“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Tere! Minu nimi on Elin ja ma olen nõid (päriselt ka).

Tüdruk nimega Elin jagab oma päevaraamatus salajasi teadmisi nõiakunstist ja teraseid tähelepanekuid maailma kohta. Sellest lummava kujundusega raamatust saad näiteks teada, millised on nõidade tähtpäevad, missugustel taimedel on võluvägi, kuidas lausuda loitse, mida kujutab endast sahvrimaagia ja palju muud.

Kuid tegemist pole pelgalt nõiakunsti käsiraamatuga, see on ka lugu sõprusest, kaotustest ja (taas)kohtumistest. Elin kogeb ja õpib aasta jooksul nii mõndagi olulist, tema maagiline maailmataju aitab tal toimuvat mõista ja mõtestada. Kõige suurem õnn on muidugi omada head kaaslast või sõpra, kellega jagada elu nõiduslikke hetki.

Igal pool on uksi. Väravaid, mis viivad teistesse maailmadesse. Minu meelest on ka see raamat üks seesugune värav. Mul on hea meel, et sa julgesid selle avada ja sisse astuda.

Kirsti Läänesaar

Igaühel ei ole unelmate vanemaid. Ja isegi kui oleks, ei viitsiks keegi kogu aeg ainult vanematega olla. Peame üksteisele seltsiks olema. Peame sõpru leidma. Vahel on neid lihtne leida. Vahel ei leia neid kuidagi. Vahel on hea üksi olla. Vahel on üksiolemine talumatu.

12-aastasel Ardol on küll tore pere, aga pole ühtegi tõelist sõpra. Ühel päeval juhtub temaga midagi enneolematut – ta kaotab naeruhoo tagajärjel mälu ja leiab end üksi pargist, oskamata kuskile minna. Ainsaks juhtlõngaks on ema kiri püksitaskus, aga ka sellest ei selgu, kus võiks olla Ardo kodu.
Õnneks viib juhus poisi kokku omavanuse Kimoga, kes kutsub ta enda juurde kaasa. Kimo elab hoopis teistsugustes oludes ja liigub teistsuguses seltskonnas, kui Ardo harjunud on, kuid tragi, avatud ja südamliku poisina tuleb Ardo uutes oludes päris hästi toime. Tõsi küll, mitmel korral pannakse poiste sõprus tõsiselt proovile, sest alati pole lihtne teiste tundeid mõista ja igas olukorras õigesti käituda. Õnneks kõik erimeelsused viimaks siiski lahenevad.
Kohtumine Kimo, tema pere ja tuttavatega avardab tublisti Ardo maailmapilti ja tänu sellele leiab ta ka kõige olulisema siin elus: tõelise sõbra.
Väärt lugemine kõigile, aga eriti võiks kõnetada umbes Ardo-vanuseid poisse.

Kirsti Läänesaar

Emma koos vend Benni ja nede isa Olafiga kolivad vanaisa Felixi juurde Ristikheina ratsatallu kus tahavad turismitalu pidama hakata.
Juba esimesel õhtul hakkavad seiklused peale – naabritelt on varastatud kaks hobust.
Teisel päeval saabuvad esimesed turistid kes olid oma pojale lubanud sünnipäevaks heinaküünis magada.
Kolmanda päeva hommikuks on nende talu kaks poni kadunud. Selgub küll, et nad pole varastatud vaid tegelikult veel ohtlikumas olukorras, nimelt soos.

See on üks tormiline algus sõprusele laste ja loomade vahel ning nende seiklusi võib juba ka lugeda teises raamatus “Ristikheina ratsatalu. Emma ponipidu”. Raamatu lõpus on viktoriin millest saad nii mõndagi ponide kohta teada. Näiteks kust sa aru saad, et võõras poni on valmis sinuga tuttavaks saama?

Piia Tuule

Tess on kümneaastane ülimalt ettevõtlik tüdruk, kes tahab iga hinna eest rikkaks saada ja oma eesmärgi nimel ka väsimatult tööd teeb. Suure pere keskmise lapsena on ta elutark ja iseseisev ning saab kõigega hästi hakkama. Mis tal muud üle jääbki, kui ema on pikad päevad tööl, isa hoolitseb beebist väikevenna ja suhkruhaigust põdeva noorema õe eest ning teismelistest vend ja õde tegelevad oma asjadega, mis Tessile huvi ei paku.

