Nat Amoore “Heade vempude jõud”

Casey, Cookie ja Zeke on Rohelised Herned – salajane ühendus, mille eesmärgiks on teha võimalikult uhkeid ja silmatorkavaid vempe. Aga mitte lihtsalt oma lõbuks, vaid ikka suurema eesmärgi nimel. Nimelt on nende südameasjaks looduse ja keskkonna kaitsmine. Kuna täiskasvanutel pole pahatihti jaksu või huvi mõelda millelegi enamale kui oma argimuredele, siis peavad lapsed võimalust mööda nende tähelepanu olulistele asjadele juhtima.

Raamat on jagatud peatükkideks, mille alapealkirjadeks on Roheliste Herneste reeglid. Näiteks reegel number 2 ütleb, et „tähtis pole au ja hiilgus, vaid edasi antud sõnum”, reegel number 5 aga käsib haarata igast võimalusest midagi muuta. Samuti on paika pandud, et vempudel peab alati olema õilis eesmärk ja et hea vemp on nutikas vemp.

Vembutamise kombe on Casey õppinud oma vanaisalt, kes on kurt ja suhtleb viipekeeles, kuid on selline vembumeister, et teeb kõigile silmad ette. Väärtused ja põhimõtted on Casey pärinud aga emalt, kes on kahjuks surnud. Kuid ema on oma olulisemad mõtted ja tähelepanekud kaartidele üles kirjutanud ning nii saab tütar temaga justkui kogu aeg sidet pidada.

Trixie Wu mõtted…

MUUTUSTE ESILEKUTSUMISEST

Sulle on antud vaid üks elu, armas Casey. Tee nii, et sellest oleks kasu. Kutsu esile muutusi, ükskõik milliseid – suuri või väikeseid, ühe inimese või terve maailma jaoks. Ole ise see muutus, mida tahad näha. Leia oma jõud ja kasuta seda.

x mamps

Kui Rohelised Herned avastavad ahne linnapea kurikavala plaani hävitada linna südames asuv park ja ehitada see täis elutuid kõrghooneid, ei jää neil muud üle kui sekkuda. Selleks on lastel vaja kaasata abijõude, omajagu riskida ja muidugi olla äärmiselt loomingulised, et valmistada ette üks tõeliselt suurejooneline vembutamisaktsioon.

Kui sulle „Heade vempude jõud” meeldib, siis loe kindlasti ka sama autori esimest raamatut „Koolihoovi miljonäri saladused”.

Kirsti Läänesaar

Jaanus Vaiksoo “King nr 40”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2021

Eelmise, 39. numbrit kandva kinga lugudes olnud unenäolisus on asendunud reaalsusega, tõeliste katsumuste, seikluste ja sooviga täiskasvanute maailma parandada. Kingamees Hugo on hädas, sest tema kallim Katja tahab kanuumatkale minna, ent Hugo pole ilmaski kanuusse istunud. Hugole ja Katjale tulevad seltsiks noored sõbrad Paul ja Minna, kuid selgub, et kaunis Salujärv ei meelita ainult matkajaid, vaid ka röövpüüdjaid.

Ladusas stiilis ja isikupäraste karakteritega raamat kooliealistele juhib tähelepanu ka loodushoiu olulisusele.

žürii esinaine Tiia Kõnnussaar

Raamatust “King nr 39” lugejale juba tuttav Paul Viies on saanud pisut vanemaks ja kasvanud on tema jalgki: poes matkakingi proovides osutuvad parajaks kingad number 40. Uusi jalanõusid on poisil vaja aga selleks, et minna koos oma sõprade Hugo, Katja ja Minnaga kanuumatkale. Jõge mööda Salujärve poole sõudes ei oska lustakas seltskond aimatagi, et sealt saab alguse üks tõeliselt põnev ja isegi veidi ohtlik suvine seiklus.

Raamatu lugemine tekitab igatsuse suve ja metsa järele, sest kes ütleks ära järve ääres telkimisest või lõkkel küpsetatud värskelt püütud kalast. Tõsi küll, röövpüüdjate otsa komistada ei tahaks. Just nii juhtub Pauli ja Minnaga, kes julgete ja ettevõtlike noortena ei löö aga põnnama, vaid otsustavad asjas selgust saada ja vajadusel kurikaelad omal käel vahele võtta. Kampa kutsutakse ka Pauli pinginaaber Ats – seltsis segasem.

Selles loos on kõike: pinget, põnevust ja muhedat nalja, kaunist Eestimaa loodust, laagrielu, kalapüüki, vanu legende, sõprussuhteid, esimese armumise õrnu hingepiinu ja isegi näpuotsaga müstikat.

Vaiksoo on loonud ka tõeliselt värvika tegelaste galerii, lisaks Paulile ja tema sõpradele tegutsevad raamatus veel järsk ja otsekohene inspektor Ottoson, pisut lihtsameelsed ja tahumatud maamehed Säga ja Sepik, naljaninast kalapoe müüja Raivo Kullerkupp ja teised omamoodi tüübid. Omaette esiletõstmist väärib Minna ja tema isa koer Valter, rebasekarva soome püstkõrv, kelle kontrollimatu jahiinstinkt, maiuselembus ja kange iseloom viivad nii mõnegi tülika ja koomilise olukorra tekkimiseni.

Kokkuvõttes on tegemist väga mõnusa kodumaise põnevikuga. Tahtmata raamatut otseselt “poistekaks” liigitada, võib siiski arvata, et poisist peategelane ja seikluslik süžee kõnetavad poisse küll (ja sellist kirjandust võiks alati rohkem olla).

Kirsti Läänesaar