Ilmar Tomusk “Matemaatiline sõber. Vanatädi Laine”

Sarja “Matemaatiline sõber” kolmandas raamatus on kätte jõudnud suvi. Markus ja tema tulnukast sõber Peeter võiksid rahus vaheaega nautida, kui perekonda ei tabaks ootmatu üllatus. Nimelt helistab Markuse emale koolidirektor, kes soovib tutvuda Peetrit kodukoolis õpetanud vanatädi Lainega.

Mingit vanatädi pole tegelikult olemas, aga direktorile ei saa seda ju öelda. Õnneks pole tulnukate jaoks miski võimatu ja nii asub perekond koos Peetri ja tema vanaisaga kibekiirelt tegutsema. Võrumaa metsa on vaja tekitada majake ja leida sinna sobiv memm vanatädi Lainet kehastama.

Järgnevad pöörased seiklused, saab omajagu nalja ja vahepeal põigatakse ka kosmosesse, et külastada Kuud ja mõnda planeeti.

Lennumasin oli omal kohal. Peetri ajukiip võttis selle juhtimise üle samamoodi, nagu seda oli teinud tema vanaisa.
„Kuidas sa seda oskad?” imestas Markus.
„Lendava taldriku juhtimises pole mitte midagi keerulist,” vastas Peeter. „Maa peal motorolleriga sõitmine on palju keerulisem.”
Poisid istusid toolidele ja olid peagi Peetri koduplaneedil.

Kirsti Läänesaar

Ilmar Tomusk “Kullakallis kass”

Kassid ja hiired on ajast aega vaenujalal olnud. Niipea kui üks enesest lugupidav kass mõnda hiirt näeb, ta kohe ka nahka pistab, kas pole? Jah, kui tegu pole just sellise ärahellitatud laiskvorstiga nagu kiisuke raamatus „Kullakallis kass”. Iga päev serveeritakse talle värsket kala ja vahukoort, temal pole vaja teha muud kui süüa, põõnata ja nurru lüüa. Pole siis ime, et keldris elutsev hiirepere end majas igati julgelt tunneb.

Kass saputas läbi une hiired vuntside küljest maha ning norises edasi. Hiirelapsed hüppasid rõõmsalt kilgates uuesti kassi vuntsidesse ning kass saputas nad jälle maha. Laste arvates oli see väga tore mäng, kuid lõpuks tüütas see neid ära. Siis ronisid nad kassile pähe ning lasid sealt tagumiku peal alla, justkui sõidaks kelguga liumäel.

Keldrist hiirte näritud kartuleid ja kaalikaid avastades pole peremees kassiga aga sugugi rahul. Ja teadagi: kes ei tööta, see ei söö…

„Appi, meil on hiired majas!” karjatas vanamees. „Kass, ärka kohe üles, püüa hiired kinni ja söö nad ära!”
„Ma ei taha hiiri süüa,” nurrus kass, „nad ei maitse mulle. Mulle maitseb värske kala ja vahukoor.”
„Aga sa oled ju kass! Hiirte püüdmine on sinu töö,” seletas vanamees.
„Kui sa tahad, võid nad ise ära süüa,” vastas kass. „Minul on kõht täis.”

Tegemist on naljaka ja õpetliku looga, mille teevad eriti muhedaks Catherine Zaripi nunnud illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar