“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Archive for the ‘Hinrikus, Kadri’ Category

Kadri Hinrikus “Taks ja Dogi”

Taks ja Dogi on maailma suurimad sõbrad, nii nagu just koerad oskavad olla. Kuid siin raamatus ajavad põnevaid koeraasju ka Krants, Basset, Korgi, Hurt, Haski, Bernhardiin, Labrador ja paljud teised. Igaüks oma iseloomu, väärikuse ja vallatustega.

Nagu sisututvustus ütleb, on see raamat koertest, kes käitumises on mõjutatud oma tõust, kuid vaatamata erinevustele on nad omavahelistes suhetes soojad ja sõbralikud. Ja kui on koos selline tore kamp, saab loomulikult alati ka nalja.

Peetakse ühiseid koosolekuid ja käiakse üksteisel külas, kelgutamas ning koos matkal ja mere ääres. Näiteks selgub, et ainuüksi üksikasjalik treeningute kava koostamine võib nii võhmale võtta, et tasub end selle puhul mõnusa õhtusöögiga kostitada.

On väga rõõmustav, et meil ilmub järjepanu väga hea kujundusega lastekirjandust ning auga on sageli esikaanele kirjaniku nime kõrvale märgitud ka illustraator, seekord siis Elina Sildre. Puna-mustades toonides pildid annavad suurepäraselt edasi lugude sooja ja lustlikku emotsiooni.

See raamat on tõeline maiuspala koerasõpradele ja kes ennast enne selle raamatu lugemist erilisteks koerasõpradeks ei ole pidanud, võivad selle raamatu läbilugemise järel ümber mõelda.

Anu Amor-Narits

Kadri Hinrikus “Katariina ja herned”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna laureaat 2018

“Katariina ja herned” räägib lapse jaoks tähtsaimatest asjadest.

Katariina käsi on juba mõnda aega üsna kehvasti käinud: küll on ta angiiniga kodus istunud, vihmasel klassiekskursioonil igavlenud, parima sõbrannaga lõhutud rula pärast tülli läinud, ja tagatipuks on ema hajameelsusest koos teksadega tema mobiiltelefoni masinaga ära pesnud. Kuid veel enne kõike seda on tema isa pere juurest lahkunud uue elukaaslase Julia juurde ning ema uputanud ennast töösse ja nutiseadmetesse, nii et Katariina suurim hirm nüüd on, et ema läheb ühel päeval tööle ja jääbki sinna, sest unustab tütre olemasolu.

Siin läheb hädasti vaja eaka naabrimemme Aliisi kindlaid kinnitusi, et nii ei saa küll iialgi juhtuda, ja sõprust surmapõlgliku Martiniga, kes julgeb mööda tuletõrjeredelit ronida ka viiekordse maja katusele – sest kui ta ronib, siis peab mõtlema ainult ronimise peale. Mitte selle peale, miks temagi isa ja ema lahku läksid.

Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“ kujutab seega lapsi lastekirjanduses üsna haruldases, kuid eluliselt väga sagedases olukorras – toime tulemas tänapäevase vastmoodustunud kärgpere tingimustes, samuti konkurentsis nutiseadmetega, millesse süveneb ema isegi ühise õhtusöögi ajal sellisel määral, et ei märkagi, kuhu tütar vahepeal kõndima läheb või et ta lapse pannkoogid kogemata ära sööb.

Et nii Martini kui Katariina vanemad on mõlemad üle pea hõivatud oma keeruliste isiklike elude ja tööasjadega, leiavad lapsed igatsetud tähelepanu tädi Aliisilt, kellega rajatakse aeda hernepeenar, käiakse rannas, tehakse küpsisetorti ja peetakse piknikku. Tädi Aliisil on alati aega kuulata nende muresid ja oskust mõista nende üksindust ja hirme. Ja et tädi Aliis ise kardab kõiksuguseid asju, saavad lapsed ennastki tunda tema eest natuke vastutavana ja kellegi jaoks olulisena.

