Tomi Kontio “Koer nimega Kass kohtab kassi”

Koer nimega Kass ja tema inimene – kodutu mees nimega Nugis – on juba mõnda aega koos olnud. Nad on üksteisele toeks ja seltsiks ja elu on ilus. Ühel päeval aga saabub laevaga üle mere must kass, kellel on seljataga suured seiklused ja kes on kandnud mitmeid erinevaid nimesid. Nüüd otsib ta maailmas kohta, kuhu viimaks paigale jääda. Aga isegi kui koerte ja kasside igipõline vaen kõrvale jätta, siis kas kolmas ikka mahub veel kahele lisaks?

“Me pole enam paarisrakend, vaid kolmene kamp,” ütleb Nugis ja tõstab Koera oma õlgadele. „Kahekesti kaunikene, kolme seltsis segasemgi.”
Vaatan Koera ja Nugist. Suure tokerja habeme kõrval on väike musta kassi pea. Kas mul on mu parima sõbra südames veel piisavalt palju ruumi?

Tegemist on südamliku looga sõprusest, hoolimisest ja armastusest, mis sellest sugugi ei vähene, kui neid teistega jagada. Selle raamatu puhul on eriti hästi aru saada, et autor Tomi Kontio on tegelikult luuletaja:

“Jätaksin meelsasti mõnelgi rajal kõndimata, kui keegi ütleks mulle: siin on rada, mida kutsutakse sõpruseks, siin on välu, mida kutsutakse armastuseks, siin on vari, mida kutsutakse kaitseks.”
Kass vaatab mind oma tarkade silmadega, milles helgib hilisõhtu kuma ja vaikne igatsus.

See on kirjanik Tomi Kontio ja illustraator Elina Warsta koera-sarja teine raamat. Esimene raamat on “Koer nimega Kass”.

Kirsti Läänesaar

Martin Widmark “Pikk teekond”

Ühel õhtul päikeseloojangu ajal hingab vana koer Rufus viimast korda ja lahkub Adami juurest igaveseks. Adam, kes elab koos vanaemaga, on oma ainsa sõbra kaotusest murtud.

Vanaema leidis Adami rannast. Poiss lamas täiesti liikumatult ja vaatas tähesäras taevasse.
Vanaema kandis Adami koju, pani ta voodisse ja avas seejärel merepoolsed aknaluugid.
“Rufus oli väga vana,” ütles vanaema leebe ja trööstiva häälega. “Seal, kus ta on praegu, on tal kindlasti hea olla.”
Adam ei vastanud.

Samal ajal on teisel pool merd alustanud pikka ja ohtlikku teekonda tundmatusse tüdruk nimega Sonia koos oma kassi Missaniga. Sonial pole aimugi, kuhu nad teel on, ta püüab vaid kassi vibutavat sabaotsa mitte silmist lasta. Ees ruttav Missan seevastu paistab täpselt teadvat, kuhu ta minema peab…

Mere vastaskaldal tõstis Missan just siis pead ja nuusutas tuult. Sonia jäi kassi uudishimulikult vaatama, too aga lahkus tippival sammul rannast.
Sonia kiirustas talle järele.
“Kuhu me läheme?” hüüdis Sonia.
Ta nägi, kuidas Missan, saba püsti, luidete taha kadus.

See on ilus ja hingeminev lugu leinast, raskuste ületamisest ja uutest algustest – sest elu läheb alati edasi.

Kirsti Läänesaar

Aidi Vallik “Pints ja Tutsik”

Lugemine neile, kes soovivad lemmiklooma võtta! Rohkem on küll juttu sellest, mis ootab ees värsket koeraomanikku, aga ka sellest, kes võib kaasa tulla kassiga.

Raamat räägib kass Pintsust, kes sündis kirikus, aga ta oli siiski ilma hoolivast kodust, ning koer Tutsikust, kes tõsteti ühel külmal talvepäeval lihtsalt poe parklas autost välja. Nad jõudsid Maikellukeste hoolivasse perre ja siis läks lahti loomaomaniku igapäevane elu.
Esmalt alati tuleb tänavalt leitud loom viia loomaarsti juurde, et teada saada kas ta ei ole haige.

Arst uuris Pintsu tähelepanelikult ja kaua. Vaatas talle kõrva, suhu ja silma. Vaatas isegi kurku. Siblis Pintsu karvades ja uuris kassipoja kaela, käppi ja saba. Vaatas ka kõhu alla.
“Tore terve kassipoiss!” ütles ta siis emale. “Ainult et mõned kirbud on tal vist kallal.”

Ja kindlasti peab looma õpetama, eriti suuri koeri. Koeral on tähtis teada, kes on karja juht ja kus on tema koht seal karjas.

Just Maikellukese isa on Tutsiku jaoks tema karja juht, tark ning võimas pealik. Isa järel tulevad tähtsuse järjekorras ema Maikelluke, kass Pints, Mait ja alles kõige lõpuks Mari. Sest Mari on kõige väiksem.

Piia Tuule

Tomi Kontio “Koer nimega Kass”

Öeldakse, et nimi võib mõjutada iseloomu ja isegi saatust. Ilmselt just seda loodab koeraema, kui ta paneb oma pojale nimeks Kass. Sest kassid on iseseisvad ja seda omadust läheb koerakutsikal edaspidi hädasti tarvis. Tema isa oli nimelt seikleja, kes lahkus juba enne poja sündi, ja nüüd on ka emal aeg minna.

Ema ütles, et kassid on iseseisvad, aga ma ei tundnud end iseseisvana, ainult üksildasena. Ma olin maailma kõige üksildasem koer. Koer, kelle nimi on Kass.

Koer nimega Kass rändab maalt linna ja temast saab nukker hulkuv linnakoer. Kuni ühel päeval kohtab ta kedagi endasugust: räpast ja habetunud meest nimega Nugis.

Mees tõusis püsti. Ta oli pikk nagu korsten. Ta hall habe ulatus peaaegu nabani ja oli sassis nagu nõialuud.
“Nüüd on see läbi,” ütles Nugis habeme värinal.
“Mis on läbi?” küsisin.
“Üksildus.”

Soome autori Tomi Kontio raamat räägib lihtsa, aga sügavmõttelise loo kahe eluheidiku sõprusest. Me kõik tahame tunda end armastatuna – ja maailm võib paista hoopis teistsuguse, parema ja ilusama paigana, kui meie kõrval on keegi, kes annab meile julgust usaldada elu ja teisi meie ümber.

Ilusad ja omanäolised pildid on raamatule joonistanud tunnustatud Soome illustraator Elina Warsta.

Kirsti Läänesaar

Colas Gutman “Kirbu-Krants”

Kirbu-Krants sündis prügikastis, ta meenutab viledaks kulunud uksematti ja nagu nimigi ütleb – on paksult kirpe täis. Kirbu-Krantsi parim sõber on Kilu-Kiisu, kass, kes ühe ammuse õnnetuse tõttu on lapik nagu kala. Üldiselt ei ole sõprade elul prügikastis väga viga, aga kui Kirbu-Krants saab teada, et kõigil koertel on peremehed, otsustab ta eneselegi ühe hankida. See ei lähe aga niisama lihtsalt, sest kes tahaks endale koera, kes on niisama rumal kui kole? Lisaks tegutsevad linnas kahtlased tüübid, kellel on hulkuvate loomadega omad hämarad plaanid…

„Mis sa ajad, kes see meid röövida tahab?”
„Meie!” vastavad kolm lõbusat pätti.
„Ja sinule, vana kärnas koer, on meil varuks eriline üllatus. Su lõhn pakub ühele kliendile huvi. Me vääname su välja nagu põrandalapi ja teeme sinust koeramahla!”
„Täpsemalt öeldes parfüümi ja paneme sellele nimeks Chien de Paris,” lisab üks pättidest.
„Kas kuuled, Kilu-Kiisu, ma saan kuulsaks!”

“Kirbu-Krants” on nunnude piltidega vahva raamat nooremale lugejale. On seiklusi, saab nalja ja muidugi täiesti võimatu oleks mitte kiinduda raamatu peategelasse, pisut tobusse, aga suure südamega koeranässi. Kuidas Kirbu-Krantsi elu edasi läheb ja milliseid põnevaid asju temaga veel juhtub, saab lugeda sarja järgmistest osadest.

Kirsti Läänesaar

Ilmar Tomusk “Kullakallis kass”

Kassid ja hiired on ajast aega vaenujalal olnud. Niipea kui üks enesest lugupidav kass mõnda hiirt näeb, ta kohe ka nahka pistab, kas pole? Jah, kui tegu pole just sellise ärahellitatud laiskvorstiga nagu kiisuke raamatus „Kullakallis kass”. Iga päev serveeritakse talle värsket kala ja vahukoort, temal pole vaja teha muud kui süüa, põõnata ja nurru lüüa. Pole siis ime, et keldris elutsev hiirepere end majas igati julgelt tunneb.

Kass saputas läbi une hiired vuntside küljest maha ning norises edasi. Hiirelapsed hüppasid rõõmsalt kilgates uuesti kassi vuntsidesse ning kass saputas nad jälle maha. Laste arvates oli see väga tore mäng, kuid lõpuks tüütas see neid ära. Siis ronisid nad kassile pähe ning lasid sealt tagumiku peal alla, justkui sõidaks kelguga liumäel.

Keldrist hiirte näritud kartuleid ja kaalikaid avastades pole peremees kassiga aga sugugi rahul. Ja teadagi: kes ei tööta, see ei söö…

„Appi, meil on hiired majas!” karjatas vanamees. „Kass, ärka kohe üles, püüa hiired kinni ja söö nad ära!”
„Ma ei taha hiiri süüa,” nurrus kass, „nad ei maitse mulle. Mulle maitseb värske kala ja vahukoor.”
„Aga sa oled ju kass! Hiirte püüdmine on sinu töö,” seletas vanamees.
„Kui sa tahad, võid nad ise ära süüa,” vastas kass. „Minul on kõht täis.”

Tegemist on naljaka ja õpetliku looga, mille teevad eriti muhedaks Catherine Zaripi nunnud illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar

Tiia Kõnnussaar “Mäo, kasside kuningas”

Mäo on kuningliku olemisega suur triibuline kõuts. Ta elab linnakorteris koos “oma inimestega” – koolipoisi Martti ja tema emaga. Martti isa elab ja töötab Norras ning poiss kohtub temaga ainult koolivaheaegadel. Ega see Marttile väga ei meeldi, et ema ja isa enam koos ei ole, aga ta lepib olukorraga. Seda enam, et ema uus kaaslane Leo on tegelikult ka täitsa tore.

Martti elust jutustavad peatükid vahelduvad raamatus Mäo mõtisklustega. Tema on ju ikkagi kass ja näeb maailma oma vaatenurgast. Oma pereliikmetega on Mäo üldiselt täitsa rahul:

Minu inimesed on targad. Nad saavad aru, et kui krõbinakauss on tühi, tuleb sinna krõbinaid panna. Ma olen neile õpetanud, millised krõbinad mulle maitsevad ja milliste lõhn mind eemale peletab. Nad on ära õppinud isegi kasside keele!

Aga alati ei ole inimesed kassidega ühel meelel. Näiteks kui Mäo püüab kinni kollase kõhuga linnukese, on Martti kurb ja vihane. Mäo ei saa temast aru:

Mul õnnestus osava jahipidamise käigus kinni püüda üks suline olevus. Olin oma saagi üle pööraselt rõõmus! Loomulikult võtsin ma selle hambusse ja tõin oma karjale, sest ma hoolitsen nende eest. Ja mis on tulemus? Ei mingit tänu. Väiksem inimene hakkas karjuma ja tõmbas ukse minu nina all kinni. Suurem inimene võttis mu saagi ja peitis selle ära. Isegi pai ei tehtud mulle!

Kui aga Mäo tutvub kauni emakassiga ja ei tule mitu päeva koju, on Martti tema pärast väga mures. Samuti on Marttil kõutsist kahju, kui Mäo võõra kassiga kakeldes korralikult räsida saab. Mäo ise tunnetab, et hakkab vanaks jääma ja ilmselt on teda ees ootamas Suur Muutus…

“Mäo, kasside kuningas” on südamlik lugu ühest tavalisest poisist ja tema perest, sellest, kuidas mõista oma lemmiklooma, kuidas temaga koos elada, tema eest hoolitseda – ja viimaks tal minna lasta. Nagu raamatu autor ise on öelnud Hooandjas (26.09.2021): “… ja nii tekkiski mõte kirjutada raamat, mis aitaks lastel paremini mõista elu sellisena nagu ta on: et eluga käib kaasas sünd ja surm, ja et see on loomulik; et loomulik on ka kurb olla, aga seegi möödub; et kõik siin elus on muutumises, aga elu oma rikkuses ja ilus läheb edasi.”

Raamatule on imelised pildid joonistanud Katrin Ehrlich, kes on Hooandjas (26.09.2021) kommenteerinud seda nii: “Mäo-raamatu kassil on aga oma iseloom ja omad tegemised. Martti kõrval on ta nii tähtis tegelane, et pühendan tema joonistamisele ilmselt rohkemgi aega kui Marttile. Arvan, et ta on selle kuhjaga ära teeninud.”

Kirsti Läänesaar

Frauke Scheunemann “Winston, salamissiooniga kõuts”

Teeme väikese kokkuvõtte: ma oskan rääkida, lugeda ja ka kirjutada. Ma oskan inglise keelt, suurt ja väikest ükskordühte. Ja nüüd tuleb pomm – ma oskan koguni vene keelt! Vähemalt saan aru. Lühidalt – ma olen Superwinston. Kõige targem kõuts universumis! Maailmaklass!

Ärahellitatud kõuts Winston elab oma füüsikaprofessorist peremehe juures tõeliselt kuninglikku elu: muudkui lesi sohval või kamina ees ja maiusta majapidajanna Olga valmistatud hõrgutistega. Aga kõik muutub päeval, mil Olga otsustab mehele minna ja sisse kolib uus koduabiline Anna koos 12-aastase tütre Kiraga.

Winston ei ole lastest just ülearu suures vaimustuses, kuid vastu ootusi tekib kassi ja tüdruku vahel kohe sümpaatia. Kira ja tema ema elu pole lihtne olnud ja nüüd peab tüdruk olude sunnil minema uude kooli, kus jõukamad klassikaaslased teda omaks ei taha võtta. Winston püüab Kirat jõudumööda aidata ja lohutada, aga esialgu kisub kõik järjest enam kiiva. Ja siis juhtub midagi päris pöörast: välgutabamuse tõttu lähevad Winstoni ja Kira kehad vahetusse ning nüüd peavad kass ja tüdruk toime tulema enda jaoks täiesti harjumatu olukorraga. Kira kogeb, mis tunne on olla tubane, abitu kass, Winston aga peab suunduma hirmutavasse välismaailma, mida ta seni ainult aknast on näinud. Ometi on uuel olukorral ka omad plussid: Kira kassina ja Winston inimesena täiendavad üksteist väga hästi ja nii on neil mõneti hoopis lihtsam lahendada mõned seni võimatult suurena tundunud mured.

Põnev, mõtlemapanev lugu räägib uues keskkonnas kohanemisest ja sõprade leidmisest, puudutades muuhulgas ka koolikiusamist, pereprobleeme, ühiskondlikke hierarhiaid ja pagulusteemat. Kass mõjub minajutustajana väga veenvalt (kassiomanikud kindlasti nõustuksid) ja piisavalt humoorikalt, et pehmendada käsitletud teemade raskust ja tõsidust.

Soovituslik lugemine koolilastele, õpetajatele ja kõigile kassisõpradele.

Kirsti Läänesaar

Maria Rebane “Kui siilil nohu oli”

Häid loomalugude raamatuid on palju. Üks unustusehõlma vajunud, kuid südamlik, vahva, aga ka kohati nukker loomalugude kogumik on Maria Rebase “Kui siilil nohu oli”. Jutukogumik sisaldab seitset lugu. Jutt “Kui siilil nohu oli” räägib nohusse jäänud ja aevastavast siilist, kes inimeste hoole alla satub, kuid hiljem siiski oma kodupaika parki tagasi jõuab. Loo “Mursi” peategelaseks on ookeanilaevalt paati hüpanud ning maismaale sattunud üleannetu ahv, kelle elu ühest seiklusest teise kukerpallitades kulgeb ning kes kortermajas elades korraliku segaduse suudab tekitada. Jutt “Ints” räägib ühest suurest ja sõbralikust, viimaks kodu leidnud hulkurkassist, kes linde ei püüdnud, kuid ometi kurja käe läbi otsa sai. “Tagametsa sarvik” on lugu tontmustast kodukitsest nimega Tiina, kel metsatalus üsna vaba põli on ning keda korra koguni kuradiks peetakse. Kahest hülgejahile läinud ja ajujääl hätta sattunud noormehest räägib lugu “Jääl”. Kogumiku nukraim jutt on “Kalur Jass ja Kasukakrae”. Kasukakraeks kutsutakse üht hülgepoega, kes tuisus eksinuna vana kaluri hoolealuseks saab. “Tuletõrje vabatahtlik Morgu” on lugu tuletõrjuja Rutsi koerast, kes alati kõige esimesena pritsikuuri juurde jõuab. Korra suudab vapper Morgu isegi väikese lapse päästa.

Maria Rebane on autori pseudonüüm. Teise pseudonüümina on ta kasutanud nime Marie Rebane. Lisaks loomalugude kogumikule on autorilt ilmunud jutustused “Maret”, “Jäise ratsu turjal” ja “Ebatavaline armastus”.

Laste- ja noorteosakonna praktikant Terje

Aleksei Turovski “Kassipoeg Võilill”

Mia ees oli beežikas-roheline kassipoeg, väikeste erkroheliste võilillelehtedega saba ja kõrvade asemel. Niipea kui päikesevalgus langes “asjakese” peale, hakkas ta muutuma ja varsti sai temast üpris lopsakas võilillepuhm kollase kassipojanäoga ja hõbedaste vuntsidega, kes nurrus õnnelikult …

Nii kohtub kassiema Mia oma seitsmenda pojukese Võilillega. Võilill on ütlemata terane ja hakkamist täis kiisu. Tänu Võilillele ja tema sõpradele vabastatakse maailm ülimalt õelast tegelasest Kirrudi Ladrakust. Kirrudi Ladraku tahtis nõiduda kõik maailma loomad inimesteks, et need siis ehitaksid talle õnneliku lapsepõlvemaa, millest pahalane omal ajal ilma jäi.
Aleksei Turovski on selles raamatus loonud kassiema ja tema poegade mõnusa maailma, kust lugeja saab teada, kuidas kass Mia oma perele kodu valib, lapsed ilmale toob ja neid õpetab – ning seda kõike autorile omase faktilise täpsusega.

Tiina Lutter