Ilmar Tomusk “Julius, mida sina suvel tegid?”

Minu nimi on Julius. Meie lasteaias ei oska keegi minu nime õigesti öelda. Kõige rohkem on neid, kes ütlevad Julljus. Aga ma pole Julljus, ma olen Julius ja nad võiksid sellest juba aru saada…

Ilmar Tomuski uus lasteraamat räägib loo kuueaastasest Juliusest, kes veedab esimest korda elus oma suvevaheaja maal vanaema ja vanaisa juures. Kui suvi läbi saab ja kõik lapsed taas lasteaeda lähevad, saavad nad ülesandeks rääkida, mida nad suvel tegid. Igal lapsel on mõni tore lugu jutustada, näiteks õppis Andrei rulluiskudega sõitma ja Voldemar käis terve suve mustikaid korjamas. Kuigi Juliusele ei meeldi rääkida, tuli talle siiski meelde, mida ta suvel tegi, ning ta hakkas jutustama sellest, kuidas Emmanuel Makaron vetsupotti kukkus, kuidas ta endale tibu sai, kuidas ta kuke käest kolki sai ja kuidas ta lehmakookidega kohtus.

Nendest ja paljudest teistest Juliuse naljakatest juhtumitest saad sa aga ise lugeda. Soovitan kindlasti lugeda, sest tegemist on väga vahva ja naljaka raamatuga. Raamatu lõpus juhtub veel üks vahva seiklus kogu lasteaiaga, aga mis see täpselt on saad teada juba raamatust!

P.S Väike hoiatus! Pärast raamatu läbi lugemist võib sul tekkida suveigatsus!

Kristin Tohvre

Ilmar Tomusk “Matemaatiline sõber. Vanatädi Laine”

Sarja “Matemaatiline sõber” kolmandas raamatus on kätte jõudnud suvi. Markus ja tema tulnukast sõber Peeter võiksid rahus vaheaega nautida, kui perekonda ei tabaks ootmatu üllatus. Nimelt helistab Markuse emale koolidirektor, kes soovib tutvuda Peetrit kodukoolis õpetanud vanatädi Lainega.

Mingit vanatädi pole tegelikult olemas, aga direktorile ei saa seda ju öelda. Õnneks pole tulnukate jaoks miski võimatu ja nii asub perekond koos Peetri ja tema vanaisaga kibekiirelt tegutsema. Võrumaa metsa on vaja tekitada majake ja leida sinna sobiv memm vanatädi Lainet kehastama.

Järgnevad pöörased seiklused, saab omajagu nalja ja vahepeal põigatakse ka kosmosesse, et külastada Kuud ja mõnda planeeti.

Lennumasin oli omal kohal. Peetri ajukiip võttis selle juhtimise üle samamoodi, nagu seda oli teinud tema vanaisa.
„Kuidas sa seda oskad?” imestas Markus.
„Lendava taldriku juhtimises pole mitte midagi keerulist,” vastas Peeter. „Maa peal motorolleriga sõitmine on palju keerulisem.”
Poisid istusid toolidele ja olid peagi Peetri koduplaneedil.

Kirsti Läänesaar

Ilmar Tomusk “Kullakallis kass”

Kassid ja hiired on ajast aega vaenujalal olnud. Niipea kui üks enesest lugupidav kass mõnda hiirt näeb, ta kohe ka nahka pistab, kas pole? Jah, kui tegu pole just sellise ärahellitatud laiskvorstiga nagu kiisuke raamatus „Kullakallis kass”. Iga päev serveeritakse talle värsket kala ja vahukoort, temal pole vaja teha muud kui süüa, põõnata ja nurru lüüa. Pole siis ime, et keldris elutsev hiirepere end majas igati julgelt tunneb.

Kass saputas läbi une hiired vuntside küljest maha ning norises edasi. Hiirelapsed hüppasid rõõmsalt kilgates uuesti kassi vuntsidesse ning kass saputas nad jälle maha. Laste arvates oli see väga tore mäng, kuid lõpuks tüütas see neid ära. Siis ronisid nad kassile pähe ning lasid sealt tagumiku peal alla, justkui sõidaks kelguga liumäel.

Keldrist hiirte näritud kartuleid ja kaalikaid avastades pole peremees kassiga aga sugugi rahul. Ja teadagi: kes ei tööta, see ei söö…

„Appi, meil on hiired majas!” karjatas vanamees. „Kass, ärka kohe üles, püüa hiired kinni ja söö nad ära!”
„Ma ei taha hiiri süüa,” nurrus kass, „nad ei maitse mulle. Mulle maitseb värske kala ja vahukoor.”
„Aga sa oled ju kass! Hiirte püüdmine on sinu töö,” seletas vanamees.
„Kui sa tahad, võid nad ise ära süüa,” vastas kass. „Minul on kõht täis.”

