“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘kass’

Ilmar Tomusk “Kullakallis kass”

Kassid ja hiired on ajast aega vaenujalal olnud. Niipea kui üks enesest lugupidav kass mõnda hiirt näeb, ta kohe ka nahka pistab, kas pole? Jah, kui tegu pole just sellise ärahellitatud laiskvorstiga nagu kiisuke raamatus „Kullakallis kass”. Iga päev serveeritakse talle värsket kala ja vahukoort, temal pole vaja teha muud kui süüa, põõnata ja nurru lüüa. Pole siis ime, et keldris elutsev hiirepere end majas igati julgelt tunneb.

Kass saputas läbi une hiired vuntside küljest maha ning norises edasi. Hiirelapsed hüppasid rõõmsalt kilgates uuesti kassi vuntsidesse ning kass saputas nad jälle maha. Laste arvates oli see väga tore mäng, kuid lõpuks tüütas see neid ära. Siis ronisid nad kassile pähe ning lasid sealt tagumiku peal alla, justkui sõidaks kelguga liumäel.

Keldrist hiirte näritud kartuleid ja kaalikaid avastades pole peremees kassiga aga sugugi rahul. Ja teadagi: kes ei tööta, see ei söö…

Appi, meil on hiired majas!” karjatas vanamees. „Kass, ärka kohe üles, püüa hiired kinni ja söö nad ära!”
„Ma ei taha hiiri süüa,” nurrus kass, „nad ei maitse mulle. Mulle maitseb värske kala ja vahukoor.”
„Aga sa oled ju kass! Hiirte püüdmine on sinu töö,” seletas vanamees.
„Kui sa tahad, võid nad ise ära süüa,” vastas kass. „Minul on kõht täis.”

Tegemist on naljaka ja õpetliku looga, mille teevad eriti muhedaks Catherine Zaripi nunnud illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar

Tiia Kõnnussaar “Mäo, kasside kuningas”

Mäo on kuningliku olemisega suur triibuline kõuts. Ta elab linnakorteris koos “oma inimestega” – koolipoisi Martti ja tema emaga. Martti isa elab ja töötab Norras ning poiss kohtub temaga ainult koolivaheaegadel. Ega see Marttile väga ei meeldi, et ema ja isa enam koos ei ole, aga ta lepib olukorraga. Seda enam, et ema uus kaaslane Leo on tegelikult ka täitsa tore.

Martti elust jutustavad peatükid vahelduvad raamatus Mäo mõtisklustega. Tema on ju ikkagi kass ja näeb maailma oma vaatenurgast. Oma pereliikmetega on Mäo üldiselt täitsa rahul:

Minu inimesed on targad. Nad saavad aru, et kui krõbinakauss on tühi, tuleb sinna krõbinaid panna. Ma olen neile õpetanud, millised krõbinad mulle maitsevad ja milliste lõhn mind eemale peletab. Nad on ära õppinud isegi kasside keele!

Aga alati ei ole inimesed kassidega ühel meelel. Näiteks kui Mäo püüab kinni kollase kõhuga linnukese, on Martti kurb ja vihane. Mäo ei saa temast aru:

Mul õnnestus osava jahipidamise käigus kinni püüda üks suline olevus. Olin oma saagi üle pööraselt rõõmus! Loomulikult võtsin ma selle hambusse ja tõin oma karjale, sest ma hoolitsen nende eest. Ja mis on tulemus? Ei mingit tänu. Väiksem inimene hakkas karjuma ja tõmbas ukse minu nina all kinni. Suurem inimene võttis mu saagi ja peitis selle ära. Isegi pai ei tehtud mulle!

