Kreetta Onkeli “Poiss, kes kaotas mälu”

Igaühel ei ole unelmate vanemaid. Ja isegi kui oleks, ei viitsiks keegi kogu aeg ainult vanematega olla. Peame üksteisele seltsiks olema. Peame sõpru leidma. Vahel on neid lihtne leida. Vahel ei leia neid kuidagi. Vahel on hea üksi olla. Vahel on üksiolemine talumatu.

12-aastasel Ardol on küll tore pere, aga pole ühtegi tõelist sõpra. Ühel päeval juhtub temaga midagi enneolematut – ta kaotab naeruhoo tagajärjel mälu ja leiab end üksi pargist, oskamata kuskile minna. Ainsaks juhtlõngaks on ema kiri püksitaskus, aga ka sellest ei selgu, kus võiks olla Ardo kodu.

Õnneks viib juhus poisi kokku omavanuse Kimoga, kes kutsub ta enda juurde kaasa. Kimo elab hoopis teistsugustes oludes ja liigub teistsuguses seltskonnas, kui Ardo harjunud on, kuid tragi, avatud ja südamliku poisina tuleb Ardo uutes oludes päris hästi toime. Tõsi küll, mitmel korral pannakse poiste sõprus tõsiselt proovile, sest alati pole lihtne teiste tundeid mõista ja igas olukorras õigesti käituda. Õnneks kõik erimeelsused viimaks siiski lahenevad.

Kohtumine Kimo, tema pere ja tuttavatega avardab tublisti Ardo maailmapilti ja tänu sellele leiab ta ka kõige olulisema siin elus: tõelise sõbra.

Kirsti Läänesaar