“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Kõigiga juhtub, ka nendega, kes muidu on väga korralikud ja hoolsad – kõik on võimalik, kui kalendris on kirjas 28. veebruar. Nii juhtus ka apteeker Miškoga, kes muidu oli alati väga korralik ja täpne. Hommikul tööle sõites ei töötanud üks valgusfoor ja see ajas ta päevaplaani sassi. Ja mitte üksnes sassi, vaid pani kogu maailma tagurpidi käima.

Mõnelegi lapsele sobis see hästi. Hambaid ei saanud pesta, kuna pasta hoopis voolas tuubi tagasi, tuba läks ise sassi ja koolis avastas mõnigi laps, et tal oli vihikust kadunud koolitükk, mille ta oli kindlasti sinna kirjutanud.

Ja nõnda juhtusid kogu laias maailmas veidrad lood – pahupidised, ümberpööratud, väljaväänatud. Mitte keegi ei jõudnud teha oma tavapärast tööd. Kõigil jäi puudu see üks päev.

Kes otsustas lisada selle päeva, saab juba raamatust lugeda… 🙂

Piia Tuule

Kes ei ole veel tuttav Tjorveni ja Pootsmaniga, siis need on just õiged lood alustamiseks. Need on jutud Soolavarese saarestiku elust ja olust Rootsis.

Tjorvenil on koer nimega Pootsman, aga Pellel ei ole ühtegi lemmiklooma. Ühel päeval annab onu Melker neile ühe krooni, et nad saaksid endale pulgajäätist osta, kui lähevad Janssoni talust piima tooma. Ju on see seikluste päev, sest kui nad kohale jõuavad, siis selgub, et Jansson peab kiirelt mõned lehmad naabersaarele viima.

Paadis oli kitsas. Pellel oli üks lehm peaaegu näos, aga see oli ainult tore. Ta patsutas looma niisket koonu ja lehm lakkus oma kareda keelega ta sõrmi. Siis Pelle naeratas ja nägi siiralt rahulolev välja.

“Ma tahaksin endale lehma,” ütles ta.

Saarele jõudes on lastel tund vaba aega, enne kui tagasiteele asutakse. Ühe tunniga aga võib palju juhtuda. Kelle lapsed ostsid jäätise jaoks antud ühe krooni eest ja millistesse seiklustesse veel satuti, on raamatus peidus.

Piia Tuule

Povilas elab koos ema ja isaga suures linnas ühes omamoodi majas: nimelt pargi servas kasvava vana puu sees. Sealt jalutab poiss iga päev pagaripoodi värskete saiakeste järele. Oma teel näeb ja kohtab ta igasugu huvitavaid tegelasi, aga kõigist kõige erilisem on kiikuv rebane. Povilas ootab alati rebasega kohtumist ja vestlemist, mis sellest, et rebase mõistujutust on kohati natuke keeruline aru saada. Ühel päeval aga on Povilase helikopteripiloodist isa saanud ametikõrgendust ja pere peab kolima veel suuremasse linna, veel suurema puu sisse. See on väga tore… või kas ikka on? Kuidas elada edasi ilma rebasest sõbrata?

Järgmisel kohtumisel rääkis Povilas rebasele uudisest.
„No näed, kuidas juhtub: sina kaod, mina jään,” ütles rebane.
„Aga ma ei kao, mind viiakse ära, see pole sama,” pobises Povilas. „Ma ei taha kuhugi sõita, ma tahan siin olla. Sa oled minu kõige parem sõber.”
„Minu isa – kogenud rebane – ütles ikka, et head asjad selguvad vahel mõne aja pärast, isegi kui need alguses ei tundu nii head,” rahustas rebane poissi. „No nagu täidisega saiake: sa ei jõua kohe täidiseni, aga mõne ampsu järel on see väga maitsev ja saiake muutub veel maitsvamaks.”

Oma koheva oranži kasuka ja nutika olemisega on rebased inimesi alati köitnud ja neist on läbi aegade omajagu lugusid loodud. Viimasel ajal on rebased lastekirjanduses jälle väga populaarseks muutunud ja neist kirjutatakse raamatuid nii suurematele kui väiksematele lastele.

Leedu kirjaniku Evelina Daciūtė ja illustraatori Aušra Kiudulaitė koostöös on sündinud armas värviliste piltidega raamat poisi ja rebase sõprusest. Trükitähtedes tekst sobib lugemiseks koolieelikule, detailirikkad pildid uurimiseks ka nooremale lugejale, sügavama mõtte ja tarkusetera leiab sealt igaüks.

