvevaheajaks suvilasse. Vaheaeg kulgeb oma tavapärast rada kuni ühel päeval peale tormi avastavad poisid mere äärest salapärase kummipaadi ja suure hulga… midagi väga väärstuslikku.
Lisaks tunduvad naabrite suvilasse kolinud kolm sportlikku meest enam kui kahtlased ning poisid otsutavad uurida, mis seos on rannast leitul ja nendel hirmuäratvatel uutel naabritel.
Algul lihtsalt põnevana tundunud seiklus muutub lausa hirmuäratavaks.

See on lugu kahest asjalikust sõbrast ja ühest koerast, kes oma uudishimu ja nutikust osavalt kasutades ütlemata julge teoga hakkama saavad.

Hugo Vaherilt on ka varem ilmunud poistele suunatud põnevaid lugusid. Käesoleva raamatu käsikiri pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse, kirjastuse Tänapäev ja ajakirja Täheke 2016. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat“ kolmanda koha.

Anu Amor-Narits

Advertisements

Jonathan Bentley “Kus on karu?”

Vahel pole sõnu eriti vajagi. Piisab üksnes lausest: „Kus on karu?” ja sinna juurde nutikatest piltidest, et köita lapse tähelepanu. Vastust sellele küsimusele otsides võib aga jõudu lahenduseni, milleni esmapilgul isegi täiskasvanu kohe ei tule.

Minu arvates sobib see raamat hästi koolieeliku tähelepanu ja keskendumisvõime arendamiseks.

Klaari Tamm

Venno Loosaar “Eitahalood”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

“Eitahalood” mängivad rollid ümber

Kas keegi on kunagi kuulnud emast, kes ei taha üldse potile minna, vaid teeb oma hädad diivani taha põrandale, kinga sisse või lihtsalt kuhu juhtub? Või on keegi näinud isa, kes ei taha hambaid pesta? Vanaisa, kes ei taha küüsi lõigata? Vanaema, kes ei taha viisakalt käituda või nina nuusata? Kõigi selliste uskumatute isade, emade, vanaemade, vanaisade ja tädide-onudega võib kohtuda Venno Loosaare lasteraamatus „Eitahalood“ ja ainult imeks panna, kui palju nalja sellest sünnib, kui suured inimesed ootamatult käituvad väikelaste kombel. Lapsed selles raamatus on koomiliselt hädas oma halbade kommetega vanemate ja vanavanematega, kuid ilmutavad lugudes siiski piisavalt kavalust ja tarkust, et ülekäte läinud täiskasvanud lõpuks korrale kutsuda. Küllap pakub see rollide äravahetamine palju nalja ja äratundmislusti ka kolme- kuni kuueaastastele lastele endile, kellele see raamat ettelugemiseks tundub kõige paremini sobivat.

Iseenesest on see rollide ümbermängimise või äravahetamise võte lastekirjanduses kasutamist leidnud mõnikord varemgi, aga kindlasti mitte sellise tervet jutukogu läbiva stiilivõttena ja terve ideelise ja kompositsiooni alusena. Niisugusel kujul on see uudne, originaalne ja põnev, ja autor tuleb ka kirjutamise tehnilise poolega ladusalt ja nauditavalt toime, muutumata sihtgrupi jaoks liiga tüütuks, keeruliseks või didaktiliseks. Lapse vaatenurk neis lugudes on ilmselge, hoolimata toimunud rollivahetusest. Ning järjest ja järjest saab imetleda, kuidas autor ilmutab oma terast tähelepanuvõimet laste suhtes ning oskust neid tähelepanekuid pisikestesse vaimukatesse, kuid väga iseloomulikesse detailidesse paigutada – näiteks kes ei teaks, kuhu on kõige mugavam poetada nuuskamata ninast kougitud tatikolle … Või kui raske on suuga õhust kommi püüda, kui on pikad juuksed.

Ilus on ka see, et nende pahupidi pööratud juttudega on autor osanud püsida hea maitse raamides ja emotsionaalselt soojades, armastavates toonides. Väga lihtne oleks nende naljadega ju ka üle võlli minna, hakata tembutama tembutamise enda pärast või muutuda vanemate naeruvääristamisega peaaegu õelakski. Aga selle asemel on „Eitahalood“ hoopis armsalt naljakad, heatahtlikud, soojad ja armastavad. Just nii nagu lapsepõlve kõige mõnusamad mängud. Sest mis see rollivahetaminegi muud on kui mäng.

žürii esinaine Aidi Vallik

 

Igale lapsevanemale on tõenäoliselt tuttav olukord, kus ta võsuke ütleb millegi peale ei taha – ei taha hambaid pesta, ei taha lasteaeda minna, ei taha magama minna, ei taha hommikul ärgata jne.

Mis juhtub siis, kui olukord on ümberpööratud ning ei taha ütleb samades olukordades hoopis lapsevanem, onu, tädi või vanaema-vanaisa. Üks on kindel, et nalja saab ning paneb ka lapse enda mõtlema, kuidas oleks kõige õigem teatud juhtudel käituda.

Näiteks teavad lapsed hästi, et vahel on teiste lastega koos mängides nii põnev, et kuidagi ei raatsita lõpetada. Mis juhtub, aga siis, kui emale tööle järgi läinud viieaastane Aare saab vastuseks, et emme ei taha veel koju tulla.

„Miks sa ei taha koju tulla?” imestab Aare.

„Mul just läks siin nii põnevaks.” Ema osutab käega arvuti kuvarile. „Näed, kui palju ägedaid arveid ja dokumente mul praegu ees on,” seletab ta õhinal. „Poole tunni pärast algab nõupidamine ja siis veel kaks koosolekut.”

„Emme, aga sa võid ju seda kõike homme teha,” püüab Aare ema meelt muuta. „Teised töötajad peavad ka varsti koju minema.”

Kuidas asjad lahenevad, saab igaüks ise lugeda juba raamatust. Vihjeks võib öelda niipalju, et seda lihtsat lahendust tasub ka päriselt meeles pidada igal lapsevanemal, kes on end liiga kauaks tööle unustanud.

Klaari Tamm

Sildipilv