Kui aga Mäo tutvub kauni emakassiga ja ei tule mitu päeva koju, on Martti tema pärast väga mures. Samuti on Marttil kõutsist kahju, kui Mäo võõra kassiga kakeldes korralikult räsida saab. Mäo ise tunnetab, et hakkab vanaks jääma ja ilmselt on teda ees ootamas Suur Muutus…

“Mäo, kasside kuningas” on südamlik lugu ühest tavalisest poisist ja tema perest, sellest, kuidas mõista oma lemmiklooma, kuidas temaga koos elada, tema eest hoolitseda – ja viimaks tal minna lasta. Nagu raamatu autor ise on öelnud Hooandjas (26.09.2021): “… ja nii tekkiski mõte kirjutada raamat, mis aitaks lastel paremini mõista elu sellisena nagu ta on: et eluga käib kaasas sünd ja surm, ja et see on loomulik; et loomulik on ka kurb olla, aga seegi möödub; et kõik siin elus on muutumises, aga elu oma rikkuses ja ilus läheb edasi.”

Raamatule on imelised pildid joonistanud Katrin Ehrlich, kes on Hooandjas (26.09.2021) kommenteerinud seda nii: “Mäo-raamatu kassil on aga oma iseloom ja omad tegemised. Martti kõrval on ta nii tähtis tegelane, et pühendan tema joonistamisele ilmselt rohkemgi aega kui Marttile. Arvan, et ta on selle kuhjaga ära teeninud.”

Kirsti Läänesaar

Frauke Scheunemann “Winston, salamissiooniga kõuts”

Teeme väikese kokkuvõtte: ma oskan rääkida, lugeda ja ka kirjutada. Ma oskan inglise keelt, suurt ja väikest ükskordühte. Ja nüüd tuleb pomm – ma oskan koguni vene keelt! Vähemalt saan aru. Lühidalt – ma olen Superwinston. Kõige targem kõuts universumis! Maailmaklass!

Ärahellitatud kõuts Winston elab oma füüsikaprofessorist peremehe juures tõeliselt kuninglikku elu: muudkui lesi sohval või kamina ees ja maiusta majapidajanna Olga valmistatud hõrgutistega. Aga kõik muutub päeval, mil Olga otsustab mehele minna ja sisse kolib uus koduabiline Anna koos 12-aastase tütre Kiraga.

Winston ei ole lastest just ülearu suures vaimustuses, kuid vastu ootusi tekib kassi ja tüdruku vahel kohe sümpaatia. Kira ja tema ema elu pole lihtne olnud ja nüüd peab tüdruk olude sunnil minema uude kooli, kus jõukamad klassikaaslased teda omaks ei taha võtta. Winston püüab Kirat jõudumööda aidata ja lohutada, aga esialgu kisub kõik järjest enam kiiva. Ja siis juhtub midagi päris pöörast: välgutabamuse tõttu lähevad Winstoni ja Kira kehad vahetusse ning nüüd peavad kass ja tüdruk toime tulema enda jaoks täiesti harjumatu olukorraga. Kira kogeb, mis tunne on olla tubane, abitu kass, Winston aga peab suunduma hirmutavasse välismaailma, mida ta seni ainult aknast on näinud. Ometi on uuel olukorral ka omad plussid: Kira kassina ja Winston inimesena täiendavad üksteist väga hästi ja nii on neil mõneti hoopis lihtsam lahendada mõned seni võimatult suurena tundunud mured.

Põnev, mõtlemapanev lugu räägib uues keskkonnas kohanemisest ja sõprade leidmisest, puudutades muuhulgas ka koolikiusamist, pereprobleeme, ühiskondlikke hierarhiaid ja pagulusteemat. Kass mõjub minajutustajana väga veenvalt (kassiomanikud kindlasti nõustuksid) ja piisavalt humoorikalt, et pehmendada käsitletud teemade raskust ja tõsidust.

Soovituslik lugemine koolilastele, õpetajatele ja kõigile kassisõpradele.

Kirsti Läänesaar

Maria Rebane “Kui siilil nohu oli”

Häid loomalugude raamatuid on palju. Üks unustusehõlma vajunud, kuid südamlik, vahva, aga ka kohati nukker loomalugude kogumik on Maria Rebase “Kui siilil nohu oli”. Jutukogumik sisaldab seitset lugu. Jutt “Kui siilil nohu oli” räägib nohusse jäänud ja aevastavast siilist, kes inimeste hoole alla satub, kuid hiljem siiski oma kodupaika parki tagasi jõuab. Loo “Mursi” peategelaseks on ookeanilaevalt paati hüpanud ning maismaale sattunud üleannetu ahv, kelle elu ühest seiklusest teise kukerpallitades kulgeb ning kes kortermajas elades korraliku segaduse suudab tekitada. Jutt “Ints” räägib ühest suurest ja sõbralikust, viimaks kodu leidnud hulkurkassist, kes linde ei püüdnud, kuid ometi kurja käe läbi otsa sai. “Tagametsa sarvik” on lugu tontmustast kodukitsest nimega Tiina, kel metsatalus üsna vaba põli on ning keda korra koguni kuradiks peetakse. Kahest hülgejahile läinud ja ajujääl hätta sattunud noormehest räägib lugu “Jääl”. Kogumiku nukraim jutt on “Kalur Jass ja Kasukakrae”. Kasukakraeks kutsutakse üht hülgepoega, kes tuisus eksinuna vana kaluri hoolealuseks saab. “Tuletõrje vabatahtlik Morgu” on lugu tuletõrjuja Rutsi koerast, kes alati kõige esimesena pritsikuuri juurde jõuab. Korra suudab vapper Morgu isegi väikese lapse päästa.

Maria Rebane on autori pseudonüüm. Teise pseudonüümina on ta kasutanud nime Marie Rebane. Lisaks loomalugude kogumikule on autorilt ilmunud jutustused “Maret”, “Jäise ratsu turjal” ja “Ebatavaline armastus”.

Laste- ja noorteosakonna praktikant Terje

Aleksei Turovski “Kassipoeg Võilill”

Mia ees oli beežikas-roheline kassipoeg, väikeste erkroheliste võilillelehtedega saba ja kõrvade asemel. Niipea kui päikesevalgus langes “asjakese” peale, hakkas ta muutuma ja varsti sai temast üpris lopsakas võilillepuhm kollase kassipojanäoga ja hõbedaste vuntsidega, kes nurrus õnnelikult …

Nii kohtub kassiema Mia oma seitsmenda pojukese Võilillega. Võilill on ütlemata terane ja hakkamist täis kiisu. Tänu Võilillele ja tema sõpradele vabastatakse maailm ülimalt õelast tegelasest Kirrudi Ladrakust. Kirrudi Ladraku tahtis nõiduda kõik maailma loomad inimesteks, et need siis ehitaksid talle õnneliku lapsepõlvemaa, millest pahalane omal ajal ilma jäi.
Aleksei Turovski on selles raamatus loonud kassiema ja tema poegade mõnusa maailma, kust lugeja saab teada, kuidas kass Mia oma perele kodu valib, lapsed ilmale toob ja neid õpetab – ning seda kõike autorile omase faktilise täpsusega.

Tiina Lutter

Ilmar Tomusk “Väike Vunts”

Väike Vunts ei mäletanud, millal tal viimati kõht täis oli. Sellest võis olla möödas päev, kaks või rohkemgi. Varem polnud tema piimakauss kunagi päris tühjaks saanud. Pruukis tal sealt kas või natuke ära limpsida, kui tulid jalad ja kauss valati uuesti täis…

Nii kurvalt algab raamat väikesest kassipojast nimega Väike Vunts. Õnneks on kiisukeses piisavalt julgust, minna õue seiklema.
Maailma uudistava ja hirmunud kassikese haarab oma küüniste vahele kotkas ja viib oma pessa. Kuid selgub, et suurte küünistega lind ei ole sugugi pahatahtlik ja tänu temale lõpeb kiisukese seiklus väga hästi. Mis seal täpselt juhtus, ei tahaks küll ette ära rääkida.
Äärmiselt armsate Catherine Zaripi illustratsioonidega õnneliku lõpuga lugu, mis sobib väga hästi nii unejutuks väiksematele kui ise lugemiseks algajale lugejale.

Anu Amor-Narits

Astrid Reinla “Teofrastus”

Kui Teofrastus Bombastus Filippus Aureolus neljapäeva hommikul üles ärkas, ei teadnud ta veel sugugi, et tal on nii keeruline nimi. Teofrastus oli nimelt kass ja elas Peedu jaamas.

Paljud emad-isad on üles kasvanud selle hallitriibulise kassi koduotsingutele kaasa elades, sest esmatrükis ilmus raamat juba aastal 1985. Siiski on raamatu teemad populaarsed ka tänapäeval. Lihtsalt vahepeal on muutunud riigikord. Seetõttu on seda raamatut kindlasti põnev lugeda ka lastel, kes ei ole näinud aegu, kui suurte paneelmajade vahel hulkus palju koduta kasse, kes otsisid varju katkiste akendega keldrites ja kõhupoolist prügikastides. Oli ka siis heatahtlikke inimesi, kes pakkusid toitu ja peavarju, kuid oli ka palju neid, kes ei osanud muud teha, kui sõimata või isegi peksta neid õnnetuid hulkureid. Seega oli peremehe olemasolu nõukogude ajal lemmikloomale lausa eluliselt tähtis, sest puudusid teised mõistlikud võimalused (korralikud varjupaigad, asenduskodud jmt).

Raamatu jätkuvat populaarsust tõestab asjaolu, et möödunud aastal ilmus kirjastusel Tänapäev orginaalillustratsioonidega (Lea Malin ) uustrükk ning väärtkinodes (Tartus Elektriteatris) linastub filmi alusel tehtud samanimeline animafilm.

Klaari Tamm

Mari Teede “Appi, me muutusime kassideks!”

appimemuutumekassideksKujuta ette, kui sulle kasvaksid ühel päeval vurrud ja saba ja sa muutuksid kassiks! Ühtäkki oleks kõik hoopis teisiti. Sa peaksid põgenema naabri koera eest ja nägema vaeva iga toidupala hankimisega. Sa ei pelgaks enam kodutuid ja hakkaksid nägema asju, mida inimesed ei märka … Ühtlasi saaksid sa teada, kui raske on pesta oma kukalt!

Raamatu peategelane Andra on oma kodu lähedal ringi luusimas näinud üht väikest veidrat vanameest. Ühel õhtul kaob ootamatult Andra pere kass Mirri ning kui Andra uuesti kurba vanameest kohtab, nõuab tüdruk seletust, kuhu jäi nende pere armas kiisu. Vanamees annab veidra vihje, et nad võivad Mirri tagasi saada, kui ise mõneks ajaks kassideks muutuvad.
Samal õhtul hakkavad peale seiklused – Andra, tema õde Ave ja kasuisa Ilmar ning ema muutuvadki kassideks. Kassipere läheb seiklema Mustamäele, peamiseks eesmärgiks leida üles Mirri. Selgub, et elu kassina ei ole väga kerge, sest sugugi mitte kõik inimesed ei ole kassisõbralikud ja tänaval elades võib näiteks toidu leidmine olla väga keeruline.
Kõige tähtsam on aga see, et kassidena näevad nad inimesi hoopis teise pilguga ning saavad kinnitust, et inimesed võivad olla sootuks teistsugused kui nad välja lasevad paista.

Rohkem ei tahakski enam loo sisust ette ära rääkida, aga võin lubada, et ees ootab palju põnevaid seiklusi, üks needus ja õnnelik lõpp. Loole on mõnusad pildid joonistanud Kadi Kurema.

Anu Amor-Narits

Kätlin Vainola “Sonja ja kass”

sonjajakassSonja on väike tüdruk, kes elab koos emaga. Sonjal on isa ka, aga isa ei ela koos nendega. Nende korter on isa ja ta tšello jaoks liiga väike. Või midagi sellist.

Ühel päeval tuleb Sonjale isa külla ja toob tüdrukule kassipoja. Mõlemad vanemad on päri, et Sonjal just sellist sõpra tarvis on.

Selgub, et kasside mängud erinevad veidi laste omadest ja ega pahandused ja seiklusedki tulemata jää…

Anu Amor-Narits

Sildipilv