Mats Strandberg “Koletis öös”

Hiilisin majja nii vaikselt kui suutsin ja kadusin otsemat teed oma tuppa. Olin surmani väsinud. Õnneks ei märganud mind keegi ja ma läksin hambaid pesemata magama.
Aga enne veel seisatasin korraks akna all. Vaatasin metsa ja taevast ning pidasin aru, kus kõik need koletised praegu on. Kas mõni neist elas samasuguses majas nagu mina ja teeskles samuti, et ta on täiesti tavaline inimene?

Hirm on osa meie igapäevaelust aga ta ei tohi valitseda meie tegemiste üle. Kõik kardavad midagi – ämblike, pimedat tuba, kolle, olla teistsugune … Kõik me oleme erinevad ja kui kõik erinevused kokku liita siis tuleb ju üks tervik. Meil on vaja õppida sellega elama.

Lugu väikesest poisist nimega Frank. Tal ei ole olnud kunagi tõelisi sõpru. Kõik oma vaba aja meelsamini veedab ta hoopis raamatut lugedes. Aga raamatukogu ei ole ainult paik kust saab raamatuid laenutada vaid sealt võib ka leida tõelisi sõpru.

Piia Tuule

Tiia Selli “Väike piss”

Kuigi võib tunduda pisut veider kirjutada raamat pissist, siis ometi on pissimine ja iseäranis potti pissimine väikeste lastega peredele aktuaalne probleem ja mõnikord ka suur peavalu. Nüüd on Tiia Selli kirjutanud lustlikku loo, kuidas üks väike tüdruk lõpuks potti pissimise selgeks saab.

Sirtusekese emme ja issi otsustasid, et tüdruk on juba piisavalt suur, et püksi pissimine ära lõpetada ja potti soristama hakata. Sirtsukesele meeldib aga rohkem püksi pissida. Kuna vanemad nii väga pissipotti osta tahavad, soostub Sirts siiski nendega pissipotipoodi kaasa minema ning üheskoos ostetakse vahva elevandikujuline pott. Sirtsuke kavatseb potielevanti kasutada hoopis ratsutamiseks, sest elevant ei taha ju pissine olla. Lõpuks saabub lahendus, mis aitab Sirtsul potti pissimise selgeks saada. Heiki Ernits on raamatule teinud värvilised ja talle omaselt lõbusad pildid.

Raamat “Väike piss” võib osutuda imeliseks abiliseks, kui on tarvis laps potile saada. Samuti sobib juba lugema õppinud lapsele iseseisvalt lugemiseks.

Anu Amor-Narits

Epp Petrone, Heiki Ernits “Kiire hiir”

Algul võib tunduda, et tegu on kauni pildiraamatuga, sest mind ennast võlusid esmalt Heiki Ernitsa pildid. Ühele õigele Lotte fännile on boonuseks ka sellest raamatust Lottega seonduva leidmine.

Siiski pole tegu üksnes toreda pildiraamatuga, vaid nutikalt ülesehitatud suurtähtraamatuga, kus on võimalik tajuda nii häälikute pikkusi kui ka sõnakordusi. Kõik need erisused tulid välja siis, kui eelkooliealine, kes alles teeb oma esimesi samme lugemisel, püüab neid lihtsaid ja selgeid sõnu kokku häälida.

KAS KASS MAGAB?
EI, KASS EI MAGA!

Ma pole küll pedagoog ning ei oska seetõttu hinnata raamatu väärtust sellest seisukohast. Ometi nähes oma lapse õhinat ja soovi raamatut ise lugeda, olen tänulik, et selline sari nagu „Mina loen!” on kirjastuse Petrone Print poolt loodud. Nii tore on jagada lapse vaimustust, et ma tõesti saangi hakkama ja suudan ise raamatut lugeda.

Samas sarjas on ka ilmunud teine raamat – Epp Petrone „Paharet ja unistaja”. Seal on lummavad Remo Savisaare loodusfotod rebasekutsikatest.

Klaari Tamm