Troll “Detektiiv Pepu”

Kuidas saada laps lugema? Üks võimalus on pakkuda talle midagi veidi äraspidist, uudishimu äratavat ja itsitama ajavat. Näiteks raamatut, mille peategelaseks on klassikaline detektiiv, terava taibuga galantne härrasmees, kellel on üks väike… eripära. Nimelt on tal pea asemel pepu. Päriselt, hädaolukorras teeb see isegi puuksu.

Kui esimesest võõristusmomendist üle saada, siis selgub, et tegemist on igati vahva raamatuga, kus otse loomulikult jälitatakse kurjategijaid ja lahendatakse salapäraseid juhtumeid. Esimeses loos aitab detektiiv Pepu koos assistent Brauniga proua Violetal esivanemate varandust otsida, teises loos on kahtlastel asjaoludel kaduma läinud Pepu munapuding, mida ta tassikese tee kõrvale nautida kavatses. „Hmm, lõhnab millegi järele…” nagu detektiiv Pepu ikka öelda tavatseb.

Rohkete piltide ja põnevate nuputamisülesannetega raamat on tore lugemine algklassilapsele, aga miks mitte ka lapsevanemale. Tegemist on Jaapanis väga populaarse raamatusarja esimese osaga Kalju Kruusa muhedas tõlkes. Kui eesti keeles peaksid ilmuma ka sarja järgmised osad, siis kes teab – ehk saab see meilgi sama loetuks nagu hetkel Martin Widmarki LasseMaia detektiivibüroo sari.

Kirsti Läänesaar

Reeli Reinaus “Vanalinna detektiivid. Neitsitorni meedium”

Vanalinna detektiivid Rebeka, Gregor ja Lota saavad oma salapäraselt juhendajalt uue ülesande. Neitsitornis toimuvad hüpnotisööri seansid. Salajane Gild ehk Lota, Rebeka ja Gregor peavad välja uurima, kas tegu on petisega või mitte. Detektiivid pole sellise asjaga varem kokku puutunud, olukord teeb neid küll uudishimulikuks aga ajab ka hirmu peale. Hüpnoos on eriline asi ja neile tundub, et nad võivad kaotada mälu ja neile võidakse sisendada hoopis teistsugused mälestused. Kuna ülesanne tuleb täita, otsustavad lapsed üht seanssi külastada. Enne seansile jõudmist saavad nad kokku Neitsitorni kummitusmungaga, kes neid hoiatab. Raske on aga taibata, mille eest täpselt.
Hüpnoosiseanss kulgeb mitte ootuspäraselt – tegemist on kahe naisega, üks noorem ja teine vanem. Ühe nägu pole õieti näha, seda varjab must loor. Kohalolijaid ei mõjutata vaid nad peavad hoopis esitama küsimusi, millele üks meediumidest saab teispoolsusest vastuseid.
Lugu läheb põnevaks, tekkinud rüseluses antakse lastele edasi abipalve, sest üks naistest on röövitud (nii tundub meie detektiividele). Inimkaubandus on tõesti kole aga loo lõpp teeb siiski peadpööritava uperpalli. Kes raamatu lõpuni loeb, saab teada, kes on tegelikult ohver!

Lugege ja kaaluge, mis on tõde ja mis väljamõeldis!

Ädu Neemre

Tania Del Rio “August XIII ja Kõikenägev Silm”

Mul on tunne, et see raamat on teenimatult tähelepanuta jäänud.

On hotell, mis on paremaid päevi näinud, kaheteistaastane orvuks jäänud August XIII, kellest kunagi täisealiseks saades peaks saama hotelli täieõiguslik omanik, aga kes praegu on ühekorraga koristaja, jooksupoisi, remondimehe, teenijatüdruku ja nii edasi ametites, seltsiks saamatu onu Rupert ja tolle verivärske abikaasa Annaconda, koduõpetaja härra Friggs ning kokk Bunion. Ja siis ühel päeval hakkab juhtuma. Nõidu ja kaheksajalgu ja hordide kaupa ebaviisakaid külalisi ja mõned ootamatud sõbrad, kõik otsivad mingit Kõikenägevat Silma. Spoiler: raamatu lõpus see ka leitakse.

