“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Archive for oktoober, 2020

Grigori Oster “Kõrgem kommiteadus. Kommisömiootika algajatele ja edasijõudnutele”

Kommisöömise ajal viibib organism rahu ja leppimise seisundis, kõik kehaosad, välja arvatud pea, mis komme hammastega närib, puhkavad ja on lõtvunud. Aga vaat kommide puudumine põhjustab paha enesetunde ja kutsub esile organismi enneaegse tigestumise.

Ilmselt pole olemas last, kellele ei meeldiks kommid. Tõenäoliselt on vanemad kõigile lastele ka väsimatult korrutanud, et kommisöömine on väga kahjulik, eriti hammastele. Õnneks on nüüd andunud kommihuvilistele ilmunud suurepärane käsiraamat, mille abil kõik kommivastaste argumendid purustada ja maiustamiskunst hoopis uuele tasemele viia.
Oli aeg, mil inimkond ei osanud komme õigesti kasutada. Kommidest meisterdati ehteid ja laoti mustreid, neid külvati põldudele ja nende abil üritati haigusi ravida. Komme uuriti, puuriti ja mõõdeti kogu maailma teadlaste poolt – ühtki mõistlikku kasutust neile ei leitud. Kuni üks väike laps haaras põrandale kukkunud kommi ja pistis selle suhu – ning suur avastus oligi sündinud. Kommid on olemas loomulikult selleks, et tunda rõõmu nende imelisest maitsest.
„Kõrgem kommiteadus” viib lugeja kurssi kõigega, mida kommidest teada on vaja. Erinevad peatükid räägivad kommide tootmisest, nimedest, omadustest ja kasutamisest. Iga peatüki lõpust leiab algaja kommisömiootik edasi mõtlema julgustavaid küsimusi ja ülesandeid ning teemakohase laboratoorse töö.
Kes aga endiselt hammaste pärast muretseb, seda julgustatakse nii:

Kuid olge mureta. Isegi kui teil pole suhu jäänud ühtegi hammast, saate niikuinii kommisömiootikaga edasi tegeleda.
Hiljuti tegid juhtivad kommisömiootika teadlased hämmastava avastuse, mis raputas kogu teadusmaailma. Pärast rida iseenese peal läbi viidud julgeid katseid tõestasid kommisömiootikud: selleks, et komme süüa, pole suus olevaid hambaid ilmtingimata tarvis, piisab sellest, kui suus on vaid kommid. Sest komme saab ju imeda.

Kirsti Läänesaar

Frauke Scheunemann “Winston, salamissiooniga kõuts”

Teeme väikese kokkuvõtte: ma oskan rääkida, lugeda ja ka kirjutada. Ma oskan inglise keelt, suurt ja väikest ükskordühte. Ja nüüd tuleb pomm – ma oskan koguni vene keelt! Vähemalt saan aru. Lühidalt – ma olen Superwinston. Kõige targem kõuts universumis! Maailmaklass!

Ärahellitatud kõuts Winston elab oma füüsikaprofessorist peremehe juures tõeliselt kuninglikku elu: muudkui lesi sohval või kamina ees ja maiusta majapidajanna Olga valmistatud hõrgutistega. Aga kõik muutub päeval, mil Olga otsustab mehele minna ja sisse kolib uus koduabiline Anna koos 12-aastase tütre Kiraga.
Winston ei ole lastest just ülearu suures vaimustuses, kuid vastu ootusi tekib kassi ja tüdruku vahel kohe sümpaatia. Kira ja tema ema elu pole lihtne olnud ja nüüd peab tüdruk olude sunnil minema uude kooli, kus jõukamad klassikaaslased teda omaks ei taha võtta. Winston püüab Kirat jõudumööda aidata ja lohutada, aga esialgu kisub kõik järjest enam kiiva. Ja siis juhtub midagi päris pöörast: välgutabamuse tõttu lähevad Winstoni ja Kira kehad vahetusse ning nüüd peavad kass ja tüdruk toime tulema enda jaoks täiesti harjumatu olukorraga. Kira kogeb, mis tunne on olla tubane, abitu kass, Winston aga peab suunduma hirmutavasse välismaailma, mida ta seni ainult aknast on näinud. Ometi on uuel olukorral ka omad plussid: Kira kassina ja Winston inimesena täiendavad üksteist väga hästi ja nii on neil mõneti hoopis lihtsam lahendada mõned seni võimatult suurena tundunud mured.
Põnev, mõtlemapanev lugu räägib uues keskkonnas kohanemisest ja sõprade leidmisest, puudutades muuhulgas ka koolikiusamist, pereprobleeme, ühiskondlikke hierarhiaid ja pagulusteemat. Kass mõjub minajutustajana väga veenvalt (kassiomanikud kindlasti nõustuksid) ja piisavalt humoorikalt, et pehmendada käsitletud teemade raskust ja tõsidust.
Soovituslik lugemine koolilastele, õpetajatele ja kõigile kassisõpradele 🙂

