Piret Jaaks “Härra Maru mustikapood”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2023.

Maru on 6-aastane vägev poiss, kes käib siin maailmas ringi. Vähemalt ise on ta veendunud, sest tema nimi eesti keeles on “vägev” ja jaapani keeles “ring”. Talle meeldib matemaatika ja loodusõpetus. Maru unistuste suvevaheaeg on üksi pimedas toas raamatuid lugeda ja koomikseid joonistada.
Kui vaheaeg hakkas saabuma, sai Maru ebameeldiva üllatuse osaliseks. Isa pidi minema ärireisile Jaapanisse ja ema oli hõivatud, seega saadetakse ta koos vanema õe Britaga laagrisse. See tähendab Marule kisa ja kära, ei mingit rahulikku olemist. Ta oli veendunud, et mingi tavaline laager temasugusele erilisele lapsele ei ole üldse õige koht, aga ema oli teisel arvamusel.

Teisel laagripäeval said lapse ülesande teha kahe päevaga oma äri.
“Reeglid on järgmised,” jätkas Lohehammas. “Esiteks, äri peab olema selline, mis müüb tõelist kaupa, aga mis samal ajal on teiste laste jaoks väga lõbus. Teiseks peab teil olema plaan, kuidas te panete inimesed kaupa ostma ka siis, kui nad seda väga ei soovi. Kas on küsimusi?”

See oli just see, mida Maru oli teha unistanud. Kust nii äkki võtta idee? Unistada ju võib, aga nüüd ja kohe ei tulnud miskit pähe. Idee otsimise käigus jalutas Maru laagrist eemale ja sattus paksu metsa alla, kust leidis palju mustikaid. Koos marjadega tuli ka hiilgav äriidee. Mida kõike mustikast teha saab, saate teada, kui külastate “Härra Maru mustikapoodi”.

Piia Tuule

Luis Sepúlveda “Lugu merikajakast ja kassist, kes ta lendama õpetas”

Kajakas nimega Kengah satub merel õlireostuse ohvriks. Viimast jõudu kokku võttes lendab ta ühe kortermaja rõdule, kus parasjagu veedab aega priske must kõuts Zorbas. Kajakas teab, et talle pole palju aega jäänud, ja palub Zorbaselt teenet. Ta soovib, et kass hoolitseks tema muna eest, ja kui tibu on koorunud, siis õpetaks ta ka lendama.

Zorbas ei suuda sureva linnu palvest keelduda ja nii saabki temast täiesti ootamatult kajakaema asendaja. Kuna kõutsil puuduvad linnumunade ja -poegadega igasugused kogemused, siis pöördub ta nõu saamiseks teiste sadamakasside poole. Üheskoos tuleb neil välja uurida, kuidas munast tibu välja haududa ja teda maailmas varitsevate ohtude eest kaitsta, ning mis kõige keerulisem – kuidas ta lendama õpetada.

„…neid tõotusi on keeruline täita,” jätkas Kolonel Sekretärile tähelepanu pööramata. „Aga nagu me teame, peab üks sadamakass alati oma sõna. Ja et aidata sel tõotusel tõeks saada, annan ma meie sõbrale Zorbasele käsu jääda muna valvele seniks, kuni tibu on koorunud, ja Professoril käsin ma uurida oma enplikoopi… envelotsipeeti… no ühesõnaga, seda oma raamatukuhilat, et lendamiskunsti kohta selgust saada. Ja nüüd jätkem jumalaga selle linnuga, kes langes inimese põhjustatud õnnetuse ohvriks. Sirutagem oma kaelad välja kuu poole ja näugugem ühiselt sadamakasside hüvastijätulaulu.”

Tšiili päritolu autori südamlik lugu räägib sõprusest, koostööst ja hoolimisest, juhtides tähelepanu ka keskkonnateemadele ja loodushoiule.

Kirsti Läänesaar