Õnneks on Tessil parim sõber Toby, kes on nii eriline, et talle on raamatus pühendatud lausa omaette peatükk. Toby on rahulik ja usaldusväärne poiss, kes tasakaalustab Tessi ja on talle tema suurejooneliste ideede elluviimisel alati toeks. Kuna Tessi mõtted keerlevad peamiselt raha ümber, on suur osa laste tegemistest ärilise iseloomuga. Paraku pole ka kõige leidlikumal kümneaastasel võimalik kuigi suuri summasid teenida, vähemalt mitte täiskasvanutes (põhjendatud) kahtlusi äratamata.

Kuid ühel päeval vastab universum Tessi püüdlustele ja juhtub midagi uskumatut – tüdrukul õnnestub enda valdusesse saada ei rohkem ega vähem kui miljon dollarit. Koos Tobyga asuvad nad viivitamatult plaane tegema, kuidas seda raha kõige paremini kasutada. Toby tahab raha annetada heategevuseks, Tess surub nimekirja oma eelistusi. Rikas olemise juurde kuulub ju ka ometi päikeseprillide kandmine siseruumides ja pulgakommide jagamine andunud fännidele. Kuid loomulikult pole kõik nii roosiline nagu algul tundub…

Ärge lugege edasi lootuses, et ma ratsutan päikeseloojangu poole, kotid sularaha täis. Seda ei juhtu. Selliseid asju pärismaailmas ei juhtu. Elu pole alati nagu kingitus, mille ümber on seotud kena lehv. Aga paar viimast kuud on olnud tõeline… kogemus. Ja millegi kogemine on põhimõtteliselt ainuke asi, mida pole võimalik guugeldada.
Mul on rääkida pöörane lugu. Olen teinud hunnikute viisi vigu, aga olen palju õppinud. Nii et jääge minuga ja ehk õpite teiegi.

Loo vahele on pikitud Tessi varaküpseid õpetussõnu ja tõdemusi, nagu näiteks:

– Googelda! (Tess on googeldamise usku ja sel moel omandanud tõeliselt laia silmaringi.)
– Naudi elu. (Sest kui sa kord täiskasvanuks saad, on nagunii kogu lõbu läbi.)
– Sea eesmärke! (Tess ise võtab seda vägagi tõsiselt.)
– Vaata 80. aastatest pärit filme. (Sest 80. aastatel ei olnud laste jaoks miski võimatu.)

Lisaks on Tess suur retromuusika austaja, kuna vanasti lihtsalt tehti paremat muusikat kui tänapäeval. Raamatus on mainitud paljusid 70.-80. aastate laule, mida soovi korral ka ise kuulata võid. Kui need laulud ja esitajad on sulle tundmatud, siis… muidugi guugelda!

Kirsti Läänesaar

Magama minna ajal kui teised veel tegutsevad täiel hool ei ole üldse kerge. Nii oli ka Suusil mure, et uni ei tule. Ema, isa ja vend hakkasid soovitama, et mis une silma tooks. Esmalt soovitatakse lambaid lugeda aga kuna neil lambaid ei olnud siis see ei õnnestunud.

“Sa võid ju lehmi ka lugeda,” vastas Siimon. “Või rebaseid või jõehobusid või isegi madusid.”
Suusi väristas end. Mõte, et ta peaks olema pimedas toas ja lugema madusid, ei meeldinud talle mitte üks raas.

Nii arutleti keda siis võiks lugeda ja miks näiteks nende kaks kassi ja lohed loendamiseks ei sobinud. Siis hakkasid isa ja ema meenutama kuidas neid magama saadeti. Ja kuidas vanavanemaid õhtuti magama saadeti teadmisega, et kui ilusasti magama ei jää siis tuleb kotionu või vanapagan. Ühise vestluse käigus hiilis märkamatult ligi Une-Mati…

Piia Tuule

Mis juhtub kui lapsel läheb voodisse ümber kakaokruus, mida ta lubas hoolsasti hoida või kui ema sülearvuti peale mahlaklaas ümber ajada või tekib mingi muu selline pahandus?
Selles loos ärkab igal juhul emme sees draakon ja hakkab tuld purskama. Aga see draakon ei ole sugugi kogu aeg kuri. Kui ema naerab, hakkab draakon teda hoopiski kõdistama.
Milline see draakon välja näeb, kes ema sees elab?
Tore kooslugemise-vaatamise raamat, millele on omapärased pildid teinud Marju Tammik.

