Aidi Vallik “Pints ja Tutsik”

Lugemine neile, kes soovivad lemmiklooma võtta! Rohkem on küll juttu sellest, mis ootab ees värsket koeraomanikku, aga ka sellest, kes võib kaasa tulla kassiga.

Raamat räägib kass Pintsust, kes sündis kirikus, aga ta oli siiski ilma hoolivast kodust, ning koer Tutsikust, kes tõsteti ühel külmal talvepäeval lihtsalt poe parklas autost välja. Nad jõudsid Maikellukeste hoolivasse perre ja siis läks lahti loomaomaniku igapäevane elu.
Esmalt alati tuleb tänavalt leitud loom viia loomaarsti juurde, et teada saada kas ta ei ole haige.

Arst uuris Pintsu tähelepanelikult ja kaua. Vaatas talle kõrva, suhu ja silma. Vaatas isegi kurku. Siblis Pintsu karvades ja uuris kassipoja kaela, käppi ja saba. Vaatas ka kõhu alla.
“Tore terve kassipoiss!” ütles ta siis emale. “Ainult et mõned kirbud on tal vist kallal.”

Ja kindlasti peab looma õpetama, eriti suuri koeri. Koeral on tähtis teada, kes on karja juht ja kus on tema koht seal karjas.

Just Maikellukese isa on Tutsiku jaoks tema karja juht, tark ning võimas pealik. Isa järel tulevad tähtsuse järjekorras ema Maikelluke, kass Pints, Mait ja alles kõige lõpuks Mari. Sest Mari on kõige väiksem.

Piia Tuule

Aidi Vallik “Kust said? Luulelood loomadest”

Miks hunti hüütakse hallivatimeheks, kust siil oma okkad sai, kes on metsa sanitar või kes uudishimulik ja väle?
Neile ja paljudele teistele küsimustele on Aidi Vallik püüdnud luulevormis vastata. Kas kõik just nii oli, jääb igaühe enda otsustada, aga igas loos on oma tõetera peidus.

Siis ühekorra maanteed nägi:
seal oli mehi terve vägi,
kui värske asfalt maha sai,
triip keskele veel valge, lai – 
ja mägral turgatas idee!

Piia Tuule

Aidi Vallik “Laste oma Eesti”

Ühel ilusal ja kuumal päeval läksid mereranda kolm perekonda, kus kõik omavahel sõbrad olid. Kui vanemad päevitama hakkasid, soovitasid nad lastel midagi liivast ehitada. Kuuel lapsel tuli vahva mõte teha rannaliivale Eestimaa, koos kõigega, mis sinna juurde kuulub – järved ja jõed, metsad ja sood, loomad ja linnud. Kui väiksematele lastele ka suuremad appi tulid, sai läbi mängitud ka Eesti ajalugu ning arutletud Eesti toidu ja kultuuriga seonduv. Viimases peatükis lähevad lapsed enda joonistatud Eestimaale matkale, käies läbi 15 maakonna tähtsaimad vaatamisväärsused.

„Lapsed vaatasid oma Eestit uhkuse ja armastusega ning tundsid, et see kõik, mis nad siin täna teinud ja rääkinud olid, jääb alatiseks nendega. Vähemalt selle ajani, kui nad ükskord juba suured on. Sest siis on nad ise saanud selleks põlvkonnaks, kes päriselt Eestit üha paremaks ja tugevamaks ehitab.”

Raamat on piisavalt napp ja tempokas, aga samas väga informatiivne. Tekst on kirjutatud nii mõnusa huumoriga ja ladusalt, et väike lugeja ei pane tähelegi kui palju ta seda raamatut lugedes targemaks saab.

Anu Amor-Narits