Kirsti Läänesaar

Lottie Brooksi parim – ja tegelikult ka ainus – sõbranna Molly kolib koos perega elama teisele poole maakera, Austraaliasse. Et elada üle pikk ja üksildane suvevaheaeg, hakkab Lottie pidama päevikut. Kuna talle meeldib väga koomikseid joonistada, illustreerib ta päevikut naljakate koomiksilaadsete piltidega.

Kirjutamisainesest Lottiel juba puudu ei tule, sest ühe üksteist ja komveerand aastat vana tüdruku elus juhtub iga päev midagi märkimisväärset. Sageli on need juhtumused omajagu piinlikud (Lottie jaoks) ja hirmus naljakad (lugeja jaoks).

Juttu tuleb sellest, kuidas leida uues koolis sõpru, kui oled häbeliku loomuga ja ei pea end ülearu veetlevaks, kuidas pääseda populaarsete tüdrukute kampa (ja kas see on seda väärt), kuidas suhelda poistega, kuidas tulla toime peerunalju tegeva tüütu väikevennaga ja teadmisega, et perre on tulemas uus beebi. Raamatus käiakse õuduste perepuhkusel ja koolidiskol, ostetakse elu esimest rinnahoidjat, peetakse pidžaamapidu, surfatakse Instagramis, kohtutakse nunnude poistega, tülitsetakse sõbrannadega ja lepitakse jälle ära.

Raamat kirjeldab vaimukalt varateismelise tüdruku elu, kes „on asunud naiseks saamise teekonnale” nagu Lottie ema ikka öelda armastab. Lottie-vanused tüdrukud loevad seda lugu kindlasti suure huvi ja kaasaelamisega, leides sealt abi ja tuge teismeliste keerukas maailmas orienteerumisel, lisaks saab lugedes ka mõnusa kõhutäie naerda.

Siin on mõned asjad, mida ma ei taha, et sul (meil) meelest läheks.
Sa võid olla vaikne.
Sa võid läbi käia nende inimestega, kellega tahad.
Sa võid poppide kampa mitte kuuluda.
Sa võid kanda seljas, mida iganes tahad.
Sa võid jalgu raseerida.
Sa võid jalgu mitte raseerida.
Sa võid olla veits nohkar.
Sa võid olla aus.
Sa võid palju kordi, paljudes olukordades enda margi täis teha, nii et sa saad endale mitu hüüdnime… Sinu enda peas tundub asi alati hullem.
Lõpetuseks, mis kõige olulisem (ma joonin selle alla, et me seda mitte kunagi ei unustaks):
Sa võid olla sina ise.

Loe, mida Maribel sellest raamatust arvab Raamatukrati lugemisblogist.

Kirsti Läänesaar

Kaks Tallinnas elavat sõpra Martin ja Karoliina lähevad suvel seiklema kodulähedasse Pirita kloostrisse. Sissepääs kloostrisse on tasuline ja kuna lapsed jätaksid oma taskuraha pigem maiustuste ostmiseks, otsustavad nad ujuda üle Pirita jõe ning läheneda kloostrile tagumisest küljest. Kloostri sissepääsu poole ei saa lapsed uudistama minna, sest siis märkaks neid piletimüüja ning üldse tundus huvitavam ringi vaadata külastajatele suletud käikudes ja maa-alustes koobastes.

Seiklusel on aga hirmutavad tagajärjed, kui paar päeva hiljem ilmub Karoliina kodus välja kloostri koobastes kohatud kummitus. Mida kummitus lastest tahab? Kuidas temast lahti saada ja kogu lugu lahendada vanematele rääkimata?

Põnevust ja õudust jätkub raamatu lõpuni. Lisaks põnevale jutule rikastavad raamatut Sirly Oderi suurepärased pildid.

Anu Amor-Narits

Mäo on kuningliku olemisega suur triibuline kõuts. Ta elab linnakorteris koos “oma inimestega” – koolipoisi Martti ja tema emaga. Martti isa elab ja töötab Norras ning poiss kohtub temaga ainult koolivaheaegadel. Ega see Marttile väga ei meeldi, et ema ja isa enam koos ei ole, aga ta lepib olukorraga. Seda enam, et ema uus kaaslane Leo on tegelikult ka täitsa tore.

Martti elust jutustavad peatükid vahelduvad raamatus Mäo mõtisklustega. Tema on ju ikkagi kass ja näeb maailma oma vaatenurgast. Oma pereliikmetega on Mäo üldiselt täitsa rahul:

Minu inimesed on targad. Nad saavad aru, et kui krõbinakauss on tühi, tuleb sinna krõbinaid panna. Ma olen neile õpetanud, millised krõbinad mulle maitsevad ja milliste lõhn mind eemale peletab. Nad on ära õppinud isegi kasside keele!