Jutuvedu on paraja hooga ning meeleolult kummaline segu 19. saj. sentimentaalsest orvuloost, ümbermängitud muinasjuttudest, klassikalisest krimist ja ajaloolisest seiklusloost, on noppeid traditsioonilistest õudus-, tondi-, gootikirjandusest ning lõppu viskab veel aurupunki ka. Kogu juttu seob päris hästi kokku Will Staehle kujundus ja illustratsioonid. Ma ei ole kindel, et need pildid lastele just meeldivad, aga omajagu huvitavad ja iseloomuga on need kindlasti.

Originaalis on raamatu pealkiri “Warren the 13th and the All-Seeing-Eye” ja kiidan tõlkija (Evelin Banhard) leidlikkust, üldiselt kogu raamatu puhul, aga iseäranis julguse eest Warren Augustiga asendada.

Mitte just maailma parim lasteraamat, aga omamoodi ja parasjagu põnev peaks see lugemine olema küll.

Tiina Sulg

Lisa-Marie Dickreiter ja Winfried Oelsner “Max ja Metsik Seitse. Must äss”

Kodu ehtsas linnuses keset rüütlirüüsid ja mõõku, kus keldris on salakäigud ja kitsast keerdtrepist pääseb tornitippu – see on iga detektiiviks saada sooviva üheksa-aastase poisi tõeline unistus. Ainus puudus on see, et selles linnuses asub vanadekodu… Või kas see on ikka puudus?
Kui varastatakse ühe daami ehted, saab Max oma unistuste ametit proovida. Abiks on Metsik Seitse – nii kutsutakse kolme eakat söögilauast number 7. See on püsimatu ja ärksa loomuga kamp, kuhu kuuluvad üks memm ja kaks taati, kelle vanus kokku on 200 aastat.
Nii alustab Metsik Seitse Musta Ässa otsingud. Neil on erinevaid juhtlõngu ja kahtlusalused. Nad välistavad neid, kes ei saa olla asjaga seotud, nii nagu ikka detektiivilugudes.

„Majahoidja Ottmar ei saanud see olla! Must Äss oli tavaline, sale – seda nägin ma täpselt.  Aga majahoidja Ottmar on jube paks!”
/…/
„Jah, Max, Must Äss ei olnud paks. Majahoidja Ottmar langeb niisiis välja. Ja üldvõtit talt ka ei varastatud, sellest oleksime ammu kuulnud. Siis oleksid nad siin ka juba lukud välja vahetanud.”

See on esimene õige erilist laadi sõprusest rääkiv detektiivilugu sarjast „Max ja Metsik 7”.

Piia Tuule

Hugo Vaher “Vääna jäljekütid. Salapärase soki juhtum.”

Nagu eelmistelgi suvedel, lähevad sugulased Martin ja Markus oma peredega suvevaheajaks suvilasse. Vaheaeg kulgeb oma tavapärast rada kuni ühel päeval peale tormi avastavad poisid mere äärest salapärase kummipaadi ja suure hulga… midagi väga väärstuslikku.
Lisaks tunduvad naabrite suvilasse kolinud kolm sportlikku meest enam kui kahtlased ning poisid otsutavad uurida, mis seos on rannast leitul ja nendel hirmuäratvatel uutel naabritel.
Algul lihtsalt põnevana tundunud seiklus muutub lausa hirmuäratavaks.

See on lugu kahest asjalikust sõbrast ja ühest koerast, kes oma uudishimu ja nutikust osavalt kasutades ütlemata julge teoga hakkama saavad.

Hugo Vaherilt on ka varem ilmunud poistele suunatud põnevaid lugusid. Käesoleva raamatu käsikiri pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse, kirjastuse Tänapäev ja ajakirja Täheke 2016. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat“ kolmanda koha.

