Reeli Reinaus “Rahel, Anders ja ajaaugud”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2022

Raheli vanemad lähevad lahku. Tema isa on leidnud endale uue naise ning Rahel on kurb, vihane ja solvunud. Talle tundub lausa, et ei saa enam kunagi õnnelik olla. Tüdruk põgeneb kodust vanaema juurde väikesesse alevikku, kus on varem lapsena palju aega veetnud. Kuid ka seal pole Rahelil oma keeruliste tunnete eest pääsu, samuti ei soovi ta neid kellegagi jagada. Nii ei ole tal ka erilist tahtmist seltsida kunagiste lapsepõlvesõpradega.

Keegi vist eriti ei märganudki, et tal pole tuju. Sest korraga hakkasid kõik küsima, kuidas tal läinud on, millega ta linnas tegeleb ja miks ta viimastel aastatel pole maal käinud. Ning sekka püüdis igaüks midagi ka endast rääkida. Juba paari minuti pärast tundis Rahel, et tahaks kogu selle sõbralikkuse laviini all lihtsalt väsimusest ja meeleheitest karjuda.

Üksi metsas uidates leiab Rahel pooljuhuslikult Nõidama koopa, mille eest kohalikke lapsi alati hoiatatud on. Selle paigaga on seotud mitmeid kõhedusttekitavaid legende ja vähemalt üks õnnetusjuhtum, kui kohalikud lapsed koobastikus kaduma läksid.

Kui Rahel tutvub autoõnnetuse tagajärjel ratastooli jäänud Andersiga, tunnevad mõlemad, et see kohtumine polnud juhuslik. Andersil on raske oma olukorraga leppida ja paratamatult mõtlevad noored, mis oleks olnud siis, kui minevikus oleksid asjad teisiti läinud.

“Mulle väga meeldib sinuga koos olla ja sinuga rääkida,” lausus Anders äkki ootamatult. “Aga…”
Sama ootamatult jäi poiss vait.
“Aga?” kordas Rahel nagu kaja.
Ta polnud hetkekski arvanud, et Anders midagi sellist tunnistaks. Kuid nüüd oli ta seda öelnud. Ja lisaks sellele veel “aga”, mis ei tõotanud head.
“Aga ma ei hakka kunagi kõndima,” sõnas poiss vaikselt ja pöördus ratastooliga akna poole.

Köitev lugu pereprobleemidest, esimesest armastusest, juhusest ja ettemääratusest. Reeli Reinausile omaselt leidub raamatus ka vanu uskumusi, müstikat ja põnevust. Huvitava kujunduse ja meeleolukate illustratsioonide autoriks on kunstnik Marja-Liisa Plats.

Kirsti Läänesaar

Ladus, hästi liikuv, huvitav fantaasiaraamat, mis teenib lisapunkte silmajääva põneva ja originaalse kujunduse poolest. Sobib vanuserühmale “lastekate” ja “noortekate” lugejate vahel, mis on eesti lastekirjanduses olnud hõredalt kaetud.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Reeli Reinaus “Suusi ja kadunud uni”

Magama minna ajal, kui teised veel tegutsevad täie hooga, ei ole üldse kerge. Nii oli ka Suusil mure, et uni ei tule. Ema, isa ja vend hakkasid soovitama, mis une silma tooks. Esmalt soovitatakse lambaid lugeda, aga kuna neil lambaid ei olnud, siis see ei õnnestunud.

“Sa võid ju lehmi ka lugeda,” vastas Siimon. “Või rebaseid või jõehobusid või isegi madusid.”
Suusi väristas end. Mõte, et ta peaks olema pimedas toas ja lugema madusid, ei meeldinud talle mitte üks raas.

Nii arutleti, keda siis võiks lugeda ja miks näiteks nende kaks kassi ja lohed loendamiseks ei sobinud. Siis hakkasid isa ja ema meenutama, kuidas neid magama saadeti. Ja kuidas vanavanemaid õhtuti magama saadeti teadmisega, et kui ilusasti magama ei jää, siis tuleb kotionu või vanapagan. Ühise vestluse käigus hiilis märkamatult ligi Une-Mati…

Piia Tuule

Reeli Reinaus “Vanalinna detektiivid. Neitsitorni meedium”

Vanalinna detektiivid Rebeka, Gregor ja Lota saavad oma salapäraselt juhendajalt uue ülesande. Neitsitornis toimuvad hüpnotisööri seansid. Salajane Gild ehk Lota, Rebeka ja Gregor peavad välja uurima, kas tegu on petisega või mitte. Detektiivid pole sellise asjaga varem kokku puutunud, olukord teeb neid küll uudishimulikuks aga ajab ka hirmu peale. Hüpnoos on eriline asi ja neile tundub, et nad võivad kaotada mälu ja neile võidakse sisendada hoopis teistsugused mälestused. Kuna ülesanne tuleb täita, otsustavad lapsed üht seanssi külastada. Enne seansile jõudmist saavad nad kokku Neitsitorni kummitusmungaga, kes neid hoiatab. Raske on aga taibata, mille eest täpselt.
Hüpnoosiseanss kulgeb mitte ootuspäraselt – tegemist on kahe naisega, üks noorem ja teine vanem. Ühe nägu pole õieti näha, seda varjab must loor. Kohalolijaid ei mõjutata vaid nad peavad hoopis esitama küsimusi, millele üks meediumidest saab teispoolsusest vastuseid.
Lugu läheb põnevaks, tekkinud rüseluses antakse lastele edasi abipalve, sest üks naistest on röövitud (nii tundub meie detektiividele). Inimkaubandus on tõesti kole aga loo lõpp teeb siiski peadpööritava uperpalli. Kes raamatu lõpuni loeb, saab teada, kes on tegelikult ohver!

