“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘käitumine’

Heli Künnapas “Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks”

Unistamine on kõige meeldivam tegevus maailmas. Siis võib lennata kuule või sukelduda mere põhja. Ja mida julgemad on unistused seda võimatumad nad tunduvad aga kas ikka on nii võimatud. Alati on ka neid kes naeravad, kahtlevad ja otsustavad, et ei saa aga …

„Kes seda otsustas?” puuris karuema küsiva pilgu karupoja silmisse. „Kui see on sinu unistus ja sina pole veel teinud midagi, et see unistus täide viia, siis ei ole mitte kellegi õigust ega võimalust otsustada, et sa ei saa hakkama. Proovi üks kord… kaks korda… tuhat üks korda ja kui siis ka välja ei tule, siis hakka mõtlema, et kas see on ikka õige unistus. Aga nii kaua, kuni sa pole kordagi proovinud, ei ole küll põhjust alla anda.”

Piia Tuule

Advertisements

James Maclaine “Preili Milli kombekool”

See lugu räägib pesukarupojust, kelle nimi on Andres, ja ühest eriskummalisest päevast, mis tegi EBAVIISAKA poisi VIISAKAKS.

See, et ühest ebaviisakast lapsest üleöö viisakas saab, juhtub paraku küll ainult raamatus, kuid hea raamat võib kahtlemata sellel teel abiks olla.

Pesukaru Andres satub ühel päeval kogemata Preili Milli kombekooli, kus viiakse teda erskummalistesse laboritesse ja kabinettidesse nagu näiteks tähelepaneliku kuulamise labor ja jagamisõpetuse stuudio. Loomulikult õpetatakse häid kombeid selles majas igal sammul, nii söögisaalis kui spordiväljakul.

Ei saa lubada, et päris elus kohe kõik esimese korraga nii hästi meelde jääb kui Andresel raamatus, aga heaks abimeheks kommete õppimisel on see detailirohkete illustratsioonidega raamat kindlasti.

Anu Amor-Narits

Venno Loosaar “Eitahalood”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

“Eitahalood” mängivad rollid ümber

Kas keegi on kunagi kuulnud emast, kes ei taha üldse potile minna, vaid teeb oma hädad diivani taha põrandale, kinga sisse või lihtsalt kuhu juhtub? Või on keegi näinud isa, kes ei taha hambaid pesta? Vanaisa, kes ei taha küüsi lõigata? Vanaema, kes ei taha viisakalt käituda või nina nuusata? Kõigi selliste uskumatute isade, emade, vanaemade, vanaisade ja tädide-onudega võib kohtuda Venno Loosaare lasteraamatus „Eitahalood“ ja ainult imeks panna, kui palju nalja sellest sünnib, kui suured inimesed ootamatult käituvad väikelaste kombel. Lapsed selles raamatus on koomiliselt hädas oma halbade kommetega vanemate ja vanavanematega, kuid ilmutavad lugudes siiski piisavalt kavalust ja tarkust, et ülekäte läinud täiskasvanud lõpuks korrale kutsuda. Küllap pakub see rollide äravahetamine palju nalja ja äratundmislusti ka kolme- kuni kuueaastastele lastele endile, kellele see raamat ettelugemiseks tundub kõige paremini sobivat.

Iseenesest on see rollide ümbermängimise või äravahetamise võte lastekirjanduses kasutamist leidnud mõnikord varemgi, aga kindlasti mitte sellise tervet jutukogu läbiva stiilivõttena ja terve ideelise ja kompositsiooni alusena. Niisugusel kujul on see uudne, originaalne ja põnev, ja autor tuleb ka kirjutamise tehnilise poolega ladusalt ja nauditavalt toime, muutumata sihtgrupi jaoks liiga tüütuks, keeruliseks või didaktiliseks. Lapse vaatenurk neis lugudes on ilmselge, hoolimata toimunud rollivahetusest. Ning järjest ja järjest saab imetleda, kuidas autor ilmutab oma terast tähelepanuvõimet laste suhtes ning oskust neid tähelepanekuid pisikestesse vaimukatesse, kuid väga iseloomulikesse detailidesse paigutada – näiteks kes ei teaks, kuhu on kõige mugavam poetada nuuskamata ninast kougitud tatikolle … Või kui raske on suuga õhust kommi püüda, kui on pikad juuksed.

Ilus on ka see, et nende pahupidi pööratud juttudega on autor osanud püsida hea maitse raamides ja emotsionaalselt soojades, armastavates toonides. Väga lihtne oleks nende naljadega ju ka üle võlli minna, hakata tembutama tembutamise enda pärast või muutuda vanemate naeruvääristamisega peaaegu õelakski. Aga selle asemel on „Eitahalood“ hoopis armsalt naljakad, heatahtlikud, soojad ja armastavad. Just nii nagu lapsepõlve kõige mõnusamad mängud. Sest mis see rollivahetaminegi muud on kui mäng.

žürii esinaine Aidi Vallik

 

Igale lapsevanemale on tõenäoliselt tuttav olukord, kus ta võsuke ütleb millegi peale ei taha – ei taha hambaid pesta, ei taha lasteaeda minna, ei taha magama minna, ei taha hommikul ärgata jne.

Mis juhtub siis, kui olukord on ümberpööratud ning ei taha ütleb samades olukordades hoopis lapsevanem, onu, tädi või vanaema-vanaisa. Üks on kindel, et nalja saab ning paneb ka lapse enda mõtlema, kuidas oleks kõige õigem teatud juhtudel käituda.

Näiteks teavad lapsed hästi, et vahel on teiste lastega koos mängides nii põnev, et kuidagi ei raatsita lõpetada. Mis juhtub, aga siis, kui emale tööle järgi läinud viieaastane Aare saab vastuseks, et emme ei taha veel koju tulla.

„Miks sa ei taha koju tulla?” imestab Aare.

„Mul just läks siin nii põnevaks.” Ema osutab käega arvuti kuvarile. „Näed, kui palju ägedaid arveid ja dokumente mul praegu ees on,” seletab ta õhinal. „Poole tunni pärast algab nõupidamine ja siis veel kaks koosolekut.”

„Emme, aga sa võid ju seda kõike homme teha,” püüab Aare ema meelt muuta. „Teised töötajad peavad ka varsti koju minema.”

Kuidas asjad lahenevad, saab igaüks ise lugeda juba raamatust. Vihjeks võib öelda niipalju, et seda lihtsat lahendust tasub ka päriselt meeles pidada igal lapsevanemal, kes on end liiga kauaks tööle unustanud.

Klaari Tamm

Ene-Maris Tali “Pailapsiin”

pailapsiinPaljud tänased lapsevanemad mäletavad kindlasti oma lapsepõlvest Ene-Maris Tali lastelavastust, kus rohuteadlased Aleksander Suhkur ja Peeter Pipar lapsi pailapsiiniga terveks ravisid.

Nüüd on lood pailapsiini suurepärasest ravitoimest jõudnud ka raamatusse, kus kokku seitse erinevat lugu, milles lastele ja lapsevanematele teada-tuntud tõved lapsi kimbutavad. Näiteks on seal tegelasteks Kiusu-Kristo, pläraläruleenu Liisu, valevorst Jaagup ja teised paharetid.

Üldjoontes on raamat päris sarnane lavastuses olnud lugudele, aga kuna aeg ja olud on vahepeal kõvasti muutunud, on ka mõned tõved teistsuguse põhjusega. Lösutõppe haigestunud Maunole on näiteks arvuti ees lösutamisest juured alla kasvanud, sest õues pole tal üldse olnud aega käia. Igati lahe lugemine, kus kõvasti õpetlikku iva on lõbusate lugude sisse ära peidetud ja Kristina Reinelleri illustratsioonid muudavad raamatu kenaks tervikuks.

Anu Amor-Narits

Külli Trummal “Viisakas laps”

viisakaslapsMaakeral elab ligi kaheksa miljardit inimest. Et koos hakkama saada, tuleb osata üksteisega arvestada. Nii nagu on olemas reeglid liiklemises, on kokku lepitud ka hea käitumise reeglites.
Vahel võib juhtuda, et kohtad ebameeldivalt käituvat inimest ja saad aru, et ta ei ole üldse kuulnudki viisakusreeglitest, keegi pole talle neid õpetanud. Siis sa võib-olla mõtled, et teda tuleks kuidagi aidata või mõtled hoopis omaenda käitumise üle. Selle raamatu lihtsate soovituste järgimine teeb elu mugavamaks sulle ja kõigile, kellega kokku puutud. Inimene, kes on harjumuspäraselt viisakas, tunneb end hästi ja enesekindlalt igas olukorras.

Täiskasvanud armastavad ikka öelda lastele: „Ole tubli ja viisakas laps!”. Kas nad on alati lapsele selgitanud ja oma eeskujuga näidanud, mida viisakas olemine tähendab?
Selles suurepärases raamatus on väga lihtsas ja arusaadavas vormis kokku võetud igapäevased viisakusreeglid, mida peaksid tundma kõik suured ja väikesed inimesed, kes tahavad sõbralikult teistega koos elada.

Anu Amor-Narits

Sildipilv