“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Unistamine on kõige meeldivam tegevus maailmas. Siis võib lennata kuule või sukelduda mere põhja. Ja mida julgemad on unistused seda võimatumad nad tunduvad aga kas ikka on nii võimatud. Alati on ka neid kes naeravad, kahtlevad ja otsustavad, et ei saa aga …

„Kes seda otsustas?” puuris karuema küsiva pilgu karupoja silmisse. „Kui see on sinu unistus ja sina pole veel teinud midagi, et see unistus täide viia, siis ei ole mitte kellegi õigust ega võimalust otsustada, et sa ei saa hakkama. Proovi üks kord… kaks korda… tuhat üks korda ja kui siis ka välja ei tule, siis hakka mõtlema, et kas see on ikka õige unistus. Aga nii kaua, kuni sa pole kordagi proovinud, ei ole küll põhjust alla anda.”

Piia Tuule

Advertisements

See lugu räägib pesukarupojust, kelle nimi on Andres, ja ühest eriskummalisest päevast, mis tegi EBAVIISAKA poisi VIISAKAKS.

See, et ühest ebaviisakast lapsest üleöö viisakas saab, juhtub paraku küll ainult raamatus, kuid hea raamat võib kahtlemata sellel teel abiks olla.

Pesukaru Andres satub ühel päeval kogemata Preili Milli kombekooli, kus viiakse teda erskummalistesse laboritesse ja kabinettidesse nagu näiteks tähelepaneliku kuulamise labor ja jagamisõpetuse stuudio. Loomulikult õpetatakse häid kombeid selles majas igal sammul, nii söögisaalis kui spordiväljakul.

Ei saa lubada, et päris elus kohe kõik esimese korraga nii hästi meelde jääb kui Andresel raamatus, aga heaks abimeheks kommete õppimisel on see detailirohkete illustratsioonidega raamat kindlasti.

Anu Amor-Narits

Kaisal on suur mure. Kui lasteaias on mõnel lapsel suisa kaks vanaisa, siis temal pole ühtegi. Teiste jutte kuulates saab tüdruk aru, et vanaisad on erinevad ja väga toredad.

Kuna Kaisa on rühmas uus ja häbelik, siis vanaisa puudumine teeb tema meele veel kurvemaks. Paraku ei taha Kaisa ema surnud vanaisast midagi rääkida ja nii ei jää tüdrukul üle muud kui ise vanaisa välja mõelda. Väljamõeldud vanaisad kipuvad kohati olema päris ülemeelikud, aga õnneks on kõik väljamõeldud vanaisad sellised, kes kuulavad hästi lapse sõna.

Kui raamat on läbi loetud, saab igaüks sellest kirjust hulgast vanaisadest välja valida oma lemmiku ja mõelda, milline neist kõige enam tema enda vanaisa meenutab.

Anu Amor-Narits

Joonas on täiesti tavaline lasteaias käiv kuueaastane poiss täiesti tavalisest perekonnast kus isa on füüsika õpetaja ja ema joonistab lasteraamatutele pilte. Täiesti tavaline on, et sellises peres juhtub aeg-ajalt üht-teist ebatavalist. Ühel päeval seisis uksel mängurebane kohver ühes ja kaisulooma-leping teises käes ning kana kaenlas.

„Tõotan olla ustav ja teha kaasa kõik seiklused. … Ah jaa, ja mingit vastutust ma poisiga kokkukeeratud käkkide eest ei võta. … Vanemate kanda jääb ju ainult kohustuste pool. Tellimus tuleb sellelt, kes kaisuka pärissõbraks saab, saate isegi aru!” 

Selgus, et Joonas soovis endale kaisulooma. Ta küll kahtles, äkki on juba liiga vana aga kaisulooma jaoks ei ole vanus tähtis, sest ta on ju SÕBER ja sõbraga koos ei hakka kunagi igav.

Piia Tuule

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2019

Priit Põhjala “Onu Mati, loomaarst” on humoorikas ja kohati heas mõttes absurdnegi raamat loomaarst Matist, kes hoolitseb kõikide loomaaia sõraliste, kabjaliste, käpaliste, loivaliste, tiivuliste ja uimeliste eest. Mati teeb oma tööd suure pühendumusega ning just seetõttu võtab seda sageli ka koju kaasa.

Pööraste ja naljakate juhtumite varjus, mis Matil seoses oma töö ja hoolealustega ette tuleb, on Priit Põhjala oskuslikult ja väga tänuväärselt püüdnud noort lugejat loomi, nende harjumusi ja elustiili puudutavate teadmistega varustada.

Reeli Reinaus

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2019

Anti Saare Pärdi lugude sari: “Pärt ja ploomid”, “Seisa siin, Pärt”, “Pärt ja viimane koogitükk”.

Teinekord võivad igapäevased asjad tohutult keerulised tunduda, eriti siis, kui oled veel üsna väike. Anti Saar on elanud oskuslikult sisse väikese Pärdi hingeellu ning kirjeldab poisi hirme ja ootusi, mis kindlasti äratab noores lugejas äratundmist ja mis võiks täiskasvanuile jälle meenutada, kuidas ka pealtnäha väikesed asjad on lastele väga tähtsad. Sest olgem ausad – kes meist poleks tundnud end poes järjekorda hoides just nagu Pärt, või ahvatlust viimast ploomi ära süüa?

Reeli Reinaus

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2019

Aino Perviku “NummiPealt ja mujalt” on üsna ebaharilik raamat, mille iga järgmine lehekülg viib lugeja justkui täiesti uue raamatu juurde.

Teos koondab endas nii jutte NummiPeal elavatest inimestest kui ka limerikke – lühikesi absurdseid luuletusi. Olgugi et NummiPea linnas elab uskumatult palju veidraid tüüpe, siis vaatamata oma veidrustele ja erinevatele iseloomudele mahuvad nad kõik siiski rõõmsasti lähestikku toimetama. Aino Perviku iselaadsetesse lugudesse võib suhtuda ühelt poolt lõbusa muigega, kuid teisalt võib teravama silmaga lugeja raamatus kohatud tegelasi leida igapäevaselt ka enda ümbert.

Reeli Reinaus

Sildipilv