Aga alati ei ole inimesed kassidega ühel meelel. Näiteks kui Mäo püüab kinni kollase kõhuga linnukese, on Martti kurb ja vihane. Mäo ei saa temast aru:

Mul õnnestus osava jahipidamise käigus kinni püüda üks suline olevus. Olin oma saagi üle pööraselt rõõmus! Loomulikult võtsin ma selle hambusse ja tõin oma karjale, sest ma hoolitsen nende eest. Ja mis on tulemus? Ei mingit tänu. Väiksem inimene hakkas karjuma ja tõmbas ukse minu nina all kinni. Suurem inimene võttis mu saagi ja peitis selle ära. Isegi pai ei tehtud mulle!

Kui aga Mäo tutvub kauni emakassiga ja ei tule mitu päeva koju, on Martti tema pärast väga mures. Samuti on Marttil kõutsist kahju, kui Mäo võõra kassiga kakeldes korralikult räsida saab. Mäo ise tunnetab, et hakkab vanaks jääma ja ilmselt on teda ees ootamas Suur Muutus…

“Mäo, kasside kuningas” on südamlik lugu ühest tavalisest poisist ja tema perest, sellest, kuidas mõista oma lemmiklooma, kuidas temaga koos elada, tema eest hoolitseda – ja viimaks tal minna lasta. Nagu raamatu autor ise on öelnud Hooandjas (26.09.2021): “… ja nii tekkiski mõte kirjutada raamat, mis aitaks lastel paremini mõista elu sellisena nagu ta on: et eluga käib kaasas sünd ja surm, ja et see on loomulik; et loomulik on ka kurb olla, aga seegi möödub; et kõik siin elus on muutumises, aga elu oma rikkuses ja ilus läheb edasi.”

Raamatule on imelised pildid joonistanud Katrin Ehrlich, kes on Hooandjas (26.09.2021) kommenteerinud seda nii: “Mäo-raamatu kassil on aga oma iseloom ja omad tegemised. Martti kõrval on ta nii tähtis tegelane, et pühendan tema joonistamisele ilmselt rohkemgi aega kui Marttile. Arvan, et ta on selle kuhjaga ära teeninud.”

Kirsti Läänesaar

Palav hilissuvine pärastlõuna. 12-aastane Bianca on koos ema ja noorema venna Alaniga kodus ja ootab, et isa oma uue elukaaslasega talle järele tuleks. Bianca veedab nädalalõpud nende juures – mitte, et see talle nii väga meeldiks, aga selline see elukorraldus pärast vanemate lahkuminekut on. Järsku teatab ema, et isa ja tema noor sõbratar ei taha enam Biancat igal nädalavahetusel enda juurde, sest tüdruk olevat taltsutamatu. Need on isa sõnad, aga ega emagi Biancat päriselt ei mõista, tema arvates võiks tüdrukul kasutusjuhend kaasas olla.

Ema ütleb, et ma olen metsik.
“Ma tean küll, mida sa tunned, tüdruk. Ma olin umbes sinuvanuselt ise samasugune.”
Ta olevat pidanud iga väiksemagi asja peale auru välja laskma, sest muidu hakkas ta asju loopima.
Ma tean küll, mis aur on, aga emal pole vähimatki aimu, mida mina tunnen.
Ta võrdleb mind ärahellitatud lapsega, kes on vihasena põrandal pikali maas, taob jalgadega ja pröökab “ei-ei”.
Ta eksib.
Ma olen veel palju vihasem, kui ta arvatagi oskab, üheainsa erinevusega: ma ei tee peaaegu mingitki lärmi.

Bianca ei ütle midagi. Ta läheb ära, poeb läbi heki oma salapaika naabrite kanakuudi taga. Seal on ta kogu maailma eest varjul ja saab rahus kirjutada, joonistada ja elu üle järele mõelda. Tuppa tagasi minnes saab Bianca elu suurima üllatuse osaliseks. Tema vennale on sõber külla tulnud ja sõbra ema istub nende elutoas. Aga see pole mitte mingi harilik ema, vaid Billie King, Bianca lemmiknäitleja tuntud seriaalist!

Suurt midagi justkui ei juhtugi. Bianca ema ja Billie King joovad teed, poisid möllavad aias. Ja ometi juhtub tohutult palju – Bianca sisemuses. Ta vaikib, jäädes teistele mõistatuseks. On aru saada, et ta on kurb ja vihane, aga miks, ei tea ta vist päriselt isegi. Võib arvata, et vanemate lahkuminek on jätnud oma jälje, samuti see, et kodus keerleb kõik noorema venna Alani ümber, kellel on tõsine südameprobleem. Raamatus kirjeldatakse toimuvat Bianca silmade läbi, on tunda, kuidas pinge kasvab ja väljendamata tunded hõõguvad pinna all.

