“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Archive for juuni, 2020

Tuutikki Tolonen “Agnes ja unenägude võti”

Mulle isiklikult on põhjamaalastest autorite lasteraamatud alati väga sümpaatsed olnud ja näha on raamatukogus, et ka lapsed loevad nende teoseid meeleldi. Eks ikka ühes kliimavöötmes inimestel on sarnane elutunnetus ning siinkandis peetakse normaalseks lasteraamatus käsitleda nii rõõmsaid kui kurbi teemasid käsikäes nagu see päris eluski on.

Ka selles loos on põnevuse kõrval räägitud vanemate lahutusest ja surmast ning koolikiusamisest, kuid eelkõige on see siiski seikluslik lugemine väikese müstikalisandiga.

Peategelane Agnes kolib koos oma emaga Helsingist väiksesse Harmala külla ning tulevik seal ei tundu paljutõotav. Ühel päeval satub tüdruk surnuaeda ning näeb hauakivi, millel on tema nimi AGNES MARGARETHA ning tema sünnikuupäev, ainult teine aastaarv. Lisaks sellele kõhedustekitavale juhtumile hakkab Agnes unes nägema vanamoeliselt riides tüdrukut, kes peidab kuskile aeda ühe võtme.

Koos uue sõbra Pullaga asub tüdruk asja uurima ning jäljed viivad salapärase häärberini, mille nimi on Piiloniemi Rauhala. Eriti ärevaks muutub olukord kui Agnes saab aru, et aed, mida ta unes on näinud, ongi selle sama häärberi juures päriselt olemas.

Kunstnik Kati Vuorento müstilised illustratsioonid lisavad omalt poolt raamatule salapärast meeleolu.

Anu Amor-Narits

Janosch “”Ma teen su terveks,” ütles karu tiigrile”

Üks tähtis teema, mida kunagi lasteraamatutes liiga palju olla ei saa, on sõprus. Saksa kirjaniku ja illustraatori Janoschi lood tiigrist ja karust on originaalis ilmunud juba 1970ndate lõpus ja ka eesti keeles juba mõnda aega olemas, aga mõjuvad jätkuvalt toredate ja kaasaegsetena. Eks see olegi hea lastekirjanduse üks tunnustest, et lood kõnetavad lapsi mitmete ja mitmete põlvkondade vältel.
Kuna tegu on tõeliselt mõnusate lugudega, tahakski seekord koos tutvustada kõiki eesti keeles avaldatud Janoschi raamatuid, kus karu ja tiiger koos tegutsevad.

“”Ma teen su terveks,” ütles karu tiigrile” räägib sellest, kuidas ühel päeval jäi väike tiiger väga haigeks. Kohe nii haigeks, et ei jaksanud enam kõndida ega seista ja kukkus pikali. Õnneks kiirustas talle kohe appi sõber väike karu ja kui on nii abivalmis sõber, saavad mõistagi kõik haigused seljatatud.
“Aga järgmisel aastal,” ütles väike karu, “jään haigeks mina ja sina teed mu terveks, eks ole?”
“Muidugi,” vastas väike tiiger, “otse loomulikult.”
Ja siis jäid nad magama.
Ning magasid hommikuni välja.

“Oo, kui kaunis on Panama” leiavad sõbrad kasti, mis lõhnab imeliselt banaanide järele ja kannab silti Panama. Väike karu ja väike tiiger otsustavad, et Panama on nende unistuste maa ja lähevad rännakule Panamasse. Kuhu nad lõpuks jõuavad ja milline paik on kauneim maailmas?

“Kiri tiigrile” tunneb väike tiiger ennast kodus kurva ja üksildasena kui tema sõber väike karu kalale läheb. Et tiiger ennast paremini tunneks, saadab karu väiksele tiigrile kirja. Et teated ikka õigel ajal kohale jõuaksid leiutavad väike tiiger ja väike karu selles raamatus maaposti, lennuposti ja telefoni.

 

“Lähme aaret otsima
Ühel päeval otsustavad väike tiiger ja väike karu, et suurim õnn maailmas on rikkus ning nad lähevad aaret otsima. Otsivad maa alt ja mere tagant ja kohtavad oma teel paljusid erinevaid tegelasi. Koju tagasi jõudes on neil õnnest tekkinud hoopis teine arusaam.

“Tiiger ja karu linnaliikluses”
Ühel päeval otsustavad väike tiiger ja väike karu linna minna. Selgub, et linnas liikumine polegi lihtne ning nad saavad selgeks paljud uued reeglid: kuidas käituda kõnniteel ja ülekäigurajal, miks ei tohi kõrvaklappidega tee ääres käia, miks peab autos kinnitama turvavöö jne. Kokkuvõttes on tegu humoorika-õpetliku raamatuga liiklusest, kust ei puudu ka väikesed õnnetused, mis hästi lõppevad.

Anu Amor-Narits

Trace Moroney sari “Minu tunded”

Uus-Meremaa autorilt Trace Moroneylt on eesti keelde tõlgitud terve sarja jagu raamatuid. Sarja nimi on “Minu tunded”. Selle sarja raamatud kõnelevad pisikeste ampsude kaupa erinevatest tunnetest, et kuidas oma tundeid ära tunda ja mida nendega peale hakata, kuidas häid tundeid jagada ja mitte-nii-häid maandada. Lühidalt, selgelt, huvitavalt ja lapsepäraselt. Kõrvale imeilusad ja nunnud illustratsioonid. Need pildid on autor ise joonistanud. Ma arvan, et neist raamatuist võiks olla ühekorraga nii rõõmu kui abi. Igatahes on mul väga hea meel, et sellised raamatud on olemas ja ma loodan, et need õiged inimesed, olgu suured ettelugemiseks ja koos arutlemiseks või väikesed ise omaette pusimiseks, leiavad ka need raamatud üles.

