Katie Kirby “Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega”

Sarja teises osas jätkuvad 12-aastase Lottie Brooksi hirmnaljakad ja kohutavalt piinlikud seiklused.

Tema parim sõber Molly on Austraaliast tagasi ja mis kõige parem – tuleb õppima Lottie klassi. Lottie loodab, et temast, Jessist ja Mollyst saab koolis võitmatu superkolmik, aga kõik ei lähe päris nii, nagu Lottie ette on kujutanud.

Vaatasin kordamööda oma kahte parimat sõbrantsi ning sain äkki aru, kui erinevad nad on. Jess on tobe ja totakas ning talle meeldivad endiselt Sylvanian Family kujukesed, Molly on lahe ja enesekindel ning plaanib minna PÄRIS kohtingule PÄRIS kuuenda klassi poisiga.
Ja siis mina – kusagil vahepeal, püüdes kahte poolt ühendada. Sellistel päevadel nagu täna tundub lõhe suurem kui kunagi varem ja võib-olla, õige pea, ei saa me kõik enam ühes suunas ujuda.

Kui Lottie saab koolinäidendis olulise rolli, lööb see tema ja Molly vahele veelgi suurema kiilu ning muidugi ei jäta klassi õeluskott Amber olukorda oma huvides ära kasutamata. Ka kodus on segane seis, sest ema on beebi Bella eest hoolitsemisega hõivatud ning ei jaksa oma vanemale tütrele piisavalt palju tähelepanu osutada. Kõige hullem on aga see, et Lottiel on suuri raskusi suhtlemisel klassivennaga, kes talle väga meeldib. Danieli nähtavale ilmudes käivitub tüdruku peas häirekell ja tema aju lihtsalt keeldub koostööd tegemast…

Seega tundub, et Danielile eemalt naeratamisega ja lehvitamisega saan ma hakkama, aga sõnade kasutamisega on mul probleem. Ja minu meelest on see päris suur probleem, sest võime rääkida inimesega, kellest oled sisse võetud, on nagu üsna tähtis. Nii et kui ma teda järgmine kord näen, siis püüan ekstra, super kõvasti tema juuresolekul normaalselt käituda.
SOOVI MULLE EDU!

Õnneks on Lottiel kaks nunnut hamstrit, kes talle alati suurepärast nõu annavad, ja muidugi tema armas päevik, kuhu kõik rõõmud, mured ja häbistavad juhtumused kirja panna.

Tõeliselt lõbus ja naljakas raamat, mis räägib iga murdeealise tüdruku jaoks olulistest teemadest – teismeeas toimuvatest muutustest, sõprusest ja suhetest, esimesest armumisest ja paljust muust.

Kirsti Läänesaar

Alan MacDonald “Põrsas Bertie. Kuulsus” ja “Põrsas Bertie. Tulnukad”

Koolipoiss Bertie on paras paharet ja räpakott, kellel on eriline anne ennast kõiksugu jamadesse mässida. Ta on kärsitu ja püsimatu ning mitte just õpetaja Saapa lemmikõpilane. Aga igal juhul pakatab ta ideedest ja tegutsemislustist, nii et igav temaga koos ei hakka.

Raamatus „Põrsas Bertie. Kuulsus” osaleb Bertie telereklaamis, käib koos isaga kalal ja kehastub koos sõpradega Robin Hoodiks. Raamatus „Põrsas Bertie. Tulnukad” vaatleb ta metsas linde, kohtub tulnukatega ja üritab vanemate eest oma kehva koolihinnangut varjata. Loomulikult kaasneb selle kõigega hulk nalja ja sekeldusi.

“Väga hea,” ütles Amy. “Aga meil on vaja poissi, kes oleks kaamera ees ta ise.”
“Ma võin ma ise olla,” ütles Bertie. Ta oli ju kogu aeg ta ise – kuigi see tõi talle harilikult pahandusi kaela.
“Tore,” ütles Amy. Ta märkas Bertie moosiplekilist nägu ja sassis juukseid.
“Sa võid sellesse ossa isegi sobida,” ütles ta. “Sa erined kõigist teistest, keda me oleme täna näinud. Ega sul pole midagi märjaks saamise vastu?“

Lühikesteks peatükkideks jagatud humoorikad ja tempokad lood sobivad algajale lugejale. Samuti on Bertie-raamatutes palju vahvaid pilte, mille autoriks David Roberts. Jääme ootama sarja järgmiseid osi!

