“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Archive for the ‘Vaiksoo, Jaanus’ Category

Jaanus Vaiksoo “King nr 40”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2021

Eelmise, 39. numbrit kandva kinga lugudes olnud unenäolisus on asendunud reaalsusega, tõeliste katsumuste, seikluste ja sooviga täiskasvanute maailma parandada. Kingamees Hugo on hädas, sest tema kallim Katja tahab kanuumatkale minna, ent Hugo pole ilmaski kanuusse istunud. Hugole ja Katjale tulevad seltsiks noored sõbrad Paul ja Minna, kuid selgub, et kaunis Salujärv ei meelita ainult matkajaid, vaid ka röövpüüdjaid.

Ladusas stiilis ja isikupäraste karakteritega raamat kooliealistele juhib tähelepanu ka loodushoiu olulisusele.

žürii esinaine Tiia Kõnnussaar

Raamatust “King nr 39” lugejale juba tuttav Paul Viies on saanud pisut vanemaks ja kasvanud on tema jalgki: poes matkakingi proovides osutuvad parajaks kingad number 40. Uusi jalanõusid on poisil vaja aga selleks, et minna koos oma sõprade Hugo, Katja ja Minnaga kanuumatkale. Jõge mööda Salujärve poole sõudes ei oska lustakas seltskond aimatagi, et sealt saab alguse üks tõeliselt põnev ja isegi veidi ohtlik suvine seiklus.

Raamatu lugemine tekitab igatsuse suve ja metsa järele, sest kes ütleks ära järve ääres telkimisest või lõkkel küpsetatud värskelt püütud kalast. Tõsi küll, röövpüüdjate otsa komistada ei tahaks. Just nii juhtub Pauli ja Minnaga, kes julgete ja ettevõtlike noortena ei löö aga põnnama, vaid otsustavad asjas selgust saada ja vajadusel kurikaelad omal käel vahele võtta. Kampa kutsutakse ka Pauli pinginaaber Ats – seltsis segasem.

Selles loos on kõike: pinget, põnevust ja muhedat nalja, kaunist Eestimaa loodust, laagrielu, kalapüüki, vanu legende, sõprussuhteid, esimese armumise õrnu hingepiinu ja isegi näpuotsaga müstikat.

Vaiksoo on loonud ka tõeliselt värvika tegelaste galerii, lisaks Paulile ja tema sõpradele tegutsevad raamatus veel järsk ja otsekohene inspektor Ottoson, pisut lihtsameelsed ja tahumatud maamehed Säga ja Sepik, naljaninast kalapoe müüja Raivo Kullerkupp ja teised omamoodi tüübid. Omaette esiletõstmist väärib Minna ja tema isa koer Valter, rebasekarva soome püstkõrv, kelle kontrollimatu jahiinstinkt, maiuselembus ja kange iseloom viivad nii mõnegi tülika ja koomilise olukorra tekkimiseni.

Kokkuvõttes on tegemist väga mõnusa kodumaise põnevikuga. Tahtmata raamatut otseselt “poistekaks” liigitada, võib siiski arvata, et poisist peategelane ja seikluslik süžee kõnetavad poisse küll (ja sellist kirjandust võiks alati rohkem olla).

Kirsti Läänesaar

Jaanus Vaiksoo “King nr 39”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2020

“King nr 39” (Ärkel) algab päeval, mil 5. klassi poiss Paul Viies magab sisse ja teeb koolist poppi. See juhuslik sündmus toob Pauli ellu uusi värvikaid tuttavaid ja sõpru: salapärase Kingamehe, kes ostab alati ainult ühesugusid nr 39 kingi, kingapoe ilusa müüjanna Jekaterina, muheda üksikisa Arturi ja tema tütre Minna Riinu. Lugu on kaasakiskuvalt ja omanäoliselt kirjutatud, ning Kingamehe müsteerium kruvib põnevust kuni lõpuni välja.

žürii esinaine Eva Roos

Jaanus Vaiksoo “Kolm sügist”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

“Kolm sügist” toob luulet põhikooliealistele lastele

Aga hommikul, enne kui koit /tõmbab öö paksud eesriided eest, / soojade sõnade auru / kerkib külmunud järvede veest.“

Nii soojalt kerkivad ka Jaanus Vaiksoo enda sõnad ja luuleread umbes 9 – 12-aastastele lastele mõeldud luulekogus „Kolm sügist“. Valdav on siin loodusteema ja vaikne mõtisklus, ning peaaegu puuduvad väiksemate laste luulele omane mängulisus ning vigurid. Kuid seda kõnekamaks kujuneb looduse vaikus ja rahu, aastaaegade ühesugune turvaline vaheldumine, nii lihtsad, kuid samal ajal nii kõnekad loodusdetailid – ja Jaanus Vaiksoo oskab nende kõne noore lugejani tuua ning neile arusaadavaks ja elamuslikuks muuta.

Tehnilise poole pealt on tegemist meisterliku vormivaldamisega, väljapeetud rütmitunnetuse ja kujunditajuga. Midagi pole liiga vähe, ja midagi pole ka liiast. Mingi ürgne eestlaslik tagasihoidlikkus ja tunnetusrahu annab tooni kõigis selle kogu luuletustes. Samas ei puudu neis ka omalaadne vaikselt naeratav huumor.

Iga talve alguses mõtlen üht ja sama: / millal lõpuks ometi tuleb lumi maha! / Mõnikord ei tulegi, tuju on siis paha. / vahel lihtsalt mõni talv läheb aia taha.“

Meie žürii meelest on tegemist läinud aasta parima ning kompositsioonilt ühtlaseima, läbimõelduima lasteluulekoguga. Vaiksoo luulekeel on põhikoolilaste jaoks veel piisavalt lihtne, kujundid veel piisavalt kerge vaevaga avanevad, kuid nende vahendusel saadetud sõnum emotsionaalselt seda enam puudutav ja liigutav.

„Kolm sügist“ väärib ka selles osas kindlasti tähelepanu, et keskastme koolilastele ilmub Eestis lasteluulet hämmastavalt vähe. Samas kuluks see selle vanusegrupi lugemislaua rikastamiseks vägagi ära, et ei kaoks see luuletunnetus, mis väiksemate laste hoopis emotsionaalsemaid ja pillavamaid, ehk ka põnevamaid luuletusi lugedes juba kujunenud võib olla. See üleminek trilla-tralla-lasteluulelt n.ö päris luule maailma võiks olla hoopis rohkem mahendatud ja tasandatud näiteks Jaanus Vaiksoo moodi.

žürii esinaine Aidi Vallik

Sildipilv