Kogu sari: “Armastus”, “Headus”, “Hirm”, “Kadedus”, “Kurbus”, “Pettumus”, “Rõõm”, “Viha”, “Ärevus” ja “Üksildus”. Kõige rõõmsam raamat on muidugi “Rõõm”, aga iga raamat ses sarjas on sissevaatamist ja kaasamõtlemist väärt.

Tiina Sulg

Kristina Ohlsson “Hester Hilli mõistatus”

Frank naeris samuti. Aga oli selgelt näha, et kõik olid närvilised. Sammud trepil polnud neil meelest läinud. Megil samuti mitte.
“Minge,” sosistas ta ja tundis, kuidas kõht krampi tõmbus.
“Kuhu?” küsis Frank vaikselt ja muutus tõsiseks.
“Te ei saanud aru,” seletas Meg. “Esimene täht oli M. Siis I. Seejärel N, G, ja E. MINGE.”
Laua ümber tekkis hiirvaikus. Megi käsi värises, kui ta kuuli järjepanu renni heitis. Ikka ja jälle. Täht tähe järel.
                                K
                                E
                                L
                               D
                               R
                               I
                               S
                              S
                              E
Ja siis ei tulnud rohkem midagi. Ükskõik kui palju Meg ka ei proovinud. Kuul tegi mõne tiiru ja seisatus. Aga mitte tähtede juures, vaid rennis.
Megi süda puperdas. Mäng oli neile saatnud sõnumi.
“Minge keldrisse.”

“Hester Hilli mõistatuses” on olemas kõik, mida ühelt põnevikult tahta võib: hämara pööningu ja salajaste keldrikäikudega vana häärber, kummituslik tütarlaps mahajäetud jaamahoones, teispoolsuse sõnumeid edastav kuulimäng, kummalised nihked ajas ja ruumis ning Suurt Õnnetust ette kuulutav vana legend…
Kui abielukriisiga maadlevad vanemad Megi ja Franki suvevaheajaks maale saadavad, pole lastel aimugi, millist saladust varjab onu Elioti vana maamaja ning milline keeruline mõistatus neil koos uue sõbra Lilyga lahendada tuleb. Sõpradel tuleb anda endast kõik, et muuta ajaloo käiku ja päästa hävingust terve Svarthedi küla.
Tuntud Rootsi krimikirjaniku Kristina Ohlssoni haarav noortepõnevik pakub lugejale küllaga seiklusi, salapära ja närvikõdi.

Kirsti Läänesaar

Kamille Saabre “Kolme rõõmu päev”

Karikakral elasid kolm naabrit: lahke Liblikas, häbelik Lepatriinu ja tujukas Kärbes.

Nii algab lugu andmisrõõmust ja sõbra aitamisest. Liblikale meeldis väga päikesekiirtes tantsida kuid ükskord juhtus temaga õnnetus. Ta kukkus veeämbrisse ja tiibade kauni mustri uhus vesi maha. Lepatriinu ja Kärbes otsustasid õnnetut sõpra aidata. Lepatriinu kinkis oma ainsa musta täpi ning Kärbes tiibade pikad jooned, mis päikesepaistes sillerdasid.

Tiina Lutter

Veiko Märka “Kuidas kuud endale mütsid said”

Vaatamata sellele, et iga aasta algab uue järjekorranumbriga, alustab ikka aastat Jaanuar, temalt võtab järje üle Veebruar, siis edasi Märts ja nii kuni aastaring täis saab.
Pikapeale hakkasid kuud sellest tüdinema ning otsustasid, et uuel aastal teevad nad midagi uutmoodi. Nii need kuud siis arutasid, mis teha. Naljamees Aprill arvas, et võiks näiteks kohad ära vahetada. Sellega polnud aga sugugi mitte kõik nõus.
Jõuti otsustele, et elu teeks huvitavamaks kui kõik kuud endale mütsi või kübara laseksid õmmelda. Kuigi kõige soojem kuu Juuli jonnima hakkas, et tema mütsi ei taha, lootsid teised, et küll Juuli leebub kui ükskord järg temani jõuab.
Hakatigi internetist mütsimeistreid otsima ja leiti meister nimega Ants Tosin, kes just oma nime tõttu kõige sobivam tundus olevat. Ants Tosin oligi valmis kaksteist mütsi aasta jooksul valmis tegema.
Raamatus saab iga kuu endale ühe peatüki, kus saame teada, milline müts talle valmib ja mislaadi tegelane ta on.
Lisaks muhedale lugemisele on raamatul ka õpetlik aspekt ning nii on iga peatüki lõpus lehekülg sellest, mida kõne all olevast kuust vanasti arvati.
Viimane peatükk “Miks mõned pühad kargavad” räägib liikuvatest pühadest.
Raamat sobib hästi nii õhtujutuks koolieelikutele kui lõbusaks lisalugemiseks koolilastele, kes parasjagu aastaringi teemadega tegelevad.

Anu Amor-Nariks

Sildipilv