Lugege ja kaaluge, mis on tõde ja mis väljamõeldis!

Ädu Neemre

Reeli Reinaus “Kuidas mu isa endale uue naise sai”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna laureaat 2017

Kaunikesti naljakas näkiliste välimääraja lastele. Aastate eest lesestunud isa proovib suhteid luua väga erineva iseloomuga naistega, eriti sümpaatne, et otsingutes on igati abiks tema teismeline tütar ja iga uut valikut katsetatakse loomulikult ka tema peal. Eks ta ole kurb raamat ka, sest seal on hulga naisi, kes on nii suure kiiksuga, et vaevalt nemad endale kunagi mehe leiavad. Aga küllap nad leiavad, kui neil jätkub sama palju kannatlikkust ja häid abilisi nagu selle raamatu tublil meeskangelasel.

žürii esimees Contra

 

Raamatu peategelane on 12-aastane tüdruk Kaisa, kes elab koos isa Steni ja retriiver Frediga. Kaisa ema suri siis, kui tüdruk oli alles väike. Nende elu kulges rahulikult kuni isal tekkis tunne, et ta võiks uuesti abielluda. Kuna Kaisa soovib, et isa oleks õnnelik, on ta isa abiellumise mõttega päri. Jäänud on ainult üks probleem – kust leida abiellumiseks sobivat naist. Selgub, et kuigi naisi on maailmas palju, on õige üles leidmine väga keeruline ning pealtnäha toredatel naistel võib küljes olla igasugu omapäraseid veidrusi. Vanasõna „Kes otsib see leiab” ei pea siin küll täiel määral paika. Isa otsib hoolega ja leiab ka, aga sobiva naisega kohtub ta alles siis kui on suurema otsimise lõpetanud ja hakkab juba vaikselt lootust kaotama.

Tegu on mõnusalt humoorika raamatuga, kus kõige naljakamad seigad juhtuvad siis kui isa mõne järjekordse naisekandidaadi koju külla kutsub, et teda Kaisale tutvustada.
„Kuidas mu isa endale uue naise sai” on raamat, mille täpset sihtgruppi on raske hinnata ning seekordse raamatu puhul see plussiks kuna lõbusaid raamatuid kirjutatakse oluliselt vähem kui tõsiseid-kurbi. Katsed lugejate peal on näidanud, et itsitama ajab see lugu nii terase algklassilapse kui rõõmsa vanainimese.

Igati õigustatult on „Kuidas mu isa endale uue naise sai” Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2015. aasta lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat” võidutöö.

Anu Amor-Narits

Reeli Reinaus “Pärdik Päär ja hauaröövlid”

Reeli Reinausil on jällegi õnnestunud kirjutada muhe ja põnev lasteraamat. Raamatu peategelaseks on poiss Päär, kellel on elus mitmeid unistusi ja eesmärke. Kolm kõige olulisemat neist – põgeneda kodust, leida endale tõeline sõber ja lasta teha endale vinge tätoveering. Etteruttavalt võib öelda, et kodust põgeneda tarvidust ei ole, sest seiklusi jagub suvevaheajaks niigi ja tõelised sõbrad Päär endale leiab. Tätoveeringu jaoks on poiss veel ilmselgelt liiga noor. Pääri suureks üllatuseks saab ta endale uueks sõbraks tüdruku nimega Ingel ja Juliuse, kes varem koos teiste klassikaaslastega Pääri kiusas.

Pääri perekond koosneb värvikatest tegelastest. Tema isa on usunditeadlane, kes uurib, mida vanaaja inimesed uskusid ja kuna ta on teadlane, viib ta pidevalt läbi kummalisi katseid, et näha, kas uskumustel mingit teaduslikku alust on. Pääri ema on toidublogija, kes pidevalt põnevaid toite teeb, et need üles pildistada, blogisse panna ja oma perele sisse sööta.
Nende pere juures elab ka isa noorem õde tädi Anne. Anne on kirjanik, kes pole veel ühtegi raamatut kirjutanud.

Olulist rolli laste seiklustes mängib kunstnik Voldemar, kes maalib pilte tulevikust, unes nähtud ennustuste põhjal. Tõeliselt põnevaks ja isegi kriminaalseks läheb lugu siis kui selgub, et vaid Päär ja tema sõbrad saavad päästa hauaröövlite küüsist Rootsi kuninga kadunud haua, ent enne tuleb see haud üles leida.

Seiklusi ja üllatusi jagu raamatus rohkesti päris lõpuni välja ning loomulikult ei saa kiitmata jätta ka Ott Vallku suurepäraseid illustratsioone.

Anu Amor-Narits