Tegemist on naljaka ja õpetliku looga, mille teevad eriti muhedaks Catherine Zaripi nunnud illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar

Ilmar Tomusk “Matemaatiline sõber. Peaaegu tavaline poiss”

Peeter näeb välja nagu tavaline väike poiss, aga tegelikult on ta hoopis kaugelt planeedilt pärit ülitark ajukiip ülitugevas kõrgtehnoloogiliselt valmistatud kehas.

Sarja “Matemaatiline sõber” teises osas läheb Peeter kooli, oma sõbra Markuse klassi. Peetri jaoks on elu Maal uus ja tundmatu, nii et ka koolis on tal õppimist ja imestamist küllaga. Aga kuna ta suudab vajalikke teadmisi otse inernetist alla laadida, siis hämmastab ta kõiki oma imepäraste oskustega. Näiteks mängib ta muusikatunnis klaveril kuulsate heliloojate keerulisi teoseid, kuigi pole varem klaverit näinudki. Õpetajad ei jõua ära imestada, kui tark ja andekas on Peeter, kes neile teadaolevalt oli seni Võrumaal vanatädi Laine juures koduõppel.

Peeter on ka väga tugev, ta võib kasvõi betoonist ehitusploki õhku tõsta, kui tahab. Seda tuleb tal muidugi teiste eest varjata, sest nii tugevaid 7-aastaseid poisse ei ole ju olemas. Kui aga Peeter satub nägema, kuidas suured poisid lumesõjas pisikest Merikest kiusavad, astub ta jugelt vahele. Seal kulub tema suur jõud vägagi marjaks ära, et tülinorijad paika panna.

Peetril on ainult üks väike mure: nimelt tema keha ei kasva niimoodi nagu inimestel. Et järgmisel aastal klassikaaslastega ühte kasvu olla, tuleb ette võtta üks pikem reis…

Kirsti Läänesaar

Ilmar Tomusk “Matemaatiline sõber. Ajukiip”

Markus on tubli ja nutikas esimese klassi poiss. Ta oskab suurepäraselt lugeda, kirjutada ja meisterdada. Ainult üks asi ei taha tal kuidagi välja tulla: Markus on hädas matemaatikaga. Tema pea lihtsalt ei jaga numbreid, tee mis tahad. Nii ei jää isal muud üle, kui osta pojale vanakraamipoest kalkulaator. Vanakraamipoe müüja on veider ja salapärane vanamees, kes tundub Markusest teadvat rohkem, kui ta teadma peaks. Ning peagi selgub, et kalkulaatori näol pole samuti tegemist mingi hariliku arvutusmasinaga, vaid selles peitub midagi päris rabavat…

„ÄRA LÜLITA MIND VÄLJA,” palus masin. „SEE KULUTAB PATAREISID.”
Tähed liikusid väikesel ekraanil nagu reklaamtekst kaubanduskeskuse ukse kohal.
„Kes sa oled?” küsis Markus sosinal, et vanemad mingil juhul ei kuuleks. Nad oleksid kindlasti väga õnnetud, kui saaksid teada, et nende poeg, kes ei oska isegi arvutada, on tagatipuks hakanud peaaegu neljakümne aasta vanuse kalkulaatoriga juttu ajama.

Ilmar Tomuski uue, algklassilastele mõeldud sarja põnev, humoorikas ja kaasahaarav esimene osa jätab lugeja kannatamatult järge ootama.

Kirsti Läänesaar

Ädu Neemre

Ilmar Tomusk “Vapper siil”

Selle raamatu näol on väiksematele lastele mõeldud pildiraamatute riiul saanud taas väärika lisa. Tegu on lihtsa looga siiliperest. Siili-isa tahab oma lapsed kooli saata, kuid kohal, kus vanasti oli jalgrada, laiub nüüd tiheda liiklusega asfalttee. Kool asub teisel pool ohtlikku maanteed, kuid õnneks leidub inimesi, kes märkavad ka endast pisemaid. Nii ehitatakse autotee alla tunnel, kust loomad teisele poole pääsevad ning nii saavad siililapsed ikkagi koolis käima hakata.

Catherine Zaripi soojades toonides illustratsioonid on suurepärased nagu alati ja aitavad toredat juttu veel paremini lasteni viia.

Anu Amor-Narits

Ilmar Tomusk “Väike Vunts”

Väike Vunts ei mäletanud, millal tal viimati kõht täis oli. Sellest võis olla möödas päev, kaks või rohkemgi. Varem polnud tema piimakauss kunagi päris tühjaks saanud. Pruukis tal sealt kas või natuke ära limpsida, kui tulid jalad ja kauss valati uuesti täis…

Nii kurvalt algab raamat väikesest kassipojast nimega Väike Vunts. Õnneks on kiisukeses piisavalt julgust, minna õue seiklema.
Maailma uudistava ja hirmunud kassikese haarab oma küüniste vahele kotkas ja viib oma pessa. Kuid selgub, et suurte küünistega lind ei ole sugugi pahatahtlik ja tänu temale lõpeb kiisukese seiklus väga hästi. Mis seal täpselt juhtus, ei tahaks küll ette ära rääkida.
Äärmiselt armsate Catherine Zaripi illustratsioonidega õnneliku lõpuga lugu, mis sobib väga hästi nii unejutuks väiksematele kui ise lugemiseks algajale lugejale.

Anu Amor-Narits

Ilmar Tomusk “Porgandipirukas”

Kas sa oled mõelnud, millest koosneb sinu lemmikpirukas? Kust on pärit kõik need toiduained, mida toidutegemisel kasutame? Milline on iga koostisosa „iseloom”?
Selles raamatus kohtud maitsva porgandipiruka valmistamiseks vajalike värvikate tegelastega. Iga koostisosa tutvustab ennast ise. Näiteks, Peeter Piim.

Peeter on lumivalgete laineliste juustega pisut laialivalguv noormees. Paljud, kes teda tunnevad, arvavad, et ta on linnapoiss ning pärit kaubanduskeskuse piimaletist. Kuid see arvamus on täiesti ekslik.
„See tuleb paljudele üllatusena, kuid ma olen põline maalaps”, jutustab Peeter. ”Minu lapsepõlvekoduks on rohelised niidud ja lopsakad heinamaad. Just seal olen ma sündinud ja üles kasvanud”.

Ülejäänud tegelaste kohta loe juba sellest vaimukast raamatust, mida ilmestavad Heiki Ernitsa kaunid pildid. Kuigi tegu pole kokaraamatuga, siis tutvudes toiduainete hingeeluga, on kiusatus ka ise tunda neid põnevaid maitseid. Õnneks on raamatu lõppu lisatud porgandipiruka valmistusõpetus. Head isu!

Klaari Tamm

Ilmar Tomusk “Kõik emad on head”

On hulk lapsi, kes kasvavad lastekodus või kasuperedes. Nüüd on ilmunud raamat, mis väiksemale lugejale arusaadavas vormis puudutab lastekodus kasvamise ja lapsendamise teemasid.

Raamatu peategelane on väike tüdruk Marike ja nagu juba kohe alguses öeldakse, ei ole Marike mingi hellitusnimi vaid ikka tüdruku pärisnimi. Nimelt oli tüdruk sündides nii tilluke, et Mari poleks talle nimeks sobinud.

Marikese ema otsustas, et tema ei saa lapse kasvatamisega hakkama ja nii kasvas Marike lastekodus kuni tädi Keiu, kes väga lapsi armastas, ta enda lapseks võttis. Uus ema armastas tüdrukutirtsu väga ja kuigi neil raha vähe oli, ei olnud Marikesel millestki puudu. Kui kätte jõuab esimene koolipäev, tahab tüdruk, et see oleks tema elu kõige toredam päev. Ometi juhtub midagi, mis selle päeva ära rikub.

Anu Amor-Narits

Ilmar Tomusk “Isamoodi unejutud”

Viieaastane Marta on harjunud magama minema ema unelaulu saatel, kuid ükskord, kui emal oli kodus vaja veel tööasju lõpetada, muutus kõik… Nimelt pidi selle ülesande üle võtma isa, kes laulda ei osanud ning õiget une(muinas)juttugi polnud tal varnast võtta. Mida sellises olukorras teha? Eks muidugi tuleb ise muinasjutt välja mõelda. Nii sündisidki lood presidendiks nõiutud konnast, onu Vladislavist, jõulutädist ja palju muud. Nagu lugude pealkirjadestki näha, siis pole need tavalised unejutud, vaid hoopis tellitavad unejutud.

„Tellitava unejutu?” kordas isa. „Mida see tähendab?”

„Sa ju tead küll,” vastas Marta. „Tellitav unejutt on selline, et seda saab igat moodi rääkida. Pikalt ja lühikeselt, aeglaselt ja kiiresti, naljakalt ja veel naljakamalt. Selles jutus on täpselt sellised tegelased, nagu parasjagu pähe tuleb.”

„Minu arust on meil igal õhtul tellitav unejutt,” leidis isa. „Me oleme neid rääkinud just nii ja täpselt selliste tegelastega, nagu meil parasjagu pähe on tulnud.”

Klaari Tamm