Sanne Rooseboom “Lahenduste ministeerium”

Niina on uudishimulik ja energiline 11-aastane tüdruk, kellel on pidevalt “pea tuult täis”, nagu ütleb Niina ema. Ühel päeval toob tema postiljonist isa koju kirja, mis on adresseeritud lahenduste ministeeriumile. Kirja ei saa kohale viia, sest sellist ministeeriumi ei ole olemas. Niinale ei anna asi rahu ja ta teeb midagi sellist, mida tegelikult teha ei tohiks: avab ümbriku ja loeb kirja läbi.

Kiri on 9-aastaselt Ruubenilt, kes otsib abi, kuna teda kiusatakse koolis. Niina ei saa seda niisama jätta ja koos oma parima sõbranna Alfaga mõtlevad nad välja plaani Ruubeni aitamiseks. Sealt saab alguse seiklus, mis osutub suuremaks, kui lapsed iial oodanud oleks. Sest võib-olla on salapärane lahenduste ministeerium tegelikult ikkagi olemas… Ja samuti need, kes tahavad headuse levikut iga hinna eest takistada.

Niina läks näost veel punasemaks. “Lapsed ei tule võib-olla arvesse ja ega ma väidagi, et me hakkama saaksime, aga…” Tegelikult oli see mõte tal pööningul peast läbi käinud küll. Siis, kui ta rahvusvahelise seltsi reegleid nägi. Meie saaksime sellega hakkama, mõtles ta. Tema, Alfa ja Ruuben. Aitaksime salaja inimesi ega räägiks sellest kellelegi.

See on tõeliselt põnev lugu headuse ja sõpruse jõust. Kui oled nutikas ja julge, siis leidub igale probleemile lahendus, ja teisi aidates võib ka su enda elu täielikult muutuda.

Kirsti Läänesaar

Ilmar Tomusk “Matemaatiline sõber. Peaaegu tavaline poiss”

Peeter näeb välja nagu tavaline väike poiss, aga tegelikult on ta hoopis kaugelt planeedilt pärit ülitark ajukiip ülitugevas kõrgtehnoloogiliselt valmistatud kehas.

Sarja “Matemaatiline sõber” teises osas läheb Peeter kooli, oma sõbra Markuse klassi. Peetri jaoks on elu Maal uus ja tundmatu, nii et ka koolis on tal õppimist ja imestamist küllaga. Aga kuna ta suudab vajalikke teadmisi otse inernetist alla laadida, siis hämmastab ta kõiki oma imepäraste oskustega. Näiteks mängib ta muusikatunnis klaveril kuulsate heliloojate keerulisi teoseid, kuigi pole varem klaverit näinudki. Õpetajad ei jõua ära imestada, kui tark ja andekas on Peeter, kes neile teadaolevalt oli seni Võrumaal vanatädi Laine juures koduõppel.

Peeter on ka väga tugev, ta võib kasvõi betoonist ehitusploki õhku tõsta, kui tahab. Seda tuleb tal muidugi teiste eest varjata, sest nii tugevaid 7-aastaseid poisse ei ole ju olemas. Kui aga Peeter satub nägema, kuidas suured poisid lumesõjas pisikest Merikest kiusavad, astub ta jugelt vahele. Seal kulub tema suur jõud vägagi marjaks ära, et tülinorijad paika panna.

Peetril on ainult üks väike mure: nimelt tema keha ei kasva niimoodi nagu inimestel. Et järgmisel aastal klassikaaslastega ühte kasvu olla, tuleb ette võtta üks pikem reis…

Kirsti Läänesaar

Kadri Hinrikus “Elevant”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna võitja 2022

Raamatu peategelane on Kärt, kellel on tunne, et ei kuulu õieti kuhugi ja asjad ta elus ei laabu kuigi hästi.

Koolis kiputakse teda narrima, kui ta ei jookse keka tunnis piisavalt kiiresti või kui ta oskab õpetaja küsimustele õigesti vastata.

Kodus pole Kärdil kuidagi võimalik isa meele järele olla, kuna Kärdile meeldib väga lugeda ja kirjutada, kuid isa arvates pole kirjanikutöö küll mingi õige amet, vaid tegeleda tuleb hoopis äriga. Tüdruku ema on aga isegi õnnetuvõitu, nii et talle ei julge Kärt seetõttu oma muredest rääkida.

Kõik muutub sootuks, kui ühel päeval pargis hakkab Kärdiga juttu rääkima elavaloomuline horvaadi tüdruk Lucija. Tüdrukutest saavad sõbrad. Lucijal on suurejooneline plaan, kuidas rõõmustada oma Horvaatiast Eestisse elama tulnud ema ning selleks on tal Kärdi abi vaja. Mängu tuleb üks poiss, kes Kärdile tegelikult väga meeldib ning kõvasti jahmerdamist tuleb kanadega.

Kokkuvõttes on see mõnus lugu laste elust, kus tuleb ikka ette nii kurvemaid kui lõbusamaid seiku ja muredest aitavad üle saada sõbrad.

Anu Amor-Narits

Lummava kaanekujundusega, soe ja positiivne  raamat, kaasaegne “Kadri“.  Autor on osanud lihtsal moel kirjutada rasketest asjadest: armastusest, koolikiusamisest, hirmudest, märkamisest ja mittemärkamisest.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Rob Harrell “Vidusilm”

Ross Maloy on tavaline tagasihoidlik seitsmenda klassi poiss, kes on lootnud põhikoolist rahulikult läbi saada, ilma et ta millegi erilisega silma paistaks. Tema jaoks on väga oluline olla normaalne, sulanduda teiste hulka, ning siiani on see tal ka korda läinud. Kõik muutub päeval, mil Rossil avastatakse haruldane silmakasvaja. Rossi ema on aastaid tagasi vähki surnud, nii et poisi haigestumine on perele tõeliselt ränk löök. Vähidiagnoos pöörab tema elu igas mõttes pea peale, tuues endaga loomulikult kaasa hirme ja kannatusi, aga ootamatul kombel ka midagi head: Ross leiab tänu sellele uusi sõpru ja avastab endas selliseid külgi, millest tal varem aimugi polnud.

Kahtlemata on hirmus minna uuele kooliaastale vastu „haige poisina”, keda koridoris vahitakse ja kommenteeritakse. Kõik kaasõpilased ei hiilga sugugi erilise taktitundelisusega ja mõni on lausa sihilikult pahatahtlik. Asja ei tee kergemaks see, et Ross on sunnitud arsti käsul kandma laia äärega mütsi ning peab oma nägu määrima kleepuva ja läikiva ravisalviga. Kui lisada kõigele veel kiiritusravi tõttu lahti tulevad juuksed, halvenev nägemine ja ajuti võimust võttev surmahirm, tundub seis päris lootusetu.

Õnneks on Rossi kõrval kindla kaljuna tema ammune hea sõber Abby, kellega koos on koolipäevad talutavamad. Raviseansside käigus sõbruneb Ross radioloogiatehnik Frankiga, kes juhatab poisile teed muusikamaailma. Muusika aitab Rossil keeruliste tunnetega paremini toime tulla, ta otsustab hakata kitarrimängu õppima ning jõuab viimaks koguni oma bändi tegemiseni.

Ross on pärinud ka oma illustraatorist ema kunstiande. Ta joonistab humoorikaid koomikseid Batnotsist, vaprast superseast, kes lahendab paberil probleeme, millega poiss koolielus kokku puutub. Koomiksid on raamatu tekstile mõnusaks muigama panevaks lisanduseks.

„Vidusilm” põhineb koomiksikunstniku ja kirjaniku Rob Harrelli isiklikul kogemusel. Ilmselt tänu sellele ongi tal õnnestunud nii täpselt ja usutavalt Rossi tundeid, mõtteid ja läbielamisi kirjeldada.

Keerulistest teemadest hoolimata ei mõju raamat süngelt või ängistavalt. Peategelase optimism ja ettevõtlikkus ning sõprade ja pere toetus aitavad tal toime tulla kaosega, kuhu elu ta ootamatult paisanud on, samuti leidub raamatus küllaga huumorit, koomilisi olukordi ja teravmeelseid dialooge. Tegemist on põneva, kaasa tundma ja mõtlema paneva raamatuga, mis juhib tähelepanu vajadusele kohelda kõiki võrdselt, sõbralikult ja lugupidavalt, olenemata inimese tervislikust seisundist või välistest eripäradest. Samuti sisendab see lootust, et ükskõik kui raske parasjagu ka ei oleks – alati leidub väljapääs.

Kirsti Läänesaar

Kui keegi soovib pärast raamatu lugemist koos autoriga Batnotsi joonistada, siis Youtube´ist leiab sellise video:

Jana Bauer “Kuidas hirmutada kolli?”

Teatavasti on olemas kolme sorti koletisi: karmkollid, hambakollid ja karvakollid. Üks neist jubedatest tegelastest on pugenud Filip Jänese voodi alla. Õnneks tuleb talle appi nutikas ja kartmatu sõber Otto Ritsik, kes teab täpselt, milliste võtetega erinevat tüüpi kolle eemale peletada. Aga võta näpust, seekord ei toimi ükski läbiproovitud trikk… Kes see siis on, kes ennast Filipi voodi all peidab?!

Toreda puändiga lõppev pildiraamat räägib sellest, kuidas sõprade abil kiusupunnidest jagu saada ning nalja ja naeruga hirme ületada. Eriti tore on tõdemus, et vastaseid ei pea lausa põrmu trampima – minestusse langenud kolli võib ka lihtsalt majast välja viia ja näiteks jõe äärde maha jätta (juhuks, kui tal ärgates janu peaks olema).

Kirsti Läänesaar

Dmitri Vassiljevitš Grigorovitš “Kummipoiss”

Loo peategelase, kaheksa-aastase Petja elu on algusest peale olnud õnnetu. Kaotanud varakult isa, tuleb tal koos emaga sagedasti elukohti vahetada ja mitmesuguseid vintsutusi kogeda. Poisi viiendal eluaastal sureb ka tema ema ning orvuks jäänud laps satub peagi tsirkusesse jõhkra akrobaadi Beckeri kasvandikuks. Tema päevad on täis eluohtlikke, väsitavaid treeninguid ja esinemisi, hirmu ning kasvatajapoolset vägivalda. Ainsaks inimeseks, kes poisist hoolib ja talle rõõmsaid hetki pakub, on samas tsirkuses töötav kloun Edwards, kes küll vähese vene keele oskuse tõttu tema jutust hästi aru ei saa. Edwards kingib poisile seltsiliseks kutsika, kellest Petja aga oma kasvataja Beckeri julmuse tõttu ilma jääb. Painduvuse tõttu hakatakse Petjat kutsuma Kummipoisiks. Lapse elu kulgebki muudkui treeningute ja esinemiste rütmis, kuni ühel vastlanädala etendusel juhtub õnnetus…
Jutustuses antakse teravapilguline sissevaade 19. sajandi teise poole olustikku Vene keisririigis.

