Linda Schellendorff “Ristikheina ratsatalu. Poniunistus saab tõeks”

Emma koos vend Beni ja nede isa Olafiga kolivad vanaisa Felixi juurde Ristikheina ratsatallu, kus tahavad turismitalu pidama hakata.
Juba esimesel õhtul hakkavad seiklused peale – naabritelt on varastatud kaks hobust.
Teisel päeval saabuvad esimesed turistid, kes olid oma pojale lubanud sünnipäeval heinaküünis magada.
Kolmanda päeva hommikuks on nende talu kaks poni kadunud. Selgub küll, et nad pole varastatud, vaid tegelikult veel ohtlikumas olukorras – nimelt soos.

See on üks tormiline algus sõprusele laste ja loomade vahel ning nende seiklusi võib juba ka lugeda teises raamatus “Ristikheina ratsatalu. Emma ponipidu”. Raamatu lõpus on viktoriin millest saad nii mõndagi ponide kohta teada. Näiteks kuidas sa aru saad, et võõras poni on valmis sinuga tuttavaks saama?

Piia Tuule

Christine Nöstlinger “Franzi lood”

Christine Nöstlinger on kirjutanud ühe toreda loo poisist, keda me kohtame argielus iga päev.

Franz on täiesti tavaline 6-aastane poiss. Ainult et ta näeb välja nagu tüdruk. Tal on heledad inglilokid ja taevasinised silmad. Isa püüab teda küll lohutada, näidates enda lapsepõlvepilte, aga see ei tee asja just palju kergemaks. Ikka peavad kõik teda tüdrukuks. Poisid ei taha temaga jalgpalli mängida ja ka kakelda ei taha temaga keegi. Kuid elu ei jää sellepärast seisma ja ikka on võimalik tõestada, et sa oled tubli poiss.

Alles nüüd hakkas Franz aimama, mida need kaks võõrast sõna tähendada võiksid. “Peps klann on see, kellele ei meeldi, et tõde päevavalgele tuleb,” mõtles ta.

Piia Tuule

Ingo Siegner “Väike lohe Kookospähkel läheb kool”

Tore lugu tuulelohe Kookospähkel Kopsataja esimesse klassi minekust, millest kujunevad väga seiklusrohked ja õpetlikud päevad.
Ta saab endale sõbraks õgardlohe Oskari, keda kõik kardavad. Kõik ju teavad, et õgardlohed söövad kõiki ja kõike. Kookospähkel näeb Oskaris aga väikest õnnetut lohet, kes tahaks ka väga kooli minna, sest seal õpetatakse lugema, arvutama, ujuma ja sealt saab palju sõpru, keda tal üldse ei ole.

“Õgardlohe upub otsekohe, kui ta vette läheb,” kinnitab Oskar ja väriseb veel hullemini.
Kookospähkel raputab pead. “Ujumiskätistega ei saa uppuda. Alati jääb vee peale.”
“Oled kindel?” pärib Oskar umbusklikult.
“”Tuulelohe-ausõna-kindel!” vastab Kookospähkel. Ta võtab Oskaril käest kinni ja viib sõbra vee äärde.

„Väike lohe Kookospähkel läheb kooli“ on Ingo Siegneri ülipopulaarse sarja esimene raamat.

Piia Tuule