“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Kõikjal meie ümber on palju elusloodust – puid ja põõsaid, taimi ja putukaid, linde ja loomi. Eriti külluslikult on seda kõike metsades. Peame oma metsi hoidma ja kaitsma, nad on meile kallid ja väärtuslikud, nad on koduks loendamatutele elusolenditele.

Need sõnad on raamatu “Loomalood ja linnulood meie metsadest” sissejuhatusest.
Seekordne raamat on pisut erinev tavapärastest siin blogis tutvustatavatest, sest raamatukogus ei kuulu see mitte juturaamatute hulka vaid loodusteaduste riiulisse. Samas on jutud nii huvitavad ja ladusad, et need sobivad suurepäraselt tervele perele koos lugemiseks.

Tegevus toimub Eesti metsades, niitudel ja mere ääres ning raamatu on koos kokku pannud kirjanik Hilli Rand ja loodusfotograaf Jüri Jõepera.
Kes selle raamatu läbi on lugenud, saab kindlasti juurde palju huvitavaid teadmisi Eestis elavate levinumate lindude ja loomade kohta. Lisaks kirjaniku muhedale jutule on iga linnu-looma juures kaunid fotod ning fotograafi jutuke sellest, kuidas ta loo tegelasega kohtus. Lisaks on kõikide juttude juures väike Eesti kaart asukohaga, kus pilt on tehtud.

Peale raamatu lugemist tuli vähemalt minul küll kohe suur soov metsa jalutama minna!

Anu Amor-Narits

Markus on tubli ja nutikas esimese klassi poiss. Ta oskab suurepäraselt lugeda, kirjutada ja meisterdada. Ainult üks asi ei taha tal kuidagi välja tulla: Markus on hädas matemaatikaga. Tema pea lihtsalt ei jaga numbreid, tee mis tahad. Nii ei jää isal muud üle, kui osta pojale vanakraamipoest kalkulaator. Vanakraamipoe müüja on veider ja salapärane vanamees, kes tundub Markusest teadvat rohkem, kui ta teadma peaks. Ning peagi selgub, et kalkulaatori näol pole samuti tegemist mingi hariliku arvutusmasinaga, vaid selles peitub midagi päris rabavat…

„ÄRA LÜLITA MIND VÄLJA,” palus masin. „SEE KULUTAB PATAREISID.”
Tähed liikusid väikesel ekraanil nagu reklaamtekst kaubanduskeskuse ukse kohal.
„Kes sa oled?” küsis Markus sosinal, et vanemad mingil juhul ei kuuleks. Nad oleksid kindlasti väga õnnetud, kui saaksid teada, et nende poeg, kes ei oska isegi arvutada, on tagatipuks hakanud peaaegu neljakümne aasta vanuse kalkulaatoriga juttu ajama.

Ilmar Tomuski uue, algklassilastele mõeldud sarja põnev, humoorikas ja kaasahaarav esimene osa jätab lugeja kannatamatult järge ootama.

Kirsti Läänesaar

Taks ja Dogi on maailma suurimad sõbrad, nii nagu just koerad oskavad olla. Kuid siin raamatus ajavad põnevaid koeraasju ka Krants, Basset, Korgi, Hurt, Haski, Bernhardiin, Labrador ja paljud teised. Igaüks oma iseloomu, väärikuse ja vallatustega.

Nagu sisututvustus ütleb, on see raamat koertest, kes käitumises on mõjutatud oma tõust, kuid vaatamata erinevustele on nad omavahelistes suhetes soojad ja sõbralikud. Ja kui on koos selline tore kamp, saab loomulikult alati ka nalja.

Peetakse ühiseid koosolekuid ja käiakse üksteisel külas, kelgutamas ning koos matkal ja mere ääres. Näiteks selgub, et ainuüksi üksikasjalik treeningute kava koostamine võib nii võhmale võtta, et tasub end selle puhul mõnusa õhtusöögiga kostitada.

On väga rõõmustav, et meil ilmub järjepanu väga hea kujundusega lastekirjandust ning auga on sageli esikaanele kirjaniku nime kõrvale märgitud ka illustraator, seekord siis Elina Sildre. Puna-mustades toonides pildid annavad suurepäraselt edasi lugude sooja ja lustlikku emotsiooni.

See raamat on tõeline maiuspala koerasõpradele ja kes ennast enne selle raamatu lugemist erilisteks koerasõpradeks ei ole pidanud, võivad selle raamatu läbilugemise järel ümber mõelda.

Anu Amor-Narits

Jana Maasika raamatut “Õnnekaare õed ja Vimkavennad” tutvustab Ädu Neemre Tartu Linnaraamatukogust.

