“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Archive for detsember, 2020

Helen Käit “Janne ja Joosep. Kadunud lapsed”

Võluilmad on saanud täienduse. Janne ja Joosep  seiklevad jälle, sest Võluraamat  on ellu ärganud. Viimasest suuremast seiklusest on möödas kaks aastat.  Raamat on lebanud riiulil ja õde-venda elanud oma igapäevast elu. Kui aga kätte jõuab Janne kolmeteistkümnes sünnipäev, saavad alguse kummalised sündmused. Nimelt näeb tüdruk unes võõrast väikest last, kes oleks justkui hädas. Vennaga koos Võluraamatut sirvides leiavad nad tollesama  tüdruku pildi. Siit algabki nende uus seiklus, mis viib neid seekord  maailma nimega Hardron, kus elavad väga erinevad rahvad – ovungid, krelangid, Magnamilderi hiiglased ja muidugi  hirmuäratavad  leegitsevate silmadega pahalased. Viimased  on asunud  hadronlasi röövima, kadunud on nii täiskasvanuid kui lapsi, sealhulgas selle väikese tüdruku õde. Janne ja Joosep peavad Hadroni asukaid aitama, et  röövitud jälle vabaks saaksid. Neil on küll abilisi kohalike hulgast kuid kogu ettevõtmist ähvardab läbikukkumine, sest röövijad osutuvad kavalamateks. Lastel tuleb appi võtta võlumine, et vangide vabastamine hästi lõpeks. Janne on nutikas tüdruk ja mõtleb välja teravmeelse lahenduse ning suur lahing heade ja halbade  vahel saab üsna ootamatu alguse ja väga toreda lõpu. Niimoodi rõõmsalt lõpebki Janne ja Joosepi  Suur Seiklus ning Jannel ei jää muud üle kui raamatu lõpus nentida, et “….küll mul on ikka tore vend”. Ka meie lugejatena võime rahul olla, sest kurjus sai seekord võidetud.
Lugege ja tundke põnevust ning loo lõpus kergendust!

Ädu Neemre

Dorothea Flechsig “Sandor. Nutikas nahkhiir”

Jendrikut ja tema väikevenda Tomi kasvatab ema üksi. Nad pole väga jõukad ja Jendrikul on koolis raskusi. Ta istub viimases pingis ja ei suhtle eriti kellegagi. Jendriku pingi kohal vanas rulookastis elab aga Sandor, nutikas nahkhiir, kes oskab rääkida ja on koolitundides nii mõndagi kõrva taha pannud. Kui need kaks tuttavaks saavad, hakkab alles asju juhtuma! Poiss ja nahkhiir teevad koos koolitööd, satuvad põnevatesse seiklustesse ja mis kõige tähtsam – leiavad viimaks ka teisi toredaid sõpru, Jendrik klassikaaslaste, Sandor nahkhiirte hulgast.

„Täna juhtus nii palju!” naeratab Jendrik. „Mul on väga hea meel, et sa minu sõber oled!” „Minul on ka hea meel, et sina minu sõber oled!” sosistab Sandor. „Ma olen muidu nimelt üsna üksildane…” „Tõesti,” imestab Jendrik. „Ja kus su pere on?”
Seepeale tõmbleb Sandori lontkõrv, ta paneb hambad naljakalt alahuulele ja teeb veidraid lõustu.

Armas nahkhiirepoiss Sandor oma lontis vasaku kõrva, pisikeste nööpsilmade ja vahva olekuga võidab kindlasti iga lugeja südame. Raamatu lõpust leiab nende omamoodi loomade kohta ka huvitavaid tõsielulisi fakte ning nahkhiire-eksperdi Lauri Lutsari järelsõna spetsiaalselt Eesti lugeja jaoks.
Lühikeste peatükkide ja värviliste piltidega raamat on sobilik lugemine algklassilastele, kes hindavad põnevat lugu, aga ei ole veel valmis mahukamat teost kätte võtma.

Kirsti Läänesaar

Sildipilv