See on ilus ja sügava sisuga raamat algkooliealistele lastele. Siin pole verdtarretavaid süžeepöördeid ega küüsi närima panevat pingetõusu, lugu areneb tasakaalukalt, veidi mõtisklevalt, ühtlaselt rahulikus tempos – kuid on sellegipoolest põnev ja kaasahaarav. Herned, mille varsi pidi muinasjutus õnnestuks isegi taevasse ronida, muudkui kasvavad, usaldus laste ja naabritädi vahel samamoodi, kuni julgetakse koos lõpuks isegi maale sõita – mis aga paneb laste ja vanatädi sõpruse õige rängale proovile ning lõpuks ometi häirekellad ka emade-isade peas helisema.

Herned aga saavad raamatu lõpuks küpseks ning ühes nendega on küpsenud ka Katariina ja Martin paremini toime tulema oma hirmude ja kurbusega, ning ehk on ka nende lapsevanemad saanud küpsemateks lapsevanemateks.

žürii esinaine Aidi Vallik

 

Naljavaene kevad
See kevad on üks peavalu, nagu mu ema ikka ütleb. Mitte et ma täpselt teaksin, mis tunne on, kui pea valutab, sest mul pole kunagi pea valutanud.

Nii algab lugu 9 aastasest Katariinast. Ta isa on läinud teise naise juurde, ema on kogu aeg tööl. Sõbrad ja klassikaaslased on sõitnud kes Soome, kes kuhugi lõunamaale. Nii tõotab algav suvevaheaeg tulla kõige igavam. Ta veetis oma päevi aias ronides ja vana tamme otsas turnides kui ühel päeval naabermajast hallipäine memm teda kõnetas. Sellest hetkest muutus kõik – uued sõbrad, uued tegemised, uued elamused, uued võidud.

Piia Tuule

Kadri Hinrikus “Sandra 12 kuud”

sandraSandra ja ta pere (vend Sten, isa, ema ja põrsas Plööve) igapäeva tegemised läbi 12 kuu. Iga lugu on uus kuu – kevade algusest talve lõpuni. Kuigi sündmused leiavad aset enamuses koduümbruses ning argitoimetusi tehes, siis on neis ometi selgelt tunda iga aastaaja omapära. Olgu siinkohal ära toodud kevade värskust (märtsikuu) rõhutav märtsikellukeste kimp nukuetenduse pealtvaatajalt Jonnilt Sandrale või kesktalve mõnusat kargust (jaanuarikuu) esiletoov looduse kirjeldus, kus lume alla mattunud järve võrreldakse valge värvi poti ümberminekuga.

Sügisesse (oktoobrikuu) sobib lugu, kus ema saadab isa poodi kapsast tooma ja lapsed lähevad kaasa. Poodi minnakse ringiga, et imetleda kirjusid vahtralehti, kui äkki näevad nad haneparvi. Mis edasi saab ja kas nad ka poodi jõuavad, saab lugeda juba raamatust.

Klaari Tamm

Kadri Hinrikus “Suur maailmareis”

suurmaailmareis

Selles raamatu näol on tegemist jutukogumikuga, kus tegelasteks on lapsed ja nende mänguasjad. Kindlasti on kõigil lastel mänguasju, kes alati nendega kaasas käivad, nendega saladusi jagavad ning raskel hetkel abiks on. Raamatus seiklevadki laste kõige truumad sõbrad.

Kaisukarud Unekott ja Mürakaru mõtlevad välja salaplaani, kuidas enda poisid Markus ja Taaniel paremini käituma panna.

Kaisal aga aitab roosa põrsas jõulutoite küpsetada.

Samuti teavad mänguasjad saladust, kuidas haige Lennarti isa töölt koju meelitada. Nimelt räägib tigu: “Kasuta võimalust ja ära unusta – täiskasvanud inimestega on parim aeg rääkida nimelt öösel. Siis nad ehk kuulevad sind…” 

Lugege koos raamatut ja kui saabub mõnus õhtune vaikus, siis kuulete äkki ka seda, mis mänguasjadel teile öelda on.

Anu Amor-Narits

Sildipilv