“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Archive for aprill, 2022

Riho Unt “Siniste vagunitega rong”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2022

Hästi struktureeritud ja detailideni läbi mõeldud raamat, mille sündmustik on filmilikult tempokas ja täiesti ettearvamatu! Erilise kujundusega humoorikas raamat sobib nautimiseks nii lastele kui ka suurtele. Põneva lisanüansi annab tegevuse paigutamine 1960. aastatesse.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Kersti Kivirüüt “Mina, Raimo. 5. klass”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2022

Raamat täidab üht suurt lünka kirjanduses, kus sihtgrupiks on u 10–13 aastased poisid (aga miks mitte ka tüdrukud!). Lugu on hoogne ja usutav. Tähelepanu pööratakse olulisele probleemile – täiskasvanutele, kes ei oska laste muredega empaatiliselt tegeleda ja kasutavad oma jõupositsiooni nende allasurumiseks, andes nii ka lastele “eeskuju” probleemide jõuga lahendamiseks.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Indrek Koff “Kuhu lapsed said?”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2022

Tõeliselt tänuväärne ja kvaliteetne panus lasteluulesse, mida võib erinevates seltskondades korduvalt valjusti ette lugeda  ja ettelugejanagi jätkuvalt samade kohtade peale naeru pugistada. Raamat on helge ja tempokas ning täis värvikaid tegelaskujusid.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Reeli Reinaus “Rahel, Anders ja ajaaugud”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2022

Raheli vanemad lähevad lahku. Tema isa on leidnud endale uue naise ning Rahel on kurb, vihane ja solvunud. Talle tundub lausa, et ei saa enam kunagi õnnelik olla. Tüdruk põgeneb kodust vanaema juurde väikesesse alevikku, kus on varem lapsena palju aega veetnud. Kuid ka seal pole Rahelil oma keeruliste tunnete eest pääsu, samuti ei soovi ta neid kellegagi jagada. Nii ei ole tal ka erilist tahtmist seltsida kunagiste lapsepõlvesõpradega.

Keegi vist eriti ei märganudki, et tal pole tuju. Sest korraga hakkasid kõik küsima, kuidas tal läinud on, millega ta linnas tegeleb ja miks ta viimastel aastatel pole maal käinud. Ning sekka püüdis igaüks midagi ka endast rääkida. Juba paari minuti pärast tundis Rahel, et tahaks kogu selle sõbralikkuse laviini all lihtsalt väsimusest ja meeleheitest karjuda.

Üksi metsas uidates leiab Rahel pooljuhuslikult Nõidama koopa, mille eest kohalikke lapsi alati hoiatatud on. Selle paigaga on seotud mitmeid kõhedusttekitavaid legende ja vähemalt üks õnnetusjuhtum, kui kohalikud lapsed koobastikus kaduma läksid.

Kui Rahel tutvub autoõnnetuse tagajärjel ratastooli jäänud Andersiga, tunnevad mõlemad, et see kohtumine polnud juhuslik. Andersil on raske oma olukorraga leppida ja paratamatult mõtlevad noored, mis oleks olnud siis, kui minevikus oleksid asjad teisiti läinud.

“Mulle väga meeldib sinuga koos olla ja sinuga rääkida,” lausus Anders äkki ootamatult. “Aga…”
Sama ootamatult jäi poiss vait.
Aga?” kordas Rahel nagu kaja.
Ta polnud hetkekski arvanud, et Anders midagi sellist tunnistaks. Kuid nüüd oli ta seda öelnud. Ja lisaks sellele veel “aga”, mis ei tõotanud head.
“Aga ma ei hakka kunagi kõndima,” sõnas poiss vaikselt ja pöördus ratastooliga akna poole.

Köitev lugu pereprobleemidest, esimesest armastusest, juhusest ja ettemääratusest. Reeli Reinausile omaselt leidub raamatus ka vanu uskumusi, müstikat ja põnevust. Huvitava kujunduse ja meeleolukate illustratsioonide autoriks on kunstnik Marja-Liisa Plats.

Kirsti Läänesaar

Ladus, hästi liikuv, huvitav fantaasiaraamat, mis teenib lisapunkte silmajääva põneva ja originaalse kujunduse poolest. Sobib vanuserühmale “lastekate” ja “noortekate” lugejate vahel, mis on eesti lastekirjanduses olnud hõredalt kaetud.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Sildipilv