Alanil on ainult pool südant, aga ema süda on kaks korda nii suur.
Mul pole aimugi, kas seal mulle ka ruumi on.
Mu käed muutuvad jõuetuks, jalad samuti.
Kohe kukub selle tooli peale, millel ma seisan, märja lärtsatuse saatel hunnik Biancat.

Billie´ga kohtumine paneb Biancas midagi liikuma. Ta taipab, et on inimesi, kelle ees ta peab vabandama, ning soove ja ootusi, mida ta peab väljendama. Nüüd avastab tüdruk, et oskab ja suudab seda teha küll.

Tegemist on omapärase stiiliga pingelise ja mõtlema paneva looga noorele lugejale, kes otsib oma kohta maailmas ning alles õpib ennast tundma ja väljendama.

Raamatu autor Bart Moeyaert on 2019. aastal saanud Astrid Lindgreni mälestusauhinna.

Kirsti Läänesaar

Agnese ema sai vaaremalt päranduseks Rauhala-nimelise vana villa. Sellest sai nende kodu ja nad otsustavad teha seal korraliku remondi. Ema soov on ühte tuppa kokku koguda villa ajaloost asju, et see oleks ka teistele näha. Näiteks eemaldavad nad selle tarbeks kiht kihi haaval vana tapeeti, et seda näitusel kasutada. Iga kihi järel tulevad ilmsiks üllatused: salajased trepid, peidetud toad ja kapid mis sisaldavad sada aastat vanu nõusid, sulepeasid, millest ühele on kirjutatud vaarema nimetähed, teisele aga lihtsalt üksik E.

Samal ajal saab Agnese klass ülesande uurida midagi vana. Kuigi Agnes sooviks paariliseks Pullat, määrab õpetaja temaga asja lahendama spordipoisi Alexi, kes pole üldse vanadest asjadest huvitatud ja tal polegi midagi vana. Nii hakatakse uurima vana E-tähega sulepea lugu. See ei lähe ilma salapäraste juhtumiteta. Nagu väga vanades majades ikka, nii juhtuvad kummalised asjad ka Rauhalas. Küll kostuvad kusagilt sammud, hõljub talvel tubades suvelillede lõhn, asjad liiguvad ilma, et keegi puudutanud oleks…

See on „Agnese“ raamatute sarja teine raamat. Varem on ilmunud “Agnes ja unenägude võti“.

Piia Tuule

Kes meist poleks rääkinud, et aega ei ole. Selles raamatus on Aeg täitsa olemas ning kunstnik on andnud talle lustaka ja toreda keha.

Kuid ka selles loos on omad mured. Tüdruk Lara ja Aeg on sõbrad, kuid Lara perel tundub midagi Aja vastu olevat. Vanaisa tahab Aega parajaks teha, ema ja isa Aega raisata ning õde ja vend sootuks Aega surnuks lüüa. Seepeale otsustab Aeg sellest majast lahkuda ning Lara läheb teda koos kassiga otsima.

Seda, kus Aeg ja Lara ennast lõpuks peale mõningast ekslemist hästi tunda võivad, saab juba raamatust teada.

Napi teksti ja kauni pildikeelega raamat annab võimaluse koos lastega mõtiskleda aja üle ja nautida toredat sõnamängu.

Anu Amor-Narits

Siniste huntide linnas elasid ainult sinised hundid. Need hundid olid nii sinised, et õigem oleks öelda SINIsinised. Sinised hundid olid suured korraarmastajad ja neile ei meeldinud üllatused.

Siniste huntide elu kulgeb kindlalt ettemääratud rada pidi ja kõik nende päevad on üksteisega äravahetamiseni sarnased. Sinised hundid ei naerata kunagi ja sageli vaevab neid kõhuvalu. Aga ükskord juhtub midagi enneolematut: siniste huntide linna ilmub üks lustakas punane hunt, kes sõidab niisama punase jalgrattaga ja on tõeline vilistamise maailmameister. Sinised hundid vilistada ei oska, sest neil pole olnud isegi lapsena aega sedasorti kasutuid oskusi omandada. Seadusega keelatud vilistamine ometigi ei ole, ja nagu välja tuleb – viled on nakkavad.

Viled on nakkavad, aga sugugi mitte nii nagu mumps, vaid pigem nagu kirsimarjad: sööd ühe, siis kaks, kolm, ja juba saabki neid musttuhat.

Nii keerab punase hundi saabumine elu linnas korralikult pea peale, sest kord juba vilistama õppinud, tahavad sinised hundid ühtäkki ka muid asju teistmoodi teha…

Autori illustratsioonidega vahva pildiraamat näitab, kuidas erinevused meie maailma rikastavad ja kui oluline on vahel ka lihtsalt mängida ja lustida.

Kirsti Läänesaar

Sildipilv