Kirsti Läänesaar

Ilmar Tomusk “Matemaatiline sõber. Vanatädi Laine”

Sarja “Matemaatiline sõber” kolmandas raamatus on kätte jõudnud suvi. Markus ja tema tulnukast sõber Peeter võiksid rahus vaheaega nautida, kui perekonda ei tabaks ootmatu üllatus. Nimelt helistab Markuse emale koolidirektor, kes soovib tutvuda Peetrit kodukoolis õpetanud vanatädi Lainega.

Mingit vanatädi pole tegelikult olemas, aga direktorile ei saa seda ju öelda. Õnneks pole tulnukate jaoks miski võimatu ja nii asub perekond koos Peetri ja tema vanaisaga kibekiirelt tegutsema. Võrumaa metsa on vaja tekitada majake ja leida sinna sobiv memm vanatädi Lainet kehastama.

Järgnevad pöörased seiklused, saab omajagu nalja ja vahepeal põigatakse ka kosmosesse, et külastada Kuud ja mõnda planeeti.

Lennumasin oli omal kohal. Peetri ajukiip võttis selle juhtimise üle samamoodi, nagu seda oli teinud tema vanaisa.
„Kuidas sa seda oskad?” imestas Markus.
„Lendava taldriku juhtimises pole mitte midagi keerulist,” vastas Peeter. „Maa peal motorolleriga sõitmine on palju keerulisem.”
Poisid istusid toolidele ja olid peagi Peetri koduplaneedil.

Kirsti Läänesaar

Ilmar Tomusk “Matemaatiline sõber. Peaaegu tavaline poiss”

Peeter näeb välja nagu tavaline väike poiss, aga tegelikult on ta hoopis kaugelt planeedilt pärit ülitark ajukiip ülitugevas kõrgtehnoloogiliselt valmistatud kehas.

Sarja “Matemaatiline sõber” teises osas läheb Peeter kooli, oma sõbra Markuse klassi. Peetri jaoks on elu Maal uus ja tundmatu, nii et ka koolis on tal õppimist ja imestamist küllaga. Aga kuna ta suudab vajalikke teadmisi otse inernetist alla laadida, siis hämmastab ta kõiki oma imepäraste oskustega. Näiteks mängib ta muusikatunnis klaveril kuulsate heliloojate keerulisi teoseid, kuigi pole varem klaverit näinudki. Õpetajad ei jõua ära imestada, kui tark ja andekas on Peeter, kes neile teadaolevalt oli seni Võrumaal vanatädi Laine juures koduõppel.

Peeter on ka väga tugev, ta võib kasvõi betoonist ehitusploki õhku tõsta, kui tahab. Seda tuleb tal muidugi teiste eest varjata, sest nii tugevaid 7-aastaseid poisse ei ole ju olemas. Kui aga Peeter satub nägema, kuidas suured poisid lumesõjas pisikest Merikest kiusavad, astub ta jugelt vahele. Seal kulub tema suur jõud vägagi marjaks ära, et tülinorijad paika panna.

Peetril on ainult üks väike mure: nimelt tema keha ei kasva niimoodi nagu inimestel. Et järgmisel aastal klassikaaslastega ühte kasvu olla, tuleb ette võtta üks pikem reis…

Kirsti Läänesaar

Katie Kirby “Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu”

Lottie Brooksi parim – ja tegelikult ka ainus – sõbranna Molly kolib koos perega elama teisele poole maakera, Austraaliasse. Et elada üle pikk ja üksildane suvevaheaeg, hakkab Lottie pidama päevikut. Kuna talle meeldib väga koomikseid joonistada, illustreerib ta päevikut naljakate koomiksilaadsete piltidega.

Kirjutamisainesest Lottiel juba puudu ei tule, sest ühe üksteist ja komveerand aastat vana tüdruku elus juhtub iga päev midagi märkimisväärset. Sageli on need juhtumused omajagu piinlikud (Lottie jaoks) ja hirmus naljakad (lugeja jaoks).

Juttu tuleb sellest, kuidas leida uues koolis sõpru, kui oled häbeliku loomuga ja ei pea end ülearu veetlevaks, kuidas pääseda populaarsete tüdrukute kampa (ja kas see on seda väärt), kuidas suhelda poistega, kuidas tulla toime peerunalju tegeva tüütu väikevennaga ja teadmisega, et perre on tulemas uus beebi. Raamatus käiakse õuduste perepuhkusel ja koolidiskol, ostetakse elu esimest rinnahoidjat, peetakse pidžaamapidu, surfatakse Instagramis, kohtutakse nunnude poistega, tülitsetakse sõbrannadega ja lepitakse jälle ära.

Raamat kirjeldab vaimukalt varateismelise tüdruku elu, kes „on asunud naiseks saamise teekonnale” nagu Lottie ema ikka öelda armastab. Lottie-vanused tüdrukud loevad seda lugu kindlasti suure huvi ja kaasaelamisega, leides sealt abi ja tuge teismeliste keerukas maailmas orienteerumisel, lisaks saab lugedes ka mõnusa kõhutäie naerda.

Siin on mõned asjad, mida ma ei taha, et sul (meil) meelest läheks.
Sa võid olla vaikne.
Sa võid läbi käia nende inimestega, kellega tahad.
Sa võid poppide kampa mitte kuuluda.
Sa võid kanda seljas, mida iganes tahad.
Sa võid jalgu raseerida.
Sa võid jalgu mitte raseerida.
Sa võid olla veits nohkar.
Sa võid olla aus.
Sa võid palju kordi, paljudes olukordades enda margi täis teha, nii et sa saad endale mitu hüüdnime… Sinu enda peas tundub asi alati hullem.
Lõpetuseks, mis kõige olulisem (ma joonin selle alla, et me seda mitte kunagi ei unustaks):
Sa võid olla sina ise.

Loe, mida Maribel sellest raamatust arvab Raamatukrati lugemisblogist.

Kirsti Läänesaar

Sandra Heidov “Lapsed ja natuke vanemad”

Nagu ütleb raamatu pealkiri, sobib see lugemiseks nii lastele kui täiskasvanutele ja kõige parem kui seda teeb koos terve pere. Tegu on jutukogumikuga, mis koosneb suuremalt jaolt lugudest erinevate laste ja nende vanemate igapäevastest tegemistest. Juttudes on palju argiseid situatsioone, kuid neis kõigis on mingi põnev nüanss või ootamatu lõpplahendus.

See raamat tekitab lugejas mõnusat äratundmist ja näitab, et vahel üksluisena näiv argipäev võib pakkuda päris lõbusaid seiku.

Kuidas teha nutuvaba päeva? Kas ninjatilgad aitavad sama hästi kui ninatilgad? Loe ja saad teada!

Anu Amor-Narits

Julian Clary “Perekond Julged”

Raamatu pealkiri, „Perekond Julged”, võib jätta mulje, et tegu on järjekordse superkanglaste perekonnaga. Ega tegelikult palju ei eksigi, sest kuidas nimetada hüääne, kes otsustavad hakata inimesteks ja nende kombel elama Inglismaa äärelinnas. Ega see neile esialgu kerge ei ole, sest lisaks kahe käpa peal käimisele ja inglise keeles rääkimisele peavad nad varjama oma saba ja suuri kõrvu ning hüäänidele nii iseloomulikku pidevat kriiskavat naermist. Lõpuks nad siiski kohanevad ning härra ja proua Julgel sünnivad kaksikud, õigemini kutsikad, kes tunnevad end rohkem inimeste kui loomadena.

Kuigi Julgetele meeldib nende uus kodu ja elustiil, siis igatsevad nad taga oma kodumaad ja liigikaaslasi Aafrikas. Kahjuks pole neil siiski võimalik reisida sinna, sest kaksikutel Bettil ja Berdil puuduvad reisidokumendid. Õnneks leitakse võimalus selle igatsuse leevendamiseks – Kentoni loomapargi külastamine, kus elavad mitmed Aafrika loomad, sealhulgas ka hüäänid. Nüüd alles õige seiklus algab!

Raamat kõneleb humoorikas võtmes nö võõras nahas elamisest võõras keskkonnas, erinevatest kohanemisraskustest ja huumori tähtsusest raskedel aegadel.

Mida ütles jõuluvana, kui ta varba aisa vastu ära lõi?
Ai, sa kell!

Klaari Tamm