Anu Amor-Narits

Mulle isiklikult on põhjamaalastest autorite lasteraamatud alati väga sümpaatsed olnud ja näha on raamatukogus, et ka lapsed loevad nende teoseid meeleldi. Eks ikka ühes kliimavöötmes inimestel on sarnane elutunnetus ning siinkandis peetakse normaalseks lasteraamatus käsitleda nii rõõmsaid kui kurbi teemasid käsikäes nagu see päris eluski on.

Ka selles loos on põnevuse kõrval räägitud vanemate lahutusest ja surmast ning koolikiusamisest, kuid eelkõige on see siiski seikluslik lugemine väikese müstikalisandiga.

Peategelane Agnes kolib koos oma emaga Helsingist väiksesse Harmala külla ning tulevik seal ei tundu paljutõotav. Ühel päeval satub tüdruk surnuaeda ning näeb hauakivi, millel on tema nimi AGNES MARGARETHA ning tema sünnikuupäev, ainult teine aastaarv. Lisaks sellele kõhedustekitavale juhtumile hakkab Agnes unes nägema vanamoeliselt riides tüdrukut, kes peidab kuskile aeda ühe võtme.

Koos uue sõbra Pullaga asub tüdruk asja uurima ning jäljed viivad salapärase häärberini, mille nimi on Piiloniemi Rauhala. Eriti ärevaks muutub olukord kui Agnes saab aru, et aed, mida ta unes on näinud, ongi selle sama häärberi juures päriselt olemas.

Kunstnik Kati Vuorento müstilised illustratsioonid lisavad omalt poolt raamatule salapärast meeleolu.

Anu Amor-Narits

Üks tähtis teema, mida kunagi lasteraamatutes liiga palju olla ei saa, on sõprus. Saksa kirjaniku ja illustraatori Janoschi lood tiigrist ja karust on originaalis ilmunud juba 1970ndate lõpus ja ka eesti keeles juba mõnda aega olemas, aga mõjuvad jätkuvalt toredate ja kaasaegsetena. Eks see olegi hea lastekirjanduse üks tunnustest, et lood kõnetavad lapsi mitmete ja mitmete põlvkondade vältel.
Kuna tegu on tõeliselt mõnusate lugudega, tahakski seekord koos tutvustada kõiki eesti keeles avaldatud Janoschi raamatuid, kus karu ja tiiger koos tegutsevad.

“”Ma teen su terveks,” ütles karu tiigrile” räägib sellest, kuidas ühel päeval jäi väike tiiger väga haigeks. Kohe nii haigeks, et ei jaksanud enam kõndida ega seista ja kukkus pikali. Õnneks kiirustas talle kohe appi sõber väike karu ja kui on nii abivalmis sõber, saavad mõistagi kõik haigused seljatatud.
“Aga järgmisel aastal,” ütles väike karu, “jään haigeks mina ja sina teed mu terveks, eks ole?”
“Muidugi,” vastas väike tiiger, “otse loomulikult.”
Ja siis jäid nad magama.
Ning magasid hommikuni välja.

“Oo, kui kaunis on Panama” leiavad sõbrad kasti, mis lõhnab imeliselt banaanide järele ja kannab silti Panama. Väike karu ja väike tiiger otsustavad, et Panama on nende unistuste maa ja lähevad rännakule Panamasse. Kuhu nad lõpuks jõuavad ja milline paik on kauneim maailmas?

“Kiri tiigrile” tunneb väike tiiger ennast kodus kurva ja üksildasena kui tema sõber väike karu kalale läheb. Et tiiger ennast paremini tunneks, saadab karu väiksele tiigrile kirja. Et teated ikka õigel ajal kohale jõuaksid leiutavad väike tiiger ja väike karu selles raamatus maaposti, lennuposti ja telefoni.

