Tomi Kontio “Koer nimega Kass”
Öeldakse, et nimi võib mõjutada iseloomu ja isegi saatust. Ilmselt just seda loodab koeraema, kui ta paneb oma pojale nimeks Kass. Sest kassid on iseseisvad ja seda omadust läheb koerakutsikal edaspidi hädasti tarvis. Tema isa oli nimelt seikleja, kes lahkus juba enne poja sündi, ja nüüd on ka emal aeg minna.
Ema ütles, et kassid on iseseisvad, aga ma ei tundnud end iseseisvana, ainult üksildasena. Ma olin maailma kõige üksildasem koer. Koer, kelle nimi on Kass.
Koer nimega Kass rändab maalt linna ja temast saab nukker hulkuv linnakoer. Kuni ühel päeval kohtab ta kedagi endasugust: räpast ja habetunud meest nimega Nugis.
Mees tõusis püsti. Ta oli pikk nagu korsten. Ta hall habe ulatus peaaegu nabani ja oli sassis nagu nõialuud.
“Nüüd on see läbi,” ütles Nugis habeme värinal.
“Mis on läbi?” küsisin.
“Üksildus.”
Soome autori Tomi Kontio raamat räägib lihtsa, aga sügavmõttelise loo kahe eluheidiku sõprusest. Me kõik tahame tunda end armastatuna – ja maailm võib paista hoopis teistsuguse, parema ja ilusama paigana, kui meie kõrval on keegi, kes annab meile julgust usaldada elu ja teisi meie ümber.
Ilusad ja omanäolised pildid on raamatule joonistanud tunnustatud Soome illustraator Elina Warsta.
Kirsti Läänesaar