Ilmar Tomusk “Isamoodi unejutud”

Viieaastane Marta on harjunud magama minema ema unelaulu saatel, kuid ükskord, kui emal oli kodus vaja veel tööasju lõpetada, muutus kõik… Nimelt pidi selle ülesande üle võtma isa, kes laulda ei osanud ning õiget une(muinas)juttugi polnud tal varnast võtta. Mida sellises olukorras teha? Eks muidugi tuleb ise muinasjutt välja mõelda. Nii sündisidki lood presidendiks nõiutud konnast, onu Vladislavist, jõulutädist ja palju muud. Nagu lugude pealkirjadestki näha, siis pole need tavalised unejutud, vaid hoopis tellitavad unejutud.

„Tellitava unejutu?” kordas isa. „Mida see tähendab?”

„Sa ju tead küll,” vastas Marta. „Tellitav unejutt on selline, et seda saab igat moodi rääkida. Pikalt ja lühikeselt, aeglaselt ja kiiresti, naljakalt ja veel naljakamalt. Selles jutus on täpselt sellised tegelased, nagu parasjagu pähe tuleb.”

„Minu arust on meil igal õhtul tellitav unejutt,” leidis isa. „Me oleme neid rääkinud just nii ja täpselt selliste tegelastega, nagu meil parasjagu pähe on tulnud.”

Klaari Tamm

Reeli Reinaus “Kuidas mu isa endale uue naise sai”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna laureaat 2017

Kaunikesti naljakas näkiliste välimääraja lastele. Aastate eest lesestunud isa proovib suhteid luua väga erineva iseloomuga naistega, eriti sümpaatne, et otsingutes on igati abiks tema teismeline tütar ja iga uut valikut katsetatakse loomulikult ka tema peal. Eks ta ole kurb raamat ka, sest seal on hulga naisi, kes on nii suure kiiksuga, et vaevalt nemad endale kunagi mehe leiavad. Aga küllap nad leiavad, kui neil jätkub sama palju kannatlikkust ja häid abilisi nagu selle raamatu tublil meeskangelasel.

žürii esimees Contra

 

Raamatu peategelane on 12-aastane tüdruk Kaisa, kes elab koos isa Steni ja retriiver Frediga. Kaisa ema suri siis, kui tüdruk oli alles väike. Nende elu kulges rahulikult kuni isal tekkis tunne, et ta võiks uuesti abielluda. Kuna Kaisa soovib, et isa oleks õnnelik, on ta isa abiellumise mõttega päri. Jäänud on ainult üks probleem – kust leida abiellumiseks sobivat naist. Selgub, et kuigi naisi on maailmas palju, on õige üles leidmine väga keeruline ning pealtnäha toredatel naistel võib küljes olla igasugu omapäraseid veidrusi. Vanasõna „Kes otsib see leiab” ei pea siin küll täiel määral paika. Isa otsib hoolega ja leiab ka, aga sobiva naisega kohtub ta alles siis kui on suurema otsimise lõpetanud ja hakkab juba vaikselt lootust kaotama.

Tegu on mõnusalt humoorika raamatuga, kus kõige naljakamad seigad juhtuvad siis kui isa mõne järjekordse naisekandidaadi koju külla kutsub, et teda Kaisale tutvustada.
„Kuidas mu isa endale uue naise sai” on raamat, mille täpset sihtgruppi on raske hinnata ning seekordse raamatu puhul see plussiks kuna lõbusaid raamatuid kirjutatakse oluliselt vähem kui tõsiseid-kurbi. Katsed lugejate peal on näidanud, et itsitama ajab see lugu nii terase algklassilapse kui rõõmsa vanainimese.

Igati õigustatult on „Kuidas mu isa endale uue naise sai” Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2015. aasta lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat” võidutöö.

Anu Amor-Narits

Rose Lagercrantz “Kui ma olin õnnelik”

„Kui ma olin õnnelik” on järg raamatutele „Minu õnnelik elu” ning „Mu süda hõiskab ja naerab”.

Doral on tema viimane koolipäev esimeses klassis.  Tal on esimesena kõik asjad pakitud ja õpetaja palub tal kirjutada teistele lastele jutustus.

Kui ma olin õnnelik, alustas tüdruk.

Kaugemale ta ei jõua, sest klassiruumi uks avaneb ja kantseleitädi Sirpa kutsub õpetaja enda juurd. Varsti kutsutakse ka Dora klassist välja. Selgub, et Dora isa on auto alla jäänud. Kurbadele sündmustele vaatamata saab alustatud jutt lustaka lõpu.

Kibi, kabi, käbi,
raamat on nüüd läbi!

Piia Tuule

Maris Sööt “Isaga kahekesi. Vanemate ja laste kooslugemise raamat”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2015

Nagu Kairi Looga raamatus “Peeter, sõpradele Peetrike”, on siingi esiplaanil isakuju, aga antud juhul pole sel suurt vahet – seda raamatut oleks lapsevanematel, olgu emadel või isadel, lapsega tore koos vaadata, lugeda ja edasi arendada. „Vanemate ja laste kooslugemise raamatuna” pole tegu (üksnes) vahendiga, millega laps üksi oma tuppa või lugemisnurka suunata. Selle asemel saab raamatust inspireeriv sild vanema ja lapse vahel. “Isaga kahekesi” innustab lapsega rääkima, joonistama ja mängima, sest ehkki lugu, mida täht-tähelt ette lugeda, on napp, leidub siin palju, mille üle mõtteid vahetada.

Esiletõstmist väärib Söödi tähelepanu emakeele ammendamatule rikkusele.

Mõnus mängulisus ja fantaasiarikkus on jooned, millega “Isaga kahekesi” kindlalt Lapsepõlve auhinna kandidaadiks kvalifitseerub.

žürii esimees Anti Saar

 

Isadepäeva paiku ilmus raamat, kus tegelasteks isa ja Mammu, kes koos unistavad.

Isa: Mammu, kas unistame natuke? Mida sa sünnipäevaks kõige rohkem tahaksid? See võib olla ka midagi niisugust, mida päriselt olemas pole.
Mammu: Oi, tea! Ma tahaksin sellist fotokaamerat, mis oleks nagu suured prillid.

Ja siis nad unistavad, mida kõike selle kaameraga tore pildistada oleks. Mammu mõte lendab kiiresti huvitavaid radu pidi, ta tahaks pildistada jalgu ja sabasid ja kõrvu ja ninasid ja muidki asju ning tal on oma valikutele väga fantaasiarikkad põhjendused.

Unistused muutuvad raamatus sõna-, mõtte- ja pildimänguks. Seda raamatut peaks uurima-lugema kindlasti koos isa või ema või terve perega või sõpradega, sest teistega koos on unistamine eriti tore tegevus. Õigupoolest tuleks veel raamatu kõrvale võtta appi ka lisalehed ja pliiatsid, et raamatus olevad mängud päriselt õnnestuksid ja lõbusad oleksid.

Anu Amor-Narits