 

“Lähme aaret otsima
Ühel päeval otsustavad väike tiiger ja väike karu, et suurim õnn maailmas on rikkus ning nad lähevad aaret otsima. Otsivad maa alt ja mere tagant ja kohtavad oma teel paljusid erinevaid tegelasi. Koju tagasi jõudes on neil õnnest tekkinud hoopis teine arusaam.

“Tiiger ja karu linnaliikluses”
Ühel päeval otsustavad väike tiiger ja väike karu linna minna. Selgub, et linnas liikumine polegi lihtne ning nad saavad selgeks paljud uued reeglid: kuidas käituda kõnniteel ja ülekäigurajal, miks ei tohi kõrvaklappidega tee ääres käia, miks peab autos kinnitama turvavöö jne. Kokkuvõttes on tegu humoorika-õpetliku raamatuga liiklusest, kust ei puudu ka väikesed õnnetused, mis hästi lõppevad.

Anu Amor-Narits

Uus-Meremaa autorilt Trace Moroneylt on eesti keelde tõlgitud terve sarja jagu raamatuid. Sarja nimi on “Minu tunded”. Selle sarja raamatud kõnelevad pisikeste ampsude kaupa erinevatest tunnetest, et kuidas oma tundeid ära tunda ja mida nendega peale hakata, kuidas häid tundeid jagada ja mitte-nii-häid maandada. Lühidalt, selgelt, huvitavalt ja lapsepäraselt. Kõrvale imeilusad ja nunnud illustratsioonid. Need pildid on autor ise joonistanud. Ma arvan, et neist raamatuist võiks olla ühekorraga nii rõõmu kui abi. Igatahes on mul väga hea meel, et sellised raamatud on olemas ja ma loodan, et need õiged inimesed, olgu suured ettelugemiseks ja koos arutlemiseks või väikesed ise omaette pusimiseks, leiavad ka need raamatud üles.

Kogu sari: “Armastus”, “Headus”, “Hirm”, “Kadedus”, “Kurbus”, “Pettumus”, “Rõõm”, “Viha”, “Ärevus” ja “Üksildus”. Kõige rõõmsam raamat on muidugi “Rõõm”, aga iga raamat ses sarjas on sissevaatamist ja kaasamõtlemist väärt.

Tiina Sulg

Frank naeris samuti. Aga oli selgelt näha, et kõik olid närvilised. Sammud trepil polnud neil meelest läinud. Megil samuti mitte.
“Minge,” sosistas ta ja tundis, kuidas kõht krampi tõmbus.
“Kuhu?” küsis Frank vaikselt ja muutus tõsiseks.
“Te ei saanud aru,” seletas Meg. “Esimene täht oli M. Siis I. Seejärel N, G, ja E. MINGE.”
Laua ümber tekkis hiirvaikus. Megi käsi värises, kui ta kuuli järjepanu renni heitis. Ikka ja jälle. Täht tähe järel.
                                K
                                E
                                L
                               D
                               R
                               I
                               S
                              S
                              E
Ja siis ei tulnud rohkem midagi. Ükskõik kui palju Meg ka ei proovinud. Kuul tegi mõne tiiru ja seisatus. Aga mitte tähtede juures, vaid rennis.
Megi süda puperdas. Mäng oli neile saatnud sõnumi.
“Minge keldrisse.”

“Hester Hilli mõistatuses” on olemas kõik, mida ühelt põnevikult tahta võib: hämara pööningu ja salajaste keldrikäikudega vana häärber, kummituslik tütarlaps mahajäetud jaamahoones, teispoolsuse sõnumeid edastav kuulimäng, kummalised nihked ajas ja ruumis ning Suurt Õnnetust ette kuulutav vana legend…
Kui abielukriisiga maadlevad vanemad Megi ja Franki suvevaheajaks maale saadavad, pole lastel aimugi, millist saladust varjab onu Elioti vana maamaja ning milline keeruline mõistatus neil koos uue sõbra Lilyga lahendada tuleb. Sõpradel tuleb anda endast kõik, et muuta ajaloo käiku ja päästa hävingust terve Svarthedi küla.
Tuntud Rootsi krimikirjaniku Kristina Ohlssoni haarav noortepõnevik pakub lugejale küllaga seiklusi, salapära ja närvikõdi.

Kirsti Läänesaar

Sildipilv