Trace Moroney sari “Minu tunded”

Uus-Meremaa autorilt Trace Moroneylt on eesti keelde tõlgitud terve sarja jagu raamatuid. Sarja nimi on “Minu tunded”. Selle sarja raamatud kõnelevad pisikeste ampsude kaupa erinevatest tunnetest, et kuidas oma tundeid ära tunda ja mida nendega peale hakata, kuidas häid tundeid jagada ja mitte-nii-häid maandada. Lühidalt, selgelt, huvitavalt ja lapsepäraselt. Kõrvale imeilusad ja nunnud illustratsioonid. Need pildid on autor ise joonistanud. Ma arvan, et neist raamatuist võiks olla ühekorraga nii rõõmu kui abi. Igatahes on mul väga hea meel, et sellised raamatud on olemas ja ma loodan, et need õiged inimesed, olgu suured ettelugemiseks ja koos arutlemiseks või väikesed ise omaette pusimiseks, leiavad ka need raamatud üles.

Kogu sari: “Armastus”, “Headus”, “Hirm”, “Kadedus”, “Kurbus”, “Pettumus”, “Rõõm”, “Viha”, “Ärevus” ja “Üksildus”. Kõige rõõmsam raamat on muidugi “Rõõm”, aga iga raamat ses sarjas on sissevaatamist ja kaasamõtlemist väärt.

Tiina Sulg

Emma Karinsdotter “Tuhande Tähe saar”

Loo peategelane Tigris on 11-aastane tüdruk, kelle ema suri autoõnnetuses kümme aastat tagasi. Tigris elab koos isaga ning sageli viibib nende juures ka vanaema. Tigrise isal on depressioon. See on ka põhjuseks, miks nad hiljuti kolima pidid. Tigris igatseb ema ja oma vana kodu, kus on jälgi emast. Ühel päeval leiab tüdruk lahti pakkimata asjade hulgast kummalise puust kasti, mille peal on tema ema nimi. Tigris poeb roosilõhnalisse kasti ja jääb sügavasse unne. Ärgates asub ta teises maailmas – Tuhande Tähe saarel. See on imeline koht, millesarnast pole tüdruk kunagi varem näinud. Tuhande Tähe saarel leiab ta eest tuulest laulusõnu otsiva Arianni, Leo oma pilvelammastega ja tähekivid. Igal taevatähel on sellel saarel oma tähekivi. Selleks, et tähed saaksid öösel taevas särada, on tähekividel vaja laulu, sõnu ja muusikat.
Igal saare elanikul on oma ülesanne täita. Ka saarele tulnud Tigris tunneb endal olevat ülesande – päästa oma ema, kes on saare looja ja elanik, kuid kelle viis Kivistunud metsa saart hirmu all hoidev Vari. Vapralt asub tüdruk oma ülesannet täitma.
“Tuhande Tähe saar” on südamlik lugu sõprusest ja igatsusest, kuid sellest ei puudu ka seiklused ning põnevus. Loo käigus avaldub kauahoitud saladus ja õpitakse edasi elama kõigi raskuste kiuste.
Raamatu autor Emma Karinsdotter kasvas üles maalilises Ronneby vallas Rootsis. Autorit on nimetatud tänapäeva Astrid Lindgreniks ja tema raamatud on juba leidnud endale koha laste südametes. Karinsdotteri esimest lastele mõeldud teost “Lisbet ja Sambakuningas” pole eesti keelde tõlgitud. “Tuhande Tähe saar” on autori teine lasteraamat. Selles jutustatakse liigutav, maagiline ja seikluslik lugu.

Laste- ja noorteosakonna praktikant Terje

Heidi Raba “Rebasemäe kamp teeb ajalugu”

Kuidas teha ajalugu? See on väga lihtne. Tuleb teha midagi, mida iga päev ei tee. Näiteks saata kosmosesse Tähelaev või tõestada ära legend, mille järgi Rebasemägi oma nime sai. Kõike seda ja palju muudki on aga kambas teha palju parem kui üksinda. Niisiis saigi loodud Rebasemäe kamp kindlate reeglitega:
– mitte ühtegi tüdrukut  kampa ei võeta;
– üksteise ees ei ole saladusi;
– sõpra ei jäeta hädas üksi.

Esimene reegel muutus aga kiirelt kehtetuks.

Elli muigas kavalalt. “Ise teate. Aga ärge pärast mind süüdistage.” Tema meelest polnud sugugi aus, et teda poiste salajaste tegemiste juurde ei lubata. Oli see siis Elli süü, et ta plikana sündis ja piisavalt vana ei olnud.

Kirjanduskonkursi BestSeller 2017 auhinnatud töö.

Piia Tuule

Signe Roos “Jaani aasta. Lugu esimesest armastusest”

Signe Roosi, kes on elukutselt Ida-Tallinna Keskhaigla majandusteenistuse juht, esimene raamat “Jaani aasta” on küll mõeldud eelkõige lastele, kuid päris põnev lugemine ka lapsevanematele, kellel kodus sirgumas koolieelik. Juttu tuleb lasteaia viimasest rühmast, mis on Jaanile samas esimene aasta lasteaias üldse. Seal on nii armumist, nutitelefonidega salaja tšättimist lõunauinaku ajal, suitsu proovimist ja esimene musitamine. Jaani aasta sisse mahub veel oodatud õe sünd ning kooliminek. Igatahes loe ja imesta, mida 7-8-aastased suudavad välja mõelda ja korda saata. Meeldis, et siiski vaatamata kõikidele pahategudele on peategelane siiski armsalt lapsik, naiivne ja hooliv.

Kõige naljakam seik oli, kus kaks kasvatajat/õpetajat suitsunurgas salaja lapsevanemaid taga rääkisid.
“On alles päev! Terve rühm on täna kohal, lihtsalt võimatu! Minutitki rahu ei ole,” kostus läbi ukse üks hääl. „Ära parem räägi, mul sama lugu,” vastas teine hääl. “Ja täna on veel poiss ka kohal, kelle ema tuleb alati alles enne sulgemist talle järele. Ma just lootsin, et saan varem koju, ” kurtis sama hääl. “Selle ühe tropi pärast passi siin kaks tundi, üle mõistuse!”

Klaari Tamm

Timo Parvela “Pate päevaraamat”

Pate ja tema sõbrad, kes on meile juba varasematest Timo Parvela lasteraamatutest tuttavad tegelased, tegutsevad taas. Siin raamatus on peategelane Pate, kes hakkab blogi pidama. Alguse sai see sellest, kui õpetaja kinkis talle suvevaheajaks vihiku, kuhu ta võiks kirjutada enda suvevaheajast. Sõber Tuukka viskas aga vihiku prügikasti, kuna see on antiik. Ta näitas Patele väga-väga supersalajast netilehekülge, kuhu võid vabalt kirjutada ja keegi ei saa kunagi teada. Poiss sai väga kiiresti teada, et salajast elu netis ei ole olemas.

Postituste materjalist puudu ei tule, kuna saabub külla ema vend – onu Pentti. Esmalt saab ta aru, et külla ei tule mitte onu, vaid emu ja lennujaamas tekitab see paraja segaduse:

Mina: Selline jah. Onu on välismaalane. Ta toob kaasa mingeid jube erilisi taimi.
Turvamees: Ah et selline onu.
Mina: Selline. Onuga peab ettevaatlik olema. Ta võib olla ohtlik.
Turvamees: Ah et selline onu.
Mina: Selline. Onu kannab valevuntse ja prille, et teda tollis ära ei tuntaks.
Selle peale ei öelnud turvamees enam, et selline onu. Tal hakkas järsku kiire. …

Piia Tuule

Reet Kudu “Elu algab kümneselt”

Väike raamat, aga suur sisu.

Jaanus on 9-aastane poiss, kelle vanemad töötavad välismaal. Ta elab vanaisa, õe ja kahe vennaga. Jaanus unistab, et saaks juba 10-aastaseks. Sinna on ainult 190 päeva. Seni on ta aga väike poiss, keda narrivad naabripoisid, kellele veel ei kingita jalgratast nagu tema vanemale vennale, kes peab õde passima ja kõige selle juures veel vanaisale sibulasuppi keetma. See viimane on kõige meeldivam tegevus, sest Jaanusele meeldib köögis askeldada ja kohe nii, et tema magustoit “Tulepill” võitis telesaates eripreemia. Aga see kõik peab lõppema, kui ta saab kümme. Tema kohustused võtab üle noorem vend, nii nagu tema pidi võtma, kui vanem vend sai 10-aastaseks. Näiteks püsimatu noorema õe valvamise…

Jälle parv kinni sidumata. Ukerdab keset järvelaiku. Näe, keegi veel mingi veidra kompsu parvele unustanud. Ohkan raskelt ja pikalt. Mis mul teiste kompsudega asja, mul vaja Pirtsu-Pilli otsida, et noorem õde enne vanataadi tulekut kindlas kohas oleks.
Keeran välisukse lukku, astun paar sammu mäest alla ja tardun. 
Komps?
Parvel?!
Sööstan uuesti trepile. See mügarik kesk vett? Kas tal pole mitte ümber midagi mummulist nagu minu õekese kleit?

Kuid see 190 päeva ei möödu kergelt ja kas see oodatud vabadus oli see, mida Jaanus ootas?

Piia Tuule