Õnnekaare tänava lapsed elavad lõbusat elu. Nad korraldavad aiapidusid, on putukapäästjad ja konnafarmerid. Nad müüvad kirsse ja ronivad Nõiamaja aknast sisse. Vahel on nad kodus abiks ning vahel mitte eriti. Iga päev toob midagi põnevat ja toredat.

Tegu ühe lõbusa looga kolme poisi igapäevastest toimetustest. Jens, Pets ja Volts otsustavad vastu astuda elule püsti päi, selleks aga peavad nad läbima erinevaid missioone. Näiteks peavad nad lahendama Petsi vanema õe saladuse, endale ise toidu jaoks raha teenimist või peavad leidma vastuse küsimusele: kas Mäksil on võlurahakott, sest tal on alati head ja paremat? Samas ei saa nad aru kuidas täiskasvanud neid ei mõista ja miks vanemad inimesed ei ole viisakad.

Nad vist varitsesid lapsi kuskil põõsastes ja nurgatagustes, et näha, kas keegi istub või ei istu pingile. Ja kui siis keegi istuda julges, kargas mõni vanainimene peidust välja ja tänitas, et meil, lastel, olla noored jalad ja jõuame seista küll. Nemad, vanainimesed, peavad istuda saama. No ma ei tea, meile lasteaias küll õpetati, et ilusasti kordamööda tuleb asju kasutada.

Kahjuks lõppevad nende väga head kavatsused alati pahandusega. Ja, et maailmas valitseks tasakaal siis kui kaks on pahandada saanud on nende missiooniks kolmandale pahanduse tekitamine.

Piia Tuule

Teatavasti on olemas kolme sorti koletisi: karmkollid, hambakollid ja karvakollid. Üks neist jubedatest tegelastest on pugenud Filip Jänese voodi alla. Õnneks tuleb talle appi nutikas ja kartmatu sõber Otto Ritsik, kes teab täpselt, milliste võtetega erinevat tüüpi kolle eemale peletada. Aga võta näpust, seekord ei toimi ükski läbiproovitud trikk… Kes see siis on, kes ennast Filipi voodi all peidab?!

Toreda puändiga lõppev pildiraamat räägib sellest, kuidas sõprade abil kiusupunnidest jagu saada ning nalja ja naeruga hirme ületada. Eriti tore on tõdemus, et vastaseid ei pea lausa põrmu trampima – minestusse langenud kolli võib ka lihtsalt majast välja viia ja näiteks jõe äärde maha jätta (juhuks, kui tal ärgates janu peaks olema).

Kirsti Läänesaar

Matsil on ees suur seiklus – Mats läheb kooli! Aga kas ta on selleks valmis? Ta saab mõned päevad enne kooli 5 saladuslikku kirja milles igas üks ülesanne kapten Kosmolt. Esmalt tuleb leida varustus, siis õige tee galaktikasse. Kolmas kiri on juba keerulisem – kosmoses hakkama saamine …

“Maavälised olendid …” itsitab Mats. “Ta peab kindlasti minu tulevasi klassikaaslasi silmas. Aga neid näen ma ju alles kahe päeva pärast!”
“Sa võiksid proovida mänguväljakul mõne lapsega sõbraks saada,” paneb ema ette.
“Oh ei …” ohkab Mats. Kapten Kosmo treeningprogramm on muutunud veidi pingeliseks.

Kuidas Matsi iseseisev avastusretk tundmatusse galaktikasse läks on raamatus kirjas. Samas on seal ka lihtsalt seletatud mis on kosmos ja sealgi kehtivad samad reeglid nagu maal. Tuleb olla viisakas, aus ja hooliv, sest iga uue asja heaks stardikas on just need omadused kõige paremad. Head reisi 🙂

Piia Tuule

Raamatu peategelasteks on peagi kooli minevad naabrid Sofi ja Paul, kes elavad mõnusat elu ühes väikeses asulas. Vaimukalt räägitakse laste igapäevastest tegemistest ja väikestest seiklustest.
Kui ühel hommikul on Sofi kass Tuustik kadunud, hakkavad lapsed koos asja uurima ning asutavad oma detektiivibüroo nimega Herkülo Büroo. Täiskasvanutele seostub selle nimega esmajoones kindlasti üks maailmakuulus detektiiv, kuid siin raamatus annab büroo nimele tõuke herkulopuder, mida Sofi ema lastele hommikuti keedab.
Lastele mõeldud detektiivilood on praegu väga populaarne žanr, aga vaatamata pealkirjale on siin tegu pisut teistsuguse looga. Sofi ja Paul ei maadle sugugi vaid ühe keeruka looga vaid otsivad detektiivi kombel lahendusi paljudele elutähtsatele küsimustele, nagu näiteks, kuidas pääseb tuppa hambahaldjas, mis saladust varjab Pauli isa või miks on Sofi kodus järsku üllatavalt palju komme.
Tegu on lustaka ja hoogsa raamatuga, mis pakub muhedaid nalju nii suurtele kui väikestele. Kiitmata ei saa jätta ka autori enda loodud värvikirevaid ja rõõmsaid illustratsioone.
Väikese lisaboonusena lõpeb raamat Sofi ema imemaitsva Herkülo Büroo pudru retseptiga.

Anu Amor-Narits

Võluilmad on saanud täienduse. Janne ja Joosep  seiklevad jälle, sest Võluraamat  on ellu ärganud. Viimasest suuremast seiklusest on möödas kaks aastat.  Raamat on lebanud riiulil ja õde-venda elanud oma igapäevast elu. Kui aga kätte jõuab Janne kolmeteistkümnes sünnipäev, saavad alguse kummalised sündmused. Nimelt näeb tüdruk unes võõrast väikest last, kes oleks justkui hädas. Vennaga koos Võluraamatut sirvides leiavad nad tollesama  tüdruku pildi. Siit algabki nende uus seiklus, mis viib neid seekord  maailma nimega Hardron, kus elavad väga erinevad rahvad – ovungid, krelangid, Magnamilderi hiiglased ja muidugi  hirmuäratavad  leegitsevate silmadega pahalased. Viimased  on asunud  hadronlasi röövima, kadunud on nii täiskasvanuid kui lapsi, sealhulgas selle väikese tüdruku õde. Janne ja Joosep peavad Hadroni asukaid aitama, et  röövitud jälle vabaks saaksid. Neil on küll abilisi kohalike hulgast kuid kogu ettevõtmist ähvardab läbikukkumine, sest röövijad osutuvad kavalamateks. Lastel tuleb appi võtta võlumine, et vangide vabastamine hästi lõpeks. Janne on nutikas tüdruk ja mõtleb välja teravmeelse lahenduse ning suur lahing heade ja halbade  vahel saab üsna ootamatu alguse ja väga toreda lõpu. Niimoodi rõõmsalt lõpebki Janne ja Joosepi  Suur Seiklus ning Jannel ei jää muud üle kui raamatu lõpus nentida, et “….küll mul on ikka tore vend”. Ka meie lugejatena võime rahul olla, sest kurjus sai seekord võidetud.
Lugege ja tundke põnevust ning loo lõpus kergendust!

Ädu Neemre

Jendrikut ja tema väikevenda Tomi kasvatab ema üksi. Nad pole väga jõukad ja Jendrikul on koolis raskusi. Ta istub viimases pingis ja ei suhtle eriti kellegagi. Jendriku pingi kohal vanas rulookastis elab aga Sandor, nutikas nahkhiir, kes oskab rääkida ja on koolitundides nii mõndagi kõrva taha pannud. Kui need kaks tuttavaks saavad, hakkab alles asju juhtuma! Poiss ja nahkhiir teevad koos koolitööd, satuvad põnevatesse seiklustesse ja mis kõige tähtsam – leiavad viimaks ka teisi toredaid sõpru, Jendrik klassikaaslaste, Sandor nahkhiirte hulgast.

„Täna juhtus nii palju!” naeratab Jendrik. „Mul on väga hea meel, et sa minu sõber oled!” „Minul on ka hea meel, et sina minu sõber oled!” sosistab Sandor. „Ma olen muidu nimelt üsna üksildane…” „Tõesti,” imestab Jendrik. „Ja kus su pere on?”
Seepeale tõmbleb Sandori lontkõrv, ta paneb hambad naljakalt alahuulele ja teeb veidraid lõustu.

Armas nahkhiirepoiss Sandor oma lontis vasaku kõrva, pisikeste nööpsilmade ja vahva olekuga võidab kindlasti iga lugeja südame. Raamatu lõpust leiab nende omamoodi loomade kohta ka huvitavaid tõsielulisi fakte ning nahkhiire-eksperdi Lauri Lutsari järelsõna spetsiaalselt Eesti lugeja jaoks.
Lühikeste peatükkide ja värviliste piltidega raamat on sobilik lugemine algklassilastele, kes hindavad põnevat lugu, aga ei ole veel valmis mahukamat teost kätte võtma.

Kirsti Läänesaar

Sildipilv