Kirsti Läänesaar

Michael Engler “Meie kahekesi kuulume kokku” ja “Meie kahekesi jääme sõpradeks”

Raamatute tegelaste siili ja jänese vahel on suur sõprus, mida raamatus kaunilt kirjeldatakse.
Nende sõprus oli soe nagu kuum kakao, magus nagu mesi ja suur nagu sinine taevas nende kohal.

Raamat „Meie kahekesi kuulume kokku” jutustab sellest, kuidas jänesest ja siilist said parimad sõbrad. Sügise saabudes ütles ühel päeval siil, et ta peab jänesest lahkuma ning jänes jäi pettunult üksi. Vareselt sai jänes teada, et siilid magavad talveund ning nutikas jänes mõtles välja lahenduse, kuidas järgmisel talvel mitte nii suurt üksindust tunda.

Raamatus „Meie kahekesi jääme alati sõpradeks” võtavad siil ja jänes enda mängudesse ka orava ning mängu käigus kaovad jänes ja orav ning siil on kurb, pahane ja üksik. Järgmisel hommikul selgub aga, et tegelikult ei jätnud jänes siili maha vaid sattus hoopis hätta.

Need kaks toredat ja lihtsat pildiraamatut sõprusest sobivad nii lasteaialastega koos vaatamiseks-lugemiseks kui ka algajale lugejale ise pusimiseks. Lood annavad suurepärase võimaluse arutleda sõpruse ja sõprade teemadel. Raamatute illustratsioonid on hea värvivalikuga, ilusad ja väikeste vimkadega.

Anu Amor-Narits

Kristi Piiper “Metsajärve pärandus”

9-aastane Maara elas koos 12-aastase venna Sveni ja vanematega üheksakorruselises kortermajas. Ühel päeval teatas isa, et tema vanaonu Eugen on surnud ning oma maamaja nende perele pärandanud.

Kuid lisaks sellele, et lapsed polnud kunagi kuulnud isa eraklikust vanaonust Eugenist, selgus, et Eugenil oli ka kaksikõde Laama, kes jätkuvalt Metsajärve talu naabermajas elas.

Vanatädi Laama tuli Maara perele külla ja lubas neid aidata kui nad maale kolivad, kuid pealtnäha sõbralik vanatädi tundus Maarale kuidagi kahtlustäratav.

Kuid kogu pere oli nii elevil mõttest, et nad saavad maale kolida, et keegi teine peale Maara midagi imelikku vanatädi käitumises ei märganud.

Kevadel algas Metsajärve talus suur remont ning suve algul kolitigi maale. Remonditud maja oli ilus ja elu maal tore, kuid Maara hakkas nägema metsas ja järve ümbruses hirmutavaid asju ning vanatädi Laama hakkas tunduma aina salalikum…

Mida põnevat ja hirmsat juhtus Maara, Sveni ja ta sõpradega ning mis saladus oli vanatädi Maaral, jääb juba lugeja avastada.

Anu Amor-Narits

Sildipilv