“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Archive for the ‘Loosaar, Venno’ Category

Venno Loosaar “Eitahalood”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

“Eitahalood” mängivad rollid ümber

Kas keegi on kunagi kuulnud emast, kes ei taha üldse potile minna, vaid teeb oma hädad diivani taha põrandale, kinga sisse või lihtsalt kuhu juhtub? Või on keegi näinud isa, kes ei taha hambaid pesta? Vanaisa, kes ei taha küüsi lõigata? Vanaema, kes ei taha viisakalt käituda või nina nuusata? Kõigi selliste uskumatute isade, emade, vanaemade, vanaisade ja tädide-onudega võib kohtuda Venno Loosaare lasteraamatus „Eitahalood“ ja ainult imeks panna, kui palju nalja sellest sünnib, kui suured inimesed ootamatult käituvad väikelaste kombel. Lapsed selles raamatus on koomiliselt hädas oma halbade kommetega vanemate ja vanavanematega, kuid ilmutavad lugudes siiski piisavalt kavalust ja tarkust, et ülekäte läinud täiskasvanud lõpuks korrale kutsuda. Küllap pakub see rollide äravahetamine palju nalja ja äratundmislusti ka kolme- kuni kuueaastastele lastele endile, kellele see raamat ettelugemiseks tundub kõige paremini sobivat.

Iseenesest on see rollide ümbermängimise või äravahetamise võte lastekirjanduses kasutamist leidnud mõnikord varemgi, aga kindlasti mitte sellise tervet jutukogu läbiva stiilivõttena ja terve ideelise ja kompositsiooni alusena. Niisugusel kujul on see uudne, originaalne ja põnev, ja autor tuleb ka kirjutamise tehnilise poolega ladusalt ja nauditavalt toime, muutumata sihtgrupi jaoks liiga tüütuks, keeruliseks või didaktiliseks. Lapse vaatenurk neis lugudes on ilmselge, hoolimata toimunud rollivahetusest. Ning järjest ja järjest saab imetleda, kuidas autor ilmutab oma terast tähelepanuvõimet laste suhtes ning oskust neid tähelepanekuid pisikestesse vaimukatesse, kuid väga iseloomulikesse detailidesse paigutada – näiteks kes ei teaks, kuhu on kõige mugavam poetada nuuskamata ninast kougitud tatikolle … Või kui raske on suuga õhust kommi püüda, kui on pikad juuksed.

Ilus on ka see, et nende pahupidi pööratud juttudega on autor osanud püsida hea maitse raamides ja emotsionaalselt soojades, armastavates toonides. Väga lihtne oleks nende naljadega ju ka üle võlli minna, hakata tembutama tembutamise enda pärast või muutuda vanemate naeruvääristamisega peaaegu õelakski. Aga selle asemel on „Eitahalood“ hoopis armsalt naljakad, heatahtlikud, soojad ja armastavad. Just nii nagu lapsepõlve kõige mõnusamad mängud. Sest mis see rollivahetaminegi muud on kui mäng.

žürii esinaine Aidi Vallik

 

Igale lapsevanemale on tõenäoliselt tuttav olukord, kus ta võsuke ütleb millegi peale ei taha – ei taha hambaid pesta, ei taha lasteaeda minna, ei taha magama minna, ei taha hommikul ärgata jne.

Mis juhtub siis, kui olukord on ümberpööratud ning ei taha ütleb samades olukordades hoopis lapsevanem, onu, tädi või vanaema-vanaisa. Üks on kindel, et nalja saab ning paneb ka lapse enda mõtlema, kuidas oleks kõige õigem teatud juhtudel käituda.

Näiteks teavad lapsed hästi, et vahel on teiste lastega koos mängides nii põnev, et kuidagi ei raatsita lõpetada. Mis juhtub, aga siis, kui emale tööle järgi läinud viieaastane Aare saab vastuseks, et emme ei taha veel koju tulla.

„Miks sa ei taha koju tulla?” imestab Aare.

„Mul just läks siin nii põnevaks.” Ema osutab käega arvuti kuvarile. „Näed, kui palju ägedaid arveid ja dokumente mul praegu ees on,” seletab ta õhinal. „Poole tunni pärast algab nõupidamine ja siis veel kaks koosolekut.”

„Emme, aga sa võid ju seda kõike homme teha,” püüab Aare ema meelt muuta. „Teised töötajad peavad ka varsti koju minema.”

Kuidas asjad lahenevad, saab igaüks ise lugeda juba raamatust. Vihjeks võib öelda niipalju, et seda lihtsat lahendust tasub ka päriselt meeles pidada igal lapsevanemal, kes on end liiga kauaks tööle unustanud.

Klaari Tamm

Venno Loosaar “Oskar läheb lasteaiast koju”

9789985335642.jpgEsimesel hetkel tundub, et kui huvitav saab ikka olla igapäevane tee lasteaiast koju, aga see raamat näitab, et ikka väga põnev.

Tavaliselt tuleb Oskarile lasteaeda järele ema, mõnikord isa ja vahel harva mõlemad. Ükskord aga juhtus nii, et kumbki ei saanud tulla. Nimelt oli isal tarvis minna hambaarstile ja kuna isa väga kartis, pidi ema minema tal kätt hoidma.

Sel päeval tuli Oskarile järele hoopis vanem õde Johanna ja kodutee oli eriti huvitav. Kuna õde Johanna oli kogu aeg ninapidi oma nutitelefonis ja kuulas klappidega muusikat, oli Oskaril palju aega mõelda oma mõtteid ja märgata värvikaid inimesi oma teel. Muuhulgas kohtas Oskar näiteks Vihmavarjumeest ja Kommipaberimeest, aga täpsemalt nendest tegelastest rääkida ei tahakski, et lugemisrõõmu mitte ära rikkuda.

Lisaks seiklustele koduteel saame ühtteist teada ka Oskari kodust, perest ja lasteaiast. See on vembukas lasteraamat, mida on hea lugeda nii lapsel kui täiskasvanul ja veel parem koos terve perega.

Anu Amor-Narits

Sildipilv