Luis Sepúlveda “Lugu merikajakast ja kassist, kes ta lendama õpetas”

Kajakas nimega Kengah satub merel õlireostuse ohvriks. Viimast jõudu kokku võttes lendab ta ühe kortermaja rõdule, kus parasjagu veedab aega priske must kõuts Zorbas. Kajakas teab, et talle pole palju aega jäänud, ja palub Zorbaselt teenet. Ta soovib, et kass hoolitseks tema muna eest, ja kui tibu on koorunud, siis õpetaks ta ka lendama.

Zorbas ei suuda sureva linnu palvest keelduda ja nii saabki temast täiesti ootamatult kajakaema asendaja. Kuna kõutsil puuduvad linnumunade ja -poegadega igasugused kogemused, siis pöördub ta nõu saamiseks teiste sadamakasside poole. Üheskoos tuleb neil välja uurida, kuidas munast tibu välja haududa ja teda maailmas varitsevate ohtude eest kaitsta, ning mis kõige keerulisem – kuidas ta lendama õpetada.

„…neid tõotusi on keeruline täita,” jätkas Kolonel Sekretärile tähelepanu pööramata. „Aga nagu me teame, peab üks sadamakass alati oma sõna. Ja et aidata sel tõotusel tõeks saada, annan ma meie sõbrale Zorbasele käsu jääda muna valvele seniks, kuni tibu on koorunud, ja Professoril käsin ma uurida oma enplikoopi… envelotsipeeti… no ühesõnaga, seda oma raamatukuhilat, et lendamiskunsti kohta selgust saada. Ja nüüd jätkem jumalaga selle linnuga, kes langes inimese põhjustatud õnnetuse ohvriks. Sirutagem oma kaelad välja kuu poole ja näugugem ühiselt sadamakasside hüvastijätulaulu.”

Tšiili päritolu autori südamlik lugu räägib sõprusest, koostööst ja hoolimisest, juhtides tähelepanu ka keskkonnateemadele ja loodushoiule.

Kirsti Läänesaar