Tomi Kontio “Koer nimega Kass kohtab kassi”

Koer nimega Kass ja tema inimene – kodutu mees nimega Nugis – on juba mõnda aega koos olnud. Nad on üksteisele toeks ja seltsiks ja elu on ilus. Ühel päeval aga saabub laevaga üle mere must kass, kellel on seljataga suured seiklused ja kes on kandnud mitmeid erinevaid nimesid. Nüüd otsib ta maailmas kohta, kuhu viimaks paigale jääda. Aga isegi kui koerte ja kasside igipõline vaen kõrvale jätta, siis kas kolmas ikka mahub veel kahele lisaks?

“Me pole enam paarisrakend, vaid kolmene kamp,” ütleb Nugis ja tõstab Koera oma õlgadele. „Kahekesti kaunikene, kolme seltsis segasemgi.”
Vaatan Koera ja Nugist. Suure tokerja habeme kõrval on väike musta kassi pea. Kas mul on mu parima sõbra südames veel piisavalt palju ruumi?

Tegemist on südamliku looga sõprusest, hoolimisest ja armastusest, mis sellest sugugi ei vähene, kui neid teistega jagada. Selle raamatu puhul on eriti hästi aru saada, et autor Tomi Kontio on tegelikult luuletaja:

“Jätaksin meelsasti mõnelgi rajal kõndimata, kui keegi ütleks mulle: siin on rada, mida kutsutakse sõpruseks, siin on välu, mida kutsutakse armastuseks, siin on vari, mida kutsutakse kaitseks.”
Kass vaatab mind oma tarkade silmadega, milles helgib hilisõhtu kuma ja vaikne igatsus.

See on kirjanik Tomi Kontio ja illustraator Elina Warsta koera-sarja teine raamat. Esimene raamat on “Koer nimega Kass”.

Kirsti Läänesaar

Tomi Kontio “Koer nimega Kass”

Öeldakse, et nimi võib mõjutada iseloomu ja isegi saatust. Ilmselt just seda loodab koeraema, kui ta paneb oma pojale nimeks Kass. Sest kassid on iseseisvad ja seda omadust läheb koerakutsikal edaspidi hädasti tarvis. Tema isa oli nimelt seikleja, kes lahkus juba enne poja sündi, ja nüüd on ka emal aeg minna.

Ema ütles, et kassid on iseseisvad, aga ma ei tundnud end iseseisvana, ainult üksildasena. Ma olin maailma kõige üksildasem koer. Koer, kelle nimi on Kass.

Koer nimega Kass rändab maalt linna ja temast saab nukker hulkuv linnakoer. Kuni ühel päeval kohtab ta kedagi endasugust: räpast ja habetunud meest nimega Nugis.

Mees tõusis püsti. Ta oli pikk nagu korsten. Ta hall habe ulatus peaaegu nabani ja oli sassis nagu nõialuud.
“Nüüd on see läbi,” ütles Nugis habeme värinal.
“Mis on läbi?” küsisin.
“Üksildus.”

Soome autori Tomi Kontio raamat räägib lihtsa, aga sügavmõttelise loo kahe eluheidiku sõprusest. Me kõik tahame tunda end armastatuna – ja maailm võib paista hoopis teistsuguse, parema ja ilusama paigana, kui meie kõrval on keegi, kes annab meile julgust usaldada elu ja teisi meie ümber.

Ilusad ja omanäolised pildid on raamatule joonistanud tunnustatud Soome illustraator Elina Warsta.

Kirsti Läänesaar