“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Kaisa ja Kalle on täiesti tavalised kaksikud täiesti tavalisest perekonnast, kes elavad saarel väikeses Triigi külas. Kõik oli ilus ja hea kuni päevani, mil ema koondati. Isal oli küll töö, aga nad ei saanud enam reisida ja tuli kokku hoida. Alguses oli tore, sest ema oli alati kodus ja soe toit ootas laual. Aga kui juba mõnda aega olid toiduks ainult makaronid, siis enam ei olnud tore.

Siin külas pole ju ühtegi töökohta,” vastas Kalle.
Ei ole jah,” ütlesin ma vastu. “Aga me võime ju selle töökoha ise teha!”
Mismoodi?” ei suutnud Kalle kuidagi oma imestust varjata.
Lihtsalt! Ega siis töökohad kusagil puu otsas ei kasva, ikka inimesed ise loovad ju neid!” hüüatasin ma optimistlikult.

Niisiis võttis Kaisa ohjad enda kätte ja hakkas emale äriideid pakkuma. Esmalt midagi, mida saab tasuta – kuna just õitses pärnapuu, siis korjati pärnaõisi, et pärast need maha müüa. Peale tegusa päeva lõppu sai Kaisale aga selgeks, et see ei ole just see, millega aasta otsa raha teenida.

Järgmisel hommikul alustati värskete mõtetega ja tulemuseks oli tõdemus – kui juba ettevõtjaks hakata, siis see peab olema asi, mida endale ka teha meeldib. Nii nagu härra Saiale pagariärist meeldivad kaneelisaiad, leidsid Kaisa ja Kalle pere selle, millega neile meeldib tegeleda.

Piia Tuule

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: