Aino Pervik “Sinivant läheb lasteaeda”

Sinivandi emmel ja issil on väga tähtsad ametid ja nad ei saa teda tööle kaasa võtta. Nii otsustatakse Sinivant viia lasteaeda.

Sinivandile ei meeldinud sugugi, kui ta sai teada, et peab täitsa üksi lasteaeda jääma.

Ta kartis kohutavalt. Ei lugenud emme ütlused, et ta ei ole seal üksi, vaid on ka palju teisi lapsi ja õpetajad, kes laste eest hoolitsevad. Kui emme ta hommikul lasteaeda jättis, tormas Sinivant akna juurde, et veel emmet näha. Nüüd nägi ta enda kõrval jänkutüdrukut, kes lehvitas oma emmele ja kurvastusest nuttis. Teisele poole vaadates töinas ninasarvikutüdruk, kes ka oli esimest päeva lasteaias. Siis kogus kasvataja kõik lapsed kokku ja nad hakkasid tegutsema. Kes oli arem, kes hakkajam, aga aeg kulus väga kiirelt ja Sinivandile ei jäänud kõik meeldegi, mida lasteaias tehti.

Piia Tuule

Aino Pervik “NummiPealt ja mujalt”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2019

Aino Perviku “NummiPealt ja mujalt” on üsna ebaharilik raamat, mille iga järgmine lehekülg viib lugeja justkui täiesti uue raamatu juurde.

Teos koondab endas nii jutte NummiPeal elavatest inimestest kui ka limerikke – lühikesi absurdseid luuletusi. Olgugi et NummiPea linnas elab uskumatult palju veidraid tüüpe, siis vaatamata oma veidrustele ja erinevatele iseloomudele mahuvad nad kõik siiski rõõmsasti lähestikku toimetama. Aino Perviku iselaadsetesse lugudesse võib suhtuda ühelt poolt lõbusa muigega, kuid teisalt võib teravama silmaga lugeja raamatus kohatud tegelasi leida igapäevaselt ka enda ümbert.

žürii esinaine Reeli Reinaus

Aino Pervik “Hädaoru kuningas”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2017

Muinasjutt, mis mõjub uskumatult realistlikult. Isegi lõvi, kes murrab teisi maha, aga kuulab kuninga sõna, sest on tema lapsepõlvesõber, on täiesti usutav. Hämmastav, et saab nii lastepäraselt poliitikast kogu selle karmuses kirjutada. Häda ja hukkasaanuid on küll palju, Hädaorg pealkirjas väärib igati oma nime. Samas ajalugu ongi ju selline, igale õitsengule on eelnenud tublisti kurbust ja viletsust. Lastekirjandus ei pea alati elu ilustama. Aga muidugi ei ole ükski hädaorg ilma rõõmuta ja lõpuks võidavad ikkagi armastus ja headus. Seda tasub ka päriselus arvesse võtta, kui tekib pealtnäha väljapääsmatu olukord.

Žürii esimees Contra

Aino Pervik “Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2016

Ühe meie armastatuma lastekirjaniku Aino Perviku jutukogu „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ tegelasteks on elutud asjad – toiduained, esemed, majapidamistarbed. Igaühele neist, muidu nii vaikselt nurgas konutavale esemele annab Aino Pervik hääle ja vaatepunkti elule. Suure südamlikkusega kirjutab ta piimast, kes muretseb, et ta võib hapuks minna, supipotist, kes armastab tervislikke eineid valmistada, padjast, kellele üle kõige meeldib unejuttu kuulata jne. Kuid ükskõik millest Pervik ka ei kirjutaks, ikka kumavad tema lugudest läbi elutarkus, armastus ja hoolimine ka kõige väiksema vastu. Ilma oma arvamust peale surumata jagab ta väärtuslikke tarkuseteri, mida edasiseks eluks kõrva taha panna. Märkimata ei saa jätta ka kogenud kirjaniku meisterlikku sõnakasutust ja rikkalikku, kuid siiski lapse vanust arvestavat sõnavara.

Illustreerinud Ulla Saar, välja andnud kirjastus Tänapäev, 78 lk.

žürii esinaine Jaanika Palm

 

Tegemist on jutukoguga, kus tegelasteks asjad. Loomulikult on lugudes olemas ka nii suured kui väikesed inimesed, aga jutustatud on need asjade vaatenurgast. Asjadel võib-olla polegi alati ükskõik, mis nendega juhtub. Selles raamatus on igatahes ka asjadel oma arvamus täiesti olemas.
Näiteks hakkab telekapuldil pea ringi käima, sest lapsed tahavad pidevalt kanaleid vahetada.
Padi ootab kannatamatult õhtut, et unejuttu kuulata.
Supipott on õnnetu, kuna keegi ei taha ema keedetud maitsvat aedviljasuppi.
Piim on murelik, et ta hapuks läks, ja kartis, et ta kraanikaussi valatakse, aga ema tegi piimast hoopis maitsvaid pannkooke.
Remuse riiulis oli üks paks ja igav ilma piltideta raamat. Selgus, et selle oli sinna unustanud vanaema.

Remus ei saanud aru, mida selle raamatu üle nii väga rõõmustada oli. Vanad inimesed ongi väheke imelikud. Aga nad on ikka armsad, mis siis, et nad vahel mõnda asja ei taipa. See pole nende süü. Nad on niiviisi terve oma elu elanud. Nende elu oli hoopis teistsugune kui praegune elu.
Aga raamat oli muuseas üliõnnelik, et vanaema ta üles leidis! Raamatul oli ju ikka tõeliselt kurb riiulis vagusi püsida, kui mitte keegi teda kunagi isegi kätte ei võtnud.

Paljud värvikaid tegelased ootavad juba, et lugeja selle raamatu kaant paotaks, sest siin on väikesele lugejale sobivalt palju värvilisi pilte.

Anu Amor-Narits