Ivar Soopan “Õhulossivanaisa”

Vanaisa küsis ükskord Sonjalt, kas ta õhulosse ehitada oskab, aga Sonja ei saanud sellest küsimusest aru.
“Mis õhulosse? Õhust ei saa midagi ehitada,” ütles tüdruk seepeale targalt. “Õhk on ju nagu… Nagu õhk,” ütles ta.
Vanaisa naeratas selle peale kavalalt ja ütles: “Kuidas ei saa! Ikka saab. Mina kogu aeg ehitan.”
“No näita mulle mõnda, mis sa valmis oled teinud,” vastas Sonja ja kortsutas kulmu. “Kus see on?”
……
Vanaisa kükitas Sonja ehitatud liivalossi kõrvale. “Sonjake, õhulossideks nimetatakse unistusi. Neid ei saa näha, aga need võivad kunagi nähtavaks muutuda,” selgitas ta.

4-aastane Sonja on tihti Haapsalus vanaemal-vanaisal külas. Vanaisaga arutatakse igasuguseid erinevaid maailma asju, räägitakse mõistujuttu – kes on naljahammas, hea nina kalade leidmiseks, õhulossidest(unistustest) jne. Siia mahuvad ka lood, kus isa jutustab Sonjale kaugetest maadest ja loodusnähtustest, mida ta on ajakirjanikuna reisides näinud. Samuti kaks rasket sündmust Sonja elus: ema-isa lahkuminek ja vanaisa surm.

Tiina Lutter