“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Uu-uu! Hei, kus sa oled? Mina olen Plumps. Tahaksin avastada maailma koos sinuga, aga enne peame teineteise üles leidma. Hüppasin siia, sest tervet galaktikat vaadates ei ole Päikesesüsteemi näha. Ehk leiame järgmistelt lehekülgedelt juba mõne koha, kus kohtuda.

Tore ümarik tegelane Plumps viib põnnid avastusretkele, mis kulgeb makrokosmosest mikrokosmosesse. Maailmaruumi avarusest rännatakse kaunile sinirohelisele planeedile, kus inimesed sibavad ringi nagu sipelgad, metroorongid kaovad vihmaussidena tunnelitesse ja juhuslikult maandunud liblika jalad kõditavad lapse kätt. Sealt edasi minnakse mikroskoobi all avanevasse pisiolendite maailma ning viimaks jõutakse aatomi sisemusse, mis kummastaval kombel sarnaneb taas suure kosmosega.

Hei, uu-uu, kus me nüüd oleme?
Aatomite sees põrkavad osakesed kokku ja kargavad lahku igas aines oma seaduste järgi, nii sinus kui ka minus.
Aga oota, kas see ongi kosmos?
Kas meie oleme ka seal?

Soome teaduskirjaniku Laura Ertimo ja bioloogist illustraatori Sanna Pelliccioni koostööna valminud raamat aitab tutvustada meie maailma ülesehitust kõige väiksematele teadushuvilistele.

Kirsti Läänesaar

Juba „Kummituste linna” kaanepilt annab aimu, et tegemist on tõeliselt kõhedusttekitava raamatuga – ja seda see tõepoolest on.
Salapärastel asjaoludel uppumissurmast pääsenud Cassidy, kelle parim sõber Jacob ei viibi päriselt elavate hulgas, näeb kummitusi. Tüdruk suudab liikuda läbi Loori, mis eraldab meie maailma teispoolsusest, ning taaskogeda kunagi toimunud sündmusi, kuhu hinged millegi tõttu kinni on jäänud.
Neil retkedel on tal alati kaasas vana fotoaparaat, mis kummitusi küll enamasti ei jäädvusta, kuid osutub hiljem kasulikuks hoopis ühel teisel üllataval põhjusel.

Mu fotokas võib olla eriline, aga see pole nii kummaline kui ma ise. Ma võin selle endaga teisele poole Loori kaasa võtta, aga see ei näe sealset nagu mina. Suurema osa ajast on fotod tavalised: mustvalged tõlgendused mu värvilisest maailmast.
Aga aeg-ajalt mul veab.
Aeg-ajalt tabab fotokas mõne varju kuskil seina ääres, piirjooned suitsuna kogu ümber heljumas, mõne ukseava, mida enam pole.


Cassi kirjanikest vanemad uurivad samuti seletamatuid nähtusi, ehkki nemad ise vaime ei näe. Kui nad hakkavad juhtima kummitustest rääkivat telesaadet, lähevad asjad päris pinevaks. Nimelt sõidab perekond esimese saate filmimiseks Šotimaale Edinburghi linna, mis on üks kummitusterohkemaid kohti maailmas. Cass ei suuda enam Loori tõmbele vastu panna ja kistakse vastutahtsi vägagi ohtlikesse seiklustesse. Sest vaimudemaailmas on kurjust ja õelust, mis sirutab võimaluse korral käe ka elavate järele…

Filmides suudavad poltergeistid telekaid tõsta ja voodeid üle põranda libistada. Tegelikkuses aga kulub kummitusel kõvasti vaimujõudu, et küünitada läbi Loori – nende ja meie maailma lahutava kardina. Ja need kummitused, kellel on sedalaadi jõudu, on harilikult väga vanad ja mitte kuigi toredad. Elavad ammutavad jõudu armastusest ja lootusest, aga surnud koguvad väge süngematest asjadest. Valust, vihast ja kahetsusest.

Kaasahaarav ja judinaid tekitavalt põnev raamat on Cassidy Blake´i sarja esimene osa, millele kõik kummitusehuvilised jäävad kindlasti kannatamatult järge ootama.

Kirsti Läänesaar

Kommisöömise ajal viibib organism rahu ja leppimise seisundis, kõik kehaosad, välja arvatud pea, mis komme hammastega närib, puhkavad ja on lõtvunud. Aga vaat kommide puudumine põhjustab paha enesetunde ja kutsub esile organismi enneaegse tigestumise.

Ilmselt pole olemas last, kellele ei meeldiks kommid. Tõenäoliselt on vanemad kõigile lastele ka väsimatult korrutanud, et kommisöömine on väga kahjulik, eriti hammastele. Õnneks on nüüd andunud kommihuvilistele ilmunud suurepärane käsiraamat, mille abil kõik kommivastaste argumendid purustada ja maiustamiskunst hoopis uuele tasemele viia.
Oli aeg, mil inimkond ei osanud komme õigesti kasutada. Kommidest meisterdati ehteid ja laoti mustreid, neid külvati põldudele ja nende abil üritati haigusi ravida. Komme uuriti, puuriti ja mõõdeti kogu maailma teadlaste poolt – ühtki mõistlikku kasutust neile ei leitud. Kuni üks väike laps haaras põrandale kukkunud kommi ja pistis selle suhu – ning suur avastus oligi sündinud. Kommid on olemas loomulikult selleks, et tunda rõõmu nende imelisest maitsest.
„Kõrgem kommiteadus” viib lugeja kurssi kõigega, mida kommidest teada on vaja. Erinevad peatükid räägivad kommide tootmisest, nimedest, omadustest ja kasutamisest. Iga peatüki lõpust leiab algaja kommisömiootik edasi mõtlema julgustavaid küsimusi ja ülesandeid ning teemakohase laboratoorse töö.
Kes aga endiselt hammaste pärast muretseb, seda julgustatakse nii:

Kuid olge mureta. Isegi kui teil pole suhu jäänud ühtegi hammast, saate niikuinii kommisömiootikaga edasi tegeleda.
Hiljuti tegid juhtivad kommisömiootika teadlased hämmastava avastuse, mis raputas kogu teadusmaailma. Pärast rida iseenese peal läbi viidud julgeid katseid tõestasid kommisömiootikud: selleks, et komme süüa, pole suus olevaid hambaid ilmtingimata tarvis, piisab sellest, kui suus on vaid kommid. Sest komme saab ju imeda.

Kirsti Läänesaar

Teeme väikese kokkuvõtte: ma oskan rääkida, lugeda ja ka kirjutada. Ma oskan inglise keelt, suurt ja väikest ükskordühte. Ja nüüd tuleb pomm – ma oskan koguni vene keelt! Vähemalt saan aru. Lühidalt – ma olen Superwinston. Kõige targem kõuts universumis! Maailmaklass!

Ärahellitatud kõuts Winston elab oma füüsikaprofessorist peremehe juures tõeliselt kuninglikku elu: muudkui lesi sohval või kamina ees ja maiusta majapidajanna Olga valmistatud hõrgutistega. Aga kõik muutub päeval, mil Olga otsustab mehele minna ja sisse kolib uus koduabiline Anna koos 12-aastase tütre Kiraga.
Winston ei ole lastest just ülearu suures vaimustuses, kuid vastu ootusi tekib kassi ja tüdruku vahel kohe sümpaatia. Kira ja tema ema elu pole lihtne olnud ja nüüd peab tüdruk olude sunnil minema uude kooli, kus jõukamad klassikaaslased teda omaks ei taha võtta. Winston püüab Kirat jõudumööda aidata ja lohutada, aga esialgu kisub kõik järjest enam kiiva. Ja siis juhtub midagi päris pöörast: välgutabamuse tõttu lähevad Winstoni ja Kira kehad vahetusse ning nüüd peavad kass ja tüdruk toime tulema enda jaoks täiesti harjumatu olukorraga. Kira kogeb, mis tunne on olla tubane, abitu kass, Winston aga peab suunduma hirmutavasse välismaailma, mida ta seni ainult aknast on näinud. Ometi on uuel olukorral ka omad plussid: Kira kassina ja Winston inimesena täiendavad üksteist väga hästi ja nii on neil mõneti hoopis lihtsam lahendada mõned seni võimatult suurena tundunud mured.
Põnev, mõtlemapanev lugu räägib uues keskkonnas kohanemisest ja sõprade leidmisest, puudutades muuhulgas ka koolikiusamist, pereprobleeme, ühiskondlikke hierarhiaid ja pagulusteemat. Kass mõjub minajutustajana väga veenvalt (kassiomanikud kindlasti nõustuksid) ja piisavalt humoorikalt, et pehmendada käsitletud teemade raskust ja tõsidust.
Soovituslik lugemine koolilastele, õpetajatele ja kõigile kassisõpradele 🙂

Kirsti Läänesaar

Raamatute tegelaste siili ja jänese vahel on suur sõprus, mida raamatus kaunilt kirjeldatakse.
Nende sõprus oli soe nagu kuum kakao, magus nagu mesi ja suur nagu sinine taevas nende kohal.

Raamat „Meie kahekesi kuulume kokku” jutustab sellest, kuidas jänesest ja siilist said parimad sõbrad. Sügise saabudes ütles ühel päeval siil, et ta peab jänesest lahkuma ning jänes jäi pettunult üksi. Vareselt sai jänes teada, et siilid magavad talveund ning nutikas jänes mõtles välja lahenduse, kuidas järgmisel talvel mitte nii suurt üksindust tunda.

Raamatus „Meie kahekesi jääme alati sõpradeks” võtavad siil ja jänes enda mängudesse ka orava ning mängu käigus kaovad jänes ja orav ning siil on kurb, pahane ja üksik. Järgmisel hommikul selgub aga, et tegelikult ei jätnud jänes siili maha vaid sattus hoopis hätta.

Need kaks toredat ja lihtsat pildiraamatut sõprusest sobivad nii lasteaialastega koos vaatamiseks-lugemiseks kui ka algajale lugejale ise pusimiseks. Lood annavad suurepärase võimaluse arutleda sõpruse ja sõprade teemadel. Raamatute illustratsioonid on hea värvivalikuga, ilusad ja väikeste vimkadega.

Anu Amor-Narits

9-aastane Maara elas koos 12-aastase venna Sveni ja vanematega üheksakorruselises kortermajas. Ühel päeval teatas isa, et tema vanaonu Eugen on surnud ning oma maamaja nende perele pärandanud.

Kuid lisaks sellele, et lapsed polnud kunagi kuulnud isa eraklikust vanaonust Eugenist, selgus, et Eugenil oli ka kaksikõde Laama, kes jätkuvalt Metsajärve talu naabermajas elas.

Vanatädi Laama tuli Maara perele külla ja lubas neid aidata kui nad maale kolivad, kuid pealtnäha sõbralik vanatädi tundus Maarale kuidagi kahtlustäratav.

Kuid kogu pere oli nii elevil mõttest, et nad saavad maale kolida, et keegi teine peale Maara midagi imelikku vanatädi käitumises ei märganud.

Kevadel algas Metsajärve talus suur remont ning suve algul kolitigi maale. Remonditud maja oli ilus ja elu maal tore, kuid Maara hakkas nägema metsas ja järve ümbruses hirmutavaid asju ning vanatädi Laama hakkas tunduma aina salalikum…

Mida põnevat ja hirmsat juhtus Maara, Sveni ja ta sõpradega ning mis saladus oli vanatädi Maaral, jääb juba lugeja avastada.

Anu Amor-Narits

See lugu on mõtteline järg Els Heinsalu raamatule “Haldja saladus”. Kui eelnimetatud loos said lapsed teadmisi seedesüsteemist, siis selles raamatus võetakse ette uus kehapiirkond ning loo peategelased on Haldja kaksikutest vennad Maru ja Kutt.

Pere sööb koos isa toodud mandliküpsiseid ning arutleb, milliseid mandleid ja kus maailmas kasvab. Kuid selgub, et mandlid ei kasva mitte ainult puu otsas vaid ka inimese kurgus ning see ongi põhjuseks, miks Maru viimasel ajal palju norskab ja korralikult magada ei saa.

Selleks ajaks kui ema Maruga arsti juurde minema hakkab, tuleb kaasa võtta ka Kutt kuna temal valutab kõrv. Selgub, et mõlemat poissi ootab ees operatsioon.

Meie kliimas on paljud lapsed pidanud läbi tegema kurgumandli või adenoidi operatsiooni ning see raamat annab koos suurepäraste illustratsioonidega lapsele arusaadavas vormis teada, mis meil kõrvas, kurgus ja ninas asub ning miks on mõnikord operatsiooni tarvis.

Jääme lootma, et neile raamatutele on tulemas veel järgesid, sest läbi selliste lugude on nooremal lugejal-kuulajal inimkehast aru saamine palju lõbusam ja lihtsam kui entsüklopeediate abil.

Anu Amor-Narits

Raamat „Tormivaal” räägib väikesest poisist Noist, kes elab koos isa ja kuue kassiga mere ääres. Isa läheb iga päev merele kala püüdma ja Noi tunneb end pisut üksikuna. Ühel päeval päästab ta rannale uhutud vaalapoja ja alguse saab soe sõprus. Aga vaalad elavad siiski meres ja nii peab Noi sõbraga hüvasti jätma…

Raamatu teises osas „Tormivaal talvel” kohtab Noi oma sõpra taas. Kätte on jõudnud talv ja meri on jäätumas. On juba õhtu, aga Noi isa ei ole merelt tagasi tulnud. Poiss läheb teda otsima, kuid eksib pimedas ära. Ent ükski olukord ei ole lootusetu, kui sul on tõeline sõber! Seekord saab tormivaal koos oma perega Noile abiks olla.

Raamatute kaunid pastelsed pildid hellitavad silma, tänu lihtsale keelele ja trükitähtedes tekstile sobivad nad iseseisvaks lugemiseks algajale lugejale. Näilisest lihtsusest hoolimata peidavad lood Noi ja tormivaala sõprusest endas sügavat, liigutavat sisu.

Kirsti Läänesaar

Tere! Minu nimi on Elin ja ma olen nõid (päriselt ka).

Tüdruk nimega Elin jagab oma päevaraamatus salajasi teadmisi nõiakunstist ja teraseid tähelepanekuid maailma kohta. Sellest lummava kujundusega raamatust saad näiteks teada, millised on nõidade tähtpäevad, missugustel taimedel on võluvägi, kuidas lausuda loitse, mida kujutab endast sahvrimaagia ja palju muud.

Kuid tegemist pole pelgalt nõiakunsti käsiraamatuga, see on ka lugu sõprusest, kaotustest ja (taas)kohtumistest. Elin kogeb ja õpib aasta jooksul nii mõndagi olulist, tema maagiline maailmataju aitab tal toimuvat mõista ja mõtestada. Kõige suurem õnn on muidugi omada head kaaslast või sõpra, kellega jagada elu nõiduslikke hetki.

Igal pool on uksi. Väravaid, mis viivad teistesse maailmadesse. Minu meelest on ka see raamat üks seesugune värav. Mul on hea meel, et sa julgesid selle avada ja sisse astuda.

Kirsti Läänesaar

Igaühel ei ole unelmate vanemaid. Ja isegi kui oleks, ei viitsiks keegi kogu aeg ainult vanematega olla. Peame üksteisele seltsiks olema. Peame sõpru leidma. Vahel on neid lihtne leida. Vahel ei leia neid kuidagi. Vahel on hea üksi olla. Vahel on üksiolemine talumatu.

12-aastasel Ardol on küll tore pere, aga pole ühtegi tõelist sõpra. Ühel päeval juhtub temaga midagi enneolematut – ta kaotab naeruhoo tagajärjel mälu ja leiab end üksi pargist, oskamata kuskile minna. Ainsaks juhtlõngaks on ema kiri püksitaskus, aga ka sellest ei selgu, kus võiks olla Ardo kodu.
Õnneks viib juhus poisi kokku omavanuse Kimoga, kes kutsub ta enda juurde kaasa. Kimo elab hoopis teistsugustes oludes ja liigub teistsuguses seltskonnas, kui Ardo harjunud on, kuid tragi, avatud ja südamliku poisina tuleb Ardo uutes oludes päris hästi toime. Tõsi küll, mitmel korral pannakse poiste sõprus tõsiselt proovile, sest alati pole lihtne teiste tundeid mõista ja igas olukorras õigesti käituda. Õnneks kõik erimeelsused viimaks siiski lahenevad.
Kohtumine Kimo, tema pere ja tuttavatega avardab tublisti Ardo maailmapilti ja tänu sellele leiab ta ka kõige olulisema siin elus: tõelise sõbra.
Väärt lugemine kõigile, aga eriti võiks kõnetada umbes Ardo-vanuseid poisse.

Kirsti Läänesaar

Sildipilv