Laste- ja noorteosakonna praktikant Terje

Lars Mæhle “Saurusepere. Ujumisvõistlus”

Teate ju küll neid tüütuid vanemaid õdesid-vendi, kes armastavad väiksemaid kiusata ja ohtlikesse seiklustesse kaasa tõmmata? Sauruseperes on asjad täpselt samamoodi.
6-aastane Rasmus Rex tahaks rahulikult rannas lesida, aga kui vanem vend Robin tema kehva ujumisoskuse üle naerab ning Rasmusele ja tema sõbrale Tom Troodonile ujumisvõistluse väljakutse esitab, pole väikesel saurusepoisil pääsu – kes siis tahaks teistest kehvem olla. Ehkki rannast saarele on päris pikk maa ja kuuldavasti peidab end vee all pirakas järvekoletis… Võistlus kujuneb pingeliseks ja kohati päris ehmatavaid üllatusi pakkuvaks, viimaks saab aga mõnusa kõhutäie naerda, kui kiuslikule Robinile antakse meeldejääv õppetund.
Raamatu lõpus tutvustatakse raamatus tegutsenud dinosauruseid sellisena, nagu nad olid päriselus.
Rikkalikult illustreeritud saurusepere-sarja uus osa sobib ettelugemiseks väiksematele põnnidele ja iseseisvaks uurimiseks pisut vilunumale lugejale.

Kirsti Läänesaar

Jan Brick “Saara ja Sasi. Nelja käpaga poni”

Saara on emaga just kolinud uude korterisse ja uues kohas ei ole tal ühtegi sõpra. Kahjuks on õuelapsed väga ühtehoidvad ja ei taha võõraid enda sekka. Nii läheb Saara otsima sõpra poest, mille uksel seisab silt ”OSTAME JA MÜÜME KÕIKE”.
Kelle Saara sealt leidis ja kuidas ta õuelastega sõpradeks sai, saad lugeda just sellest raamatust.

„Ükspuha, kes sa oled või kust sa tuled. Peaasi, et sa oled minu sõber!” sosistab ta. „Ja tõelist sõpra ei anna ma iialgi ära! Mitte mingil juhul!”

Saara ja Sasi tegemistest on ilmunud ka teine raamat “Saara ja Sasi. Habras süda”.

Piia Tuule

Håkon Øvreås “Pruune”

Kuidas asjadega toime tulla olukorras, kus korraga on mitu suurt mure? Rune vanaisa on just surnud ja igatsus tema järele suur. Samal ajal on Runel ja tema sõbral Atlel probleem suuremate poistega, kes neid kiusavad. Olukordade lahedamiseks on tarvis superkangelast!

Päeval on Rune lihtsalt Rune, aga öösiti muutub Rune Pruuneks – kartmatuks superkangelaseks. Pruune hiilib õue pintsli ja pruuni värviga. Ja see pole ju Rune süü, et Pruune värvib oma superkangelase hetkedel suurte poiste jalgrattad ära?

Nii nagu Runel, on oma sõbrad ka superkangelsel Pruunel.

See on lugu sõprusest ja julgusest vastu hakata kiusajatele.

Raamat võitis 2014. aastal Põhjamaade Nõukogu laste- ja noorsookirjanduse auhinna.

Anu Amor-Narits

Silvia Giani “Supervana seiklused”

Ühel hommikul avastab Jõuluvana, et ta on vajalik ainult ühel päeval aastas, kuna päkapikud saavad tänu moodsatele tööriistadele ja postiteenusele kõigega hakkama. Oma põhjapõtrade juurde jalutades leiab ta eest põdra Rendy, kellest ta teadlik polnud. Rendy on tagavarapõder, aga kahjuks ei ole tal tulnud kedagi kunagi asendada. Siis aga saab Jõuluvana kirja Jimmylt, kes elab Austraalias. Poiss palub Jõuluvanalt julgust, sest koolivennad kiusavad teda. Kuid julgust ei saa saata pakiga ja Jõuluvana ei saa ka seista Jimmy selja taga, kui poisil on abi vaja. Nii otsustab Jõuluvana hakata Supervanaks, et abistada lapsi, kes seda vajavad. Tema põhiliseks abiliseks saab põhjapõder Rendy.

“Ära mängi vaimukat, sa said aru küll, mida ma silmas pidasin … “Lasen teha oma koduseid ülesandeid …”, “sundida neid …”. Kuidas see sulle tundub?”
“Oh pagan, Supervana! Kas me tõesti ütlesime seda?