Martin Widmark “Pikk teekond”

Ühel õhtul päikeseloojangu ajal hingab vana koer Rufus viimast korda ja lahkub Adami juurest igaveseks. Adam, kes elab koos vanaemaga, on oma ainsa sõbra kaotusest murtud.

Vanaema leidis Adami rannast. Poiss lamas täiesti liikumatult ja vaatas tähesäras taevasse.
Vanaema kandis Adami koju, pani ta voodisse ja avas seejärel merepoolsed aknaluugid.
“Rufus oli väga vana,” ütles vanaema leebe ja trööstiva häälega. “Seal, kus ta on praegu, on tal kindlasti hea olla.”
Adam ei vastanud.

Samal ajal on teisel pool merd alustanud pikka ja ohtlikku teekonda tundmatusse tüdruk nimega Sonia koos oma kassi Missaniga. Sonial pole aimugi, kuhu nad teel on, ta püüab vaid kassi vibutavat sabaotsa mitte silmist lasta. Ees ruttav Missan seevastu paistab täpselt teadvat, kuhu ta minema peab…

Mere vastaskaldal tõstis Missan just siis pead ja nuusutas tuult. Sonia jäi kassi uudishimulikult vaatama, too aga lahkus tippival sammul rannast.
Sonia kiirustas talle järele.
“Kuhu me läheme?” hüüdis Sonia.
Ta nägi, kuidas Missan, saba püsti, luidete taha kadus.

See on ilus ja hingeminev lugu leinast, raskuste ületamisest ja uutest algustest – sest elu läheb alati edasi.

Kirsti Läänesaar