Pahupidikool pidi olema ühekorruseline hoone, kus oleks kõrvuti kolmkümmend klassiruumi. Kuid selle asemel ehitati 30-korruseline hoone, igal korrusel üks klassiruum. See on kindlasti üks põhjus, miks selles koolis juhtub kummalisi ja koomilisi asju, eriti kolmekümnendal korrusel.
30. korruse õppetöö toimub Pahupidikoolis isevärki moel. Matetunnis loendadakse juuksekarvu oma peas ning sügelevaid sääsekuppe ravitakse nende kokkuarvutamise teel. Kui keegi korda rikub, siis kirjutab proua Pärl tema nime tahvlile sõna DISTSIPLIIN järele. Teistkordsel keelamisel teeb õpetaja õpilase nime taha linnukese. Kolme hoiatusega õpilane saadetakse poolest päevast koos algklassilastega koju. See on karm karistus – lahkuda koos juntsudega.
30. korrusel kohtate kooli kõige kurjemat ja kardetumat õpetajat proua Mürki, kes muutis tema meelest sõnakuulmatud ja rumalad lapsed õunteks, sest lapsed talle ei meeldinud, aga õunu ta armastas. Nii ta siis istus lõpuks klassis ihuüksi, laual hunnik õunu. Õpilasõunte ühistegevuse tulemusena saab proua Mürgist endast lõpuks õun ja temast saab võtta mitu mõnusat ampsu. Mürgist saab nüüd kooli vaim, kes käib täie mõnuga klassides kummitamas. Proua Pärli arvates võib kaks pluss kaks mõnikord olla lausa nelikümmend kolm. Ettevaatlik tuleb olla ka kokatädi proua Soustiga, kellel õnnestub enamus toite kihva keerata. Laste lemmik on õue korrapidaja Louis.
30. korruse veidrustel ei tulegi lõppu – sest eesti keeles on ilmunud ka järgmised raamatud “Pahupidikool kukub kokku” ja “Pahupidikooli tabab üllatus”. Vaata oma klassis ringi ja mõtle, kas Teie hulka on ka sattunud mõni Pahupidikooli tegelase sarnane õpilane.
Piia Tuule