Evelina Daciūtė “Õnn on rebane”

Povilas elab koos ema ja isaga suures linnas ühes omamoodi majas: nimelt pargi servas kasvava vana puu sees. Sealt jalutab poiss iga päev pagaripoodi värskete saiakeste järele. Oma teel näeb ja kohtab ta igasugu huvitavaid tegelasi, aga kõigist kõige erilisem on kiikuv rebane. Povilas ootab alati rebasega kohtumist ja vestlemist, mis sellest, et rebase mõistujutust on kohati natuke keeruline aru saada. Ühel päeval aga on Povilase helikopteripiloodist isa saanud ametikõrgendust ja pere peab kolima veel suuremasse linna, veel suurema puu sisse. See on väga tore… või kas ikka on? Kuidas elada edasi ilma rebasest sõbrata?

Järgmisel kohtumisel rääkis Povilas rebasele uudisest.
„No näed, kuidas juhtub: sina kaod, mina jään,” ütles rebane.
„Aga ma ei kao, mind viiakse ära, see pole sama,” pobises Povilas. „Ma ei taha kuhugi sõita, ma tahan siin olla. Sa oled minu kõige parem sõber.”
„Minu isa – kogenud rebane – ütles ikka, et head asjad selguvad vahel mõne aja pärast, isegi kui need alguses ei tundu nii head,” rahustas rebane poissi. „No nagu täidisega saiake: sa ei jõua kohe täidiseni, aga mõne ampsu järel on see väga maitsev ja saiake muutub veel maitsvamaks.”

Oma koheva oranži kasuka ja nutika olemisega on rebased inimesi alati köitnud ja neist on läbi aegade omajagu lugusid loodud. Viimasel ajal on rebased lastekirjanduses jälle väga populaarseks muutunud ja neist kirjutatakse raamatuid nii suurematele kui väiksematele lastele.

Leedu kirjaniku Evelina Daciūtė ja illustraatori Aušra Kiudulaitė koostöös on sündinud armas värviliste piltidega raamat poisi ja rebase sõprusest. Trükitähtedes tekst sobib lugemiseks koolieelikule, detailirikkad pildid uurimiseks ka nooremale lugejale, sügavama mõtte ja tarkusetera leiab sealt igaüks.

Kirsti Läänesaar