Helen Käit “Pirita kloostri kummitus”

Kaks Tallinnas elavat sõpra Martin ja Karoliina lähevad suvel seiklema kodulähedasse Pirita kloostrisse. Sissepääs kloostrisse on tasuline ja kuna lapsed jätaksid oma taskuraha pigem maiustuste ostmiseks, otsustavad nad ujuda üle Pirita jõe ning läheneda kloostrile tagumisest küljest. Kloostri sissepääsu poole ei saa lapsed uudistama minna, sest siis märkaks neid piletimüüja ning üldse tundus huvitavam ringi vaadata külastajatele suletud käikudes ja maa-alustes koobastes.

Seiklusel on aga hirmutavad tagajärjed, kui paar päeva hiljem ilmub Karoliina kodus välja kloostri koobastes kohatud kummitus. Mida kummitus lastest tahab? Kuidas temast lahti saada ja kogu lugu lahendada vanematele rääkimata?

Põnevust ja õudust jätkub raamatu lõpuni. Lisaks põnevale jutule rikastavad raamatut Sirly Oderi suurepärased pildid.

Anu Amor-Narits

Helen Käit “Janne ja Joosep. Kadunud lapsed”

Võluilmad on saanud täienduse. Janne ja Joosep  seiklevad jälle, sest Võluraamat  on ellu ärganud. Viimasest suuremast seiklusest on möödas kaks aastat.  Raamat on lebanud riiulil ja õde-venda elanud oma igapäevast elu. Kui aga kätte jõuab Janne kolmeteistkümnes sünnipäev, saavad alguse kummalised sündmused. Nimelt näeb tüdruk unes võõrast väikest last, kes oleks justkui hädas. Vennaga koos Võluraamatut sirvides leiavad nad tollesama  tüdruku pildi. Siit algabki nende uus seiklus, mis viib neid seekord  maailma nimega Hardron, kus elavad väga erinevad rahvad – ovungid, krelangid, Magnamilderi hiiglased ja muidugi  hirmuäratavad  leegitsevate silmadega pahalased. Viimased  on asunud  hadronlasi röövima, kadunud on nii täiskasvanuid kui lapsi, sealhulgas selle väikese tüdruku õde. Janne ja Joosep peavad Hadroni asukaid aitama, et  röövitud jälle vabaks saaksid. Neil on küll abilisi kohalike hulgast, kuid kogu ettevõtmist ähvardab läbikukkumine, sest röövijad osutuvad kavalamateks. Lastel tuleb appi võtta võlumine, et vangide vabastamine hästi lõpeks. Janne on nutikas tüdruk ja mõtleb välja teravmeelse lahenduse ning suur lahing heade ja halbade  vahel saab üsna ootamatu alguse ja väga toreda lõpu. Niimoodi rõõmsalt lõpebki Janne ja Joosepi  Suur Seiklus ning Jannel ei jää muud üle kui raamatu lõpus nentida, et “….küll mul on ikka tore vend”. Ka meie lugejatena võime rahul olla, sest kurjus sai seekord võidetud.
Lugege ja tundke põnevust ning loo lõpus kergendust!

Ädu Neemre