Anu Amor-Narits

Katarina Mazetti “Nõod Karlssonid: koletised ja pimedus”

Julia, Kimmu, George ja Alex on nõod ning veedavad sügisvaheaja oma tädi Frida juures, kes elab üksinda Rootsi saarestikus ühel pisikesel saarel. Lapsed loodavad veeta mõnusa nädala kamina ees lesides, lugedes, mängides ning Alexi kokakunsti nautides, aga päris nii ei lähe…

Ja äkitselt surus end vastu akent veel üks nägu. Õigemini paistis see olevat ilma peata keha, veider valge kübar pimedas tühjuses.

Aknale koputati. Kõik karjatasid. Kassiniru ajas end turri.

Frida tõstis kurjalt häält ja sööstis uuesti ukse poole. Möödaminnes haaras ta kaasa vihmavarju, see oli ainus relv, mis talle kätte sattus. George järgnes talle, ahjuharki tugevalt käes hoides.

“Koletised ja pimedus” on Katarina Mazetti menuka nõbude Karlssonite sarja neljas raamat. Lugege ka esimesi raamatuid “Kummitused ja spioonid”, “Metslased ja vombatid” ja “Viikingid ja vampiirid”.

Piia Tuule

Ilmar Tomusk “Mauno saladuslik kadumine. Väga kriminaalne lugu”

Hoogne ja humoorikas lugu internetiajastu kooliõpilastele!

Selle raamatu peategelane Mauno Koslep oli enda arvates vägagi nutikas sell, aga õnnetuseks polnud talle kunagi raamatuid ette loetud ja ka ise polnud ta ühtegi raamatut oma elu jooksul läbi lugenud.

Ühel õhtul märkas ta jalutuskäigu ajal helendavat muna ja sealt edasi hakkasid hargnema veidrad sündmused. Mauno hakkas levitama mingit maavälist päritolu viirust, mille tulemusena kadusid raamatukogust kõik lasteraamatud. Enamgi veel, kaduma läksid ka raamatukoguhoidjad, emakeeleõpetaja ja isegi lastekirjanik.

Mis edasi juhtus ja kuhu kõik kadusid, saad teada juba raamatust.

Piia Tuule

Christian Bienek “Ülemnuuskur Osvald”

Mida arvab Osvald oma peremehest?
“Peremees – naeruväärt! Timo sai paar nädalat tagasi üheteistaastaseks ja sellisel tativasikal lasen ma end juba tund aega jooksutada! Ja üldse kohtleb Timo mind viimasel ajal talumatult. Pidevalt astub ta mulle kogemata saba peale ja kui ma talle järelejätmatult söötmist meelde ei tuletaks, oleksin juba ammu nälga surnud.”

Kes on Osvald?
“Te tahaksite kindlasti teada, mis tõugu koer ma olen? Hm, ausalt öeldes ei olegi seda niisama lihtne öelda. Minu isa on terjer ja ema – eee… Ei ole terjer, vaid eee…”

Mida arvab Osvald teistest koertest?
“Sealt ta aga juba tulebki mulle vastu. Pahviks löövalt ilus tšau-tšau tõugu daam, punane lehv peas ja kuldkett kaelas… Jään nagu soolasammas seisma ning Jacqueline sammub minust mööda sama kõrgilt ja külmalt nagu modell laval. Ta ei pea mind ainsagi pilgu vääriliseks, samal ajal kui minul tahavad silmad jõllitamisest silmakoopast välja karata.”

Mida arvab Osvald detektiivide XY-klubist?
“Internet? Mobiiltelefon? Kaamera? Kas ma kuulen õigesti! Mis on saanud vanadest headest aegadest tuntud luupidest, keemialaborikonstruktoritest, salakirjadest, ülinutikatest jälituskoertest ja muust laste detektiivivarustustest. Kas ülemnuuskur Osvald tuleb selle ülimoodsa tehnika pärast pensionile saata?”

Raamatud Ülemnuuskur Osvaldist on muhedad detektiivilood lastest ja ühest koeranässist.

Loe lisaks:
“Ülemnuuskur Osvald ja kilekotijõuk”
“Ülemnuuskur Osvald ja varastatud süda”
“Ülemnuuskur Osvald jälitab jõuluvana”
“Ülemnuuskur Osvald ja upsakas filmistaar”

Piia Tuule