Christine Nöstlinger “Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga”

11-aastane Cornelius, hüüdnimega Jupp, on harjunud sellega, et tal on enda jaoks piisavalt ruumi – kodus on tema päralt terve ülemine majakorrus ja koolis istub ta üksi pingis, sest talle meeldib nii. Jupi vanemad on lahutatud, aga poiss tunneb end koos toreda ja pojale pühendunud isaga elades väga hästi. Aeg-ajalt kohtub ta ka oma fotograafist emaga, et koos söömas ja poodides käia. Jupp on asjade korraldusega igati rahul ega igatse oma ellu mingit muutust.

Kõik keeratakse pea peale päeval, mil Jupi klassi tuleb uus tüdruk, veider ja trotslik kräsupäine Anna. Tüdrukust ei saa mitte ainult tema pinginaabrit, asi on märksa hullem – selgub, et Jupi isal on plaan uuesti abielluda ning isa väljavalituks on Anna ema! Kumbki lastest pole sündmuste sellise käiguga rahul ja nii sepitsevad nad koos valmis plaani vanemate suhte nurjamiseks.

Paraku ei lähe elus alati kõik plaani kohaselt ning loomulikult satuvad vandeseltslased parajatesse sekeldustesse. Selle käigus koorub aga välja tõde inimeste tõelise olemuse kohta ning saab selgeks, kes on tõeline sõber ja kes mitte. Pinget ja põnevust jätkub viimase leheküljeni ning lõpplahendus on päris üllatav.

Raamat räägib muhedalt ja südamlikult loo paljude tänapäeva laste reaalsusest – elust lahutatud vanematega. Samuti käsitletakse suhteid klassikaaslaste ja sõprade vahel ning perede rahalisest seisust tulenevaid erinevusi. Tore on see, et Cornelius pole klassikaline rikas ärahellitatud jõmpsikas, vaid igati meeldiv noormees, kes suhtub teistesse mõistvuse ja kaastundega, isegi kui tegemist on tõreda majapidajanna või pisut kummalise klassikaaslasega. Oma rahuliku loomu ja tervemõistusliku käitumisega on ta teismelisele heaks eeskujuks, kuidas elu keerdkäikudega toime tulla. Lapsevanemad võiksid samuti seda raamatut lugeda – kui tahate teada, millise käitumisega on võimalik laste juures edu saavutada ning millised käitumismaneerid lapse kindlasti kaugele eemale peletavad.

Kirsti Läänesaar