Sandra Heidov “Minu robot”

Poisi kirjutuslaual pliiatsitopsi kõrval seisab robot. Robot on väike ja õrn, poiss on ta ise ehitanud. Kõndida robot ei oska, küll aga rääkida, mis siis, et ta sõnade järjekorra lauses segamini ajab. Sellest pole midagi, poiss saab temast väga hästi aru. Samuti oskab robot tähelepanelikult kuulata ja head nõu anda. See on natuke nagu pidada aru iseendaga, aga samas ka oma parima sõbraga.

„Teha mida sa tahaksid,” ütleb robot.
Tahaksin vennaga koos olla. Tahaksin vaadata, kuidas ta arvutis mängib. Tahaksin kuulata, kuidas ta naljakaid hääli teeb. Kuidas ta mõnikord täiest kõrist karjub.
„Ma ei tohi temaga isegi rääkida,” kurdan.
„Sõnum talle saada,” ütleb robot.

Raamatus on rahulikud, mõtlikud, muheda huumoriga pikitud lood ühe poisi igapäevategemistest, milles iga lastega pere end kindlasti ära tunneb. Poisil on vanem vend, kellele meeldib arvutis mängida, korvpallihuviline isa ja hoolitsev korraarmastajast ema. Poisile ei meeldi pimedas toas magama jääda ja teatris ebamugavat pidulikku särki kanda, küll aga meeldib talle väga mere ääres suvitada. Ta koristab sahtleid, harjutab klaverimängu ja vahel teeb natuke pahandust ka. Alati on poisi kõrval tema väike robot, kellega saab kõike jagada. Kõige hirmsam unenägu ongi see, kus robot on ühtäkki kaduma läinud ja keegi isegi ei mäleta teda. Õnneks pole see päriselt.

Sünnipäevapeoks valmistudes tuleb robot aga ära peita, et keegi teda ära ei lõhuks, ja pealegi:

Ma ei taha, et teised teda näevad. Ma ei taha, et teised teda katsuvad. See on ainult minu robot. Temast ei pea teised teadma. Teistel on oma robotid. Igaühel isemoodi.

Kirsti Läänesaar

Rob Harrell “Vidusilm”

Ross Maloy on tavaline tagasihoidlik seitsmenda klassi poiss, kes on lootnud põhikoolist rahulikult läbi saada, ilma et ta millegi erilisega silma paistaks. Tema jaoks on väga oluline olla normaalne, sulanduda teiste hulka, ning siiani on see tal ka korda läinud. Kõik muutub päeval, mil Rossil avastatakse haruldane silmakasvaja. Rossi ema on aastaid tagasi vähki surnud, nii et poisi haigestumine on perele tõeliselt ränk löök. Vähidiagnoos pöörab tema elu igas mõttes pea peale, tuues endaga loomulikult kaasa hirme ja kannatusi, aga ootamatul kombel ka midagi head: Ross leiab tänu sellele uusi sõpru ja avastab endas selliseid külgi, millest tal varem aimugi polnud.

Kahtlemata on hirmus minna uuele kooliaastale vastu „haige poisina”, keda koridoris vahitakse ja kommenteeritakse. Kõik kaasõpilased ei hiilga sugugi erilise taktitundelisusega ja mõni on lausa sihilikult pahatahtlik. Asja ei tee kergemaks see, et Ross on sunnitud arsti käsul kandma laia äärega mütsi ning peab oma nägu määrima kleepuva ja läikiva ravisalviga. Kui lisada kõigele veel kiiritusravi tõttu lahti tulevad juuksed, halvenev nägemine ja ajuti võimust võttev surmahirm, tundub seis päris lootusetu.

Õnneks on Rossi kõrval kindla kaljuna tema ammune hea sõber Abby, kellega koos on koolipäevad talutavamad. Raviseansside käigus sõbruneb Ross radioloogiatehnik Frankiga, kes juhatab poisile teed muusikamaailma. Muusika aitab Rossil keeruliste tunnetega paremini toime tulla, ta otsustab hakata kitarrimängu õppima ning jõuab viimaks koguni oma bändi tegemiseni.

Ross on pärinud ka oma illustraatorist ema kunstiande. Ta joonistab humoorikaid koomikseid Batnotsist, vaprast superseast, kes lahendab paberil probleeme, millega poiss koolielus kokku puutub. Koomiksid on raamatu tekstile mõnusaks muigama panevaks lisanduseks.

„Vidusilm” põhineb koomiksikunstniku ja kirjaniku Rob Harrelli isiklikul kogemusel. Ilmselt tänu sellele ongi tal õnnestunud nii täpselt ja usutavalt Rossi tundeid, mõtteid ja läbielamisi kirjeldada.

Keerulistest teemadest hoolimata ei mõju raamat süngelt või ängistavalt. Peategelase optimism ja ettevõtlikkus ning sõprade ja pere toetus aitavad tal toime tulla kaosega, kuhu elu ta ootamatult paisanud on, samuti leidub raamatus küllaga huumorit, koomilisi olukordi ja teravmeelseid dialooge. Tegemist on põneva, kaasa tundma ja mõtlema paneva raamatuga, mis juhib tähelepanu vajadusele kohelda kõiki võrdselt, sõbralikult ja lugupidavalt, olenemata inimese tervislikust seisundist või välistest eripäradest. Samuti sisendab see lootust, et ükskõik kui raske parasjagu ka ei oleks – alati leidub väljapääs.

Kirsti Läänesaar

Kui keegi soovib pärast raamatu lugemist koos autoriga Batnotsi joonistada, siis Youtube´ist leiab sellise video: