“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Koer nimega Kass ja tema inimene – kodutu mees nimega Nugis – on juba mõnda aega koos olnud. Nad on üksteisele toeks ja seltsiks ja elu on ilus. Ühel päeval aga saabub laevaga üle mere must kass, kellel on seljataga suured seiklused ja kes on kandnud mitmeid erinevaid nimesid. Nüüd otsib ta maailmas kohta, kuhu viimaks paigale jääda. Aga isegi kui koerte ja kasside igipõline vaen kõrvale jätta, siis kas kolmas ikka mahub veel kahele lisaks?

“Me pole enam paarisrakend, vaid kolmene kamp,” ütleb Nugis ja tõstab Koera oma õlgadele. „Kahekesti kaunikene, kolme seltsis segasemgi.”
Vaatan Koera ja Nugist. Suure tokerja habeme kõrval on väike musta kassi pea. Kas mul on mu parima sõbra südames veel piisavalt palju ruumi?

Tegemist on südamliku looga sõprusest, hoolimisest ja armastusest, mis sellest sugugi ei vähene, kui neid teistega jagada. Selle raamatu puhul on eriti hästi aru saada, et autor Tomi Kontio on tegelikult luuletaja:

“Jätaksin meelsasti mõnelgi rajal kõndimata, kui keegi ütleks mulle: siin on rada, mida kutsutakse sõpruseks, siin on välu, mida kutsutakse armastuseks, siin on vari, mida kutsutakse kaitseks.”
Kass vaatab mind oma tarkade silmadega, milles helgib hilisõhtu kuma ja vaikne igatsus.

See on kirjanik Tomi Kontio ja illustraator Elina Warsta koera-sarja teine raamat. Esimene raamat on “Koer nimega Kass”.

Kirsti Läänesaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: