Kärt Hellermaa “Lugu tüdrukust, kes kartis kööki. Lugu poisist, kes tahtis olla puuris.”

Lastel võib olla igasuguseid erinevaid hirme ja soove, mis vähemalt täiskasvanud nõutuks teevad ning nendest pajatavadki selle raamatu kaks lugu.

Esimese jutu “Lugu tüdrukust, kes kartis kööki” peategelane Liisa kartis kööki ning köögi sisustust, mis kõik teda omal moel hirmutas. Et vaene tüdruk nälga ei jääks, pidi ema söögi Liisale tema tuppa viima. Küll käidi nõu küsimas psühholoogi juures ja peeti aru teiste inimestega, aga keegi polnud sellisest hirmust kuulnud ega osanud Liisa perekonda aidata.

Probleem lahenes ootamatult peale seda kui peretuttav palus Liisa perel nädal aega oma lemmiklooma hoida. Kes ja mil moel Liisa köögihirmust üle aitas, saad juba lugeda raamatust.

Teine jutt “Lugu poisist, kes tahtis olla puuris” räägib Simmost, kes tundis ennast loomaaias jääkarude vanas puuris nii mõnusalt, et ei tahtnud kuidagi sealt välja tulla. Ta arvas sootuks, et võiks sinna elama jääda. Vanemad, kes ei tahtnud poja peale häält tõsta ja tahtsid kõike lasta lapsel endal otsustada, ei osanud midagi peale hakata.

Selle probleemi lahendavad pisut ootamatul moel loomaaia töötajad ning poiss, kes ei tahtnud puurist välja tulla ja kuhugi mujale minna, sõidab rõõmuga vanavanemate juurde.

Anu Amor-Narits

Sally Harris “Topelt-Felix”

11-aastase Felixi elu määravad ära kõikvõimalikud reeglid. Asjade tegemiseks on õige ja vale viis ning Felix seisab hea selle eest, et kõik saaks tehtud õigesti. Kui hommikul on koolis ette nähtud õigekirja harjutamine, siis ei luba Felix mingil juhul asendusõpetajal loodusteaduslikke katseid teha, kui on aeg minna raamatukokku, siis on mõeldamatu, et Felix läheks selle asemel hoopis kontserti kuulama. Raamatukogu on muuseas tema lemmikkoht, sest seal valitseb alati vaikus ja kord. Ka raamatukoguhoidja preili Claudette rõõmustab, kui poiss tuleb talle appi riiuleid korrastama ja raamatuid tagasi panema, sest keegi ei ole nii põhjalik ja täpne kui Felix.

Lisaks jäikadele reeglitele on Felixi kinnisideeks paarisarvud. Paarisarvud on tema kujutluses head, paaritud arvud halvad. Ta ei suuda vastu panna tungile tervitada inimesi kaks korda järjest või võtta trepist üles minnes kaks astet korraga – kui ta seda ei tee, võib juhtuda midagi tõeliselt halba. Kui Felixil ei lasta tema arvukatest ja teiste jaoks arusaamatutest reeglitest kinni pidada, vallandub poisi sisemuses tõeline katastroof ja ta ei ole võimeline oma käitumist kontrollima. Seetõttu on kaaslastel, pereliikmetel ja õpetajatel Felixiga üsna keeruline läbi saada. Kõige rohkem kannatab tohutu sisemise pinge all loomulikult Felix ise.

Ühel päeval lähevad asjad koolis nii käest ära, et direktor paneb Felixi fakti ette: ta kas hakkab käima nõustaja juures või peab kooli vahetama. Felix ei suhtu sellesse mõttesse esialgu just ülearu entusiastlikult, aga tuleb välja, et kooli nõustaja Hugo on tegelikult väga tore. Hugo näitab Felixile, kes on see „kiusaja”, kes tema kallal näägutab ja talle lõputuid reegleid peale surub, ning aitab sellele tegelasele ka vastu astuda.

Olulist rolli mängib Felixi muutumises ka Charlie – uus tüdruk, kellest saab tema pinginaaber. Charlie on mitmes mõttes Felixi vastand, ta riietub omapäraselt, loeb tundides koomikseid ja ei hooli eriti reeglitest. Esialgu ärritab see poissi, aga Charlie oma avatud olekuga suudab tema kaitsemüürist läbi tungida ja neist saavad sõbrad. Aga ka Charlie´l on üks hästi hoitud saladus, mure, millega omakorda saab ehk hoopis Felix teda aidata.

Vaimse tervise teemad on järjest enam aktuaalsed ka laste seas. See lihtsalt ja köitvalt kirja pandud lugu aitab noorel lugejal mõista, mis võib tegelikult toimuda arusaamatult käituva kaaslase sisemuses ja kuidas talle toeks olla. Samuti julgustab see abi otsima, probleemidele lahendusi leidma ja elust rõõmu tundma.

Kirsti Läänesaar

Felicity Brooks, Frankie Allen “Räägime tunnetest”

Raamatuid tunnetest on viimastel aegadel ilmunud küll päris palju, aga mis võiks inimese kasvamise ja arenemise juures olla veel tähtsam teema kui oma emotsioonide mõistmine ja nendega toimetulek. Nii on vahelduseks juturaamatutele seekord tutvustamisel hoopiski teos, mis aitab toredaks inimeseks kasvada.
Mis paneb sind naerma?
Mille üle sa täna rõõmu tundsid?
Mida tunneb teine laps, kui teda narritakse?
Kuidas sa käitud, kui oled väsinud?
Selliseid küsimusi tekib kõigil lastel kasvamise jooksul lugematu arv ning vahel on nii enda kui teiste tundeid väga raske mõista.
Selle raamatu näol on tegu lapse-vanema koosvaatamise raamatuga, mis aitab läbi erinevate situatsioonide, laste erinevate tunnete ja tujude tundeid õigesti märkama ja nimetama õppida.
Raamat sisaldab suurel hulgal illustratsioone, mille abil saab lapsega mõtiskleda heade ja halbade emotsioonide üle ning arutleda, kuidas erinevates olukordades käituda ja tunnetega toime tulla.
Raamatu lõpus on ka pisut nõuandeid täiskasvanutele, kuidas lapsega nendel teemadel kõneleda.

Anu Amor-Narits

Heli Künnapas “Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks”

Unistamine on kõige meeldivam tegevus maailmas. Siis võib lennata kuule või sukelduda mere põhja. Ja mida julgemad on unistused, seda võimatumad nad tunduvad, aga kas ikka on nii? Alati on ka neid, kes naeravad, kahtlevad ja otsustavad, et ei saa, aga…

„Kes seda otsustas?” puuris karuema küsiva pilgu karupoja silmisse. „Kui see on sinu unistus ja sina pole veel teinud midagi, et see unistus täide viia, siis ei ole mitte kellegi õigust ega võimalust otsustada, et sa ei saa hakkama. Proovi üks kord… kaks korda… tuhat üks korda ja kui siis ka välja ei tule, siis hakka mõtlema, et kas see on ikka õige unistus. Aga nii kaua, kuni sa pole kordagi proovinud, ei ole küll põhjust alla anda.”

Piia Tuule

James Maclaine “Preili Milli kombekool”

See lugu räägib pesukarupojust, kelle nimi on Andres, ja ühest eriskummalisest päevast, mis tegi EBAVIISAKA poisi VIISAKAKS.

See, et ühest ebaviisakast lapsest üleöö viisakas saab, juhtub paraku küll ainult raamatus, kuid hea raamat võib kahtlemata sellel teel abiks olla.

Pesukaru Andres satub ühel päeval kogemata Preili Milli kombekooli, kus viiakse teda erskummalistesse laboritesse ja kabinettidesse nagu näiteks tähelepaneliku kuulamise labor ja jagamisõpetuse stuudio. Loomulikult õpetatakse häid kombeid selles majas igal sammul, nii söögisaalis kui spordiväljakul.

Ei saa lubada, et päris elus kohe kõik esimese korraga nii hästi meelde jääb kui Andresel raamatus, aga heaks abimeheks kommete õppimisel on see detailirohkete illustratsioonidega raamat kindlasti.

Anu Amor-Narits

Venno Loosaar “Eitahalood”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

“Eitahalood” mängivad rollid ümber

Kas keegi on kunagi kuulnud emast, kes ei taha üldse potile minna, vaid teeb oma hädad diivani taha põrandale, kinga sisse või lihtsalt kuhu juhtub? Või on keegi näinud isa, kes ei taha hambaid pesta? Vanaisa, kes ei taha küüsi lõigata? Vanaema, kes ei taha viisakalt käituda või nina nuusata? Kõigi selliste uskumatute isade, emade, vanaemade, vanaisade ja tädide-onudega võib kohtuda Venno Loosaare lasteraamatus „Eitahalood“ ja ainult imeks panna, kui palju nalja sellest sünnib, kui suured inimesed ootamatult käituvad väikelaste kombel. Lapsed selles raamatus on koomiliselt hädas oma halbade kommetega vanemate ja vanavanematega, kuid ilmutavad lugudes siiski piisavalt kavalust ja tarkust, et ülekäte läinud täiskasvanud lõpuks korrale kutsuda. Küllap pakub see rollide äravahetamine palju nalja ja äratundmislusti ka kolme- kuni kuueaastastele lastele endile, kellele see raamat ettelugemiseks tundub kõige paremini sobivat.

Iseenesest on see rollide ümbermängimise või äravahetamise võte lastekirjanduses kasutamist leidnud mõnikord varemgi, aga kindlasti mitte sellise tervet jutukogu läbiva stiilivõttena ja terve ideelise ja kompositsiooni alusena. Niisugusel kujul on see uudne, originaalne ja põnev, ja autor tuleb ka kirjutamise tehnilise poolega ladusalt ja nauditavalt toime, muutumata sihtgrupi jaoks liiga tüütuks, keeruliseks või didaktiliseks. Lapse vaatenurk neis lugudes on ilmselge, hoolimata toimunud rollivahetusest. Ning järjest ja järjest saab imetleda, kuidas autor ilmutab oma terast tähelepanuvõimet laste suhtes ning oskust neid tähelepanekuid pisikestesse vaimukatesse, kuid väga iseloomulikesse detailidesse paigutada – näiteks kes ei teaks, kuhu on kõige mugavam poetada nuuskamata ninast kougitud tatikolle … Või kui raske on suuga õhust kommi püüda, kui on pikad juuksed.

Ilus on ka see, et nende pahupidi pööratud juttudega on autor osanud püsida hea maitse raamides ja emotsionaalselt soojades, armastavates toonides. Väga lihtne oleks nende naljadega ju ka üle võlli minna, hakata tembutama tembutamise enda pärast või muutuda vanemate naeruvääristamisega peaaegu õelakski. Aga selle asemel on „Eitahalood“ hoopis armsalt naljakad, heatahtlikud, soojad ja armastavad. Just nii nagu lapsepõlve kõige mõnusamad mängud. Sest mis see rollivahetaminegi muud on kui mäng.

žürii esinaine Aidi Vallik

Igale lapsevanemale on tõenäoliselt tuttav olukord, kus ta võsuke ütleb millegi peale “ei taha!” – ei taha hambaid pesta, ei taha lasteaeda minna, ei taha magama minna, ei taha hommikul ärgata jne.

Mis juhtub siis, kui olukord on ümber pööratud ning “ei taha” ütleb samades olukordades hoopis lapsevanem, onu, tädi või vanaema-vanaisa. Üks on kindel, et nalja saab ning paneb ka lapse enda mõtlema, kuidas oleks kõige õigem teatud juhtudel käituda.

Näiteks teavad lapsed hästi, et vahel on teiste lastega koos mängides nii põnev, et kuidagi ei raatsi lõpetada. Mis juhtub aga siis, kui emale tööle järele läinud viieaastane Aare saab vastuseks, et emme ei taha veel koju tulla?

„Miks sa ei taha koju tulla?” imestab Aare.

„Mul just läks siin nii põnevaks.” Ema osutab käega arvuti kuvarile. „Näed, kui palju ägedaid arveid ja dokumente mul praegu ees on,” seletab ta õhinal. „Poole tunni pärast algab nõupidamine ja siis veel kaks koosolekut.”

„Emme, aga sa võid ju seda kõike homme teha,” püüab Aare ema meelt muuta. „Teised töötajad peavad ka varsti koju minema.”

Kuidas asjad lahenevad, saab igaüks ise lugeda juba raamatust. Vihjeks võib öelda niipalju, et seda lihtsat lahendust tasub ka päriselt meeles pidada igal lapsevanemal, kes on end liiga kauaks tööle unustanud.

Klaari Tamm

Ene-Maris Tali “Pailapsiin”

Paljud tänased lapsevanemad mäletavad kindlasti oma lapsepõlvest Ene-Maris Tali lastelavastust, kus rohuteadlased Aleksander Suhkur ja Peeter Pipar lapsi pailapsiiniga terveks ravisid.

Nüüd on lood pailapsiini suurepärasest ravitoimest jõudnud ka raamatusse, kus kokku seitse erinevat lugu, milles lastele ja lapsevanematele teada-tuntud tõved lapsi kimbutavad. Näiteks on seal tegelasteks Kiusu-Kristo, pläraläruleenu Liisu, valevorst Jaagup ja teised paharetid.

Üldjoontes on raamat päris sarnane lavastuses olnud lugudele, aga kuna aeg ja olud on vahepeal kõvasti muutunud, on ka mõned tõved teistsuguse põhjusega. Lösutõppe haigestunud Maunole on näiteks arvuti ees lösutamisest juured alla kasvanud, sest õues pole tal üldse olnud aega käia. Igati lahe lugemine, kus kõvasti õpetlikku iva on lõbusate lugude sisse ära peidetud ja Kristina Reinelleri illustratsioonid muudavad raamatu kenaks tervikuks.

Anu Amor-Narits

Külli Trummal “Viisakas laps”

Maakeral elab ligi kaheksa miljardit inimest. Et koos hakkama saada, tuleb osata üksteisega arvestada. Nii nagu on olemas reeglid liiklemises, on kokku lepitud ka hea käitumise reeglites.
Vahel võib juhtuda, et kohtad ebameeldivalt käituvat inimest ja saad aru, et ta ei ole üldse kuulnudki viisakusreeglitest, keegi pole talle neid õpetanud. Siis sa võib-olla mõtled, et teda tuleks kuidagi aidata või mõtled hoopis omaenda käitumise üle. Selle raamatu lihtsate soovituste järgimine teeb elu mugavamaks sulle ja kõigile, kellega kokku puutud. Inimene, kes on harjumuspäraselt viisakas, tunneb end hästi ja enesekindlalt igas olukorras.

Täiskasvanud armastavad ikka öelda lastele: „Ole tubli ja viisakas laps!”. Kas nad on alati lapsele selgitanud ja oma eeskujuga näidanud, mida viisakas olemine tähendab?
Selles suurepärases raamatus on väga lihtsas ja arusaadavas vormis kokku võetud igapäevased viisakusreeglid, mida peaksid tundma kõik suured ja väikesed inimesed, kes tahavad sõbralikult teistega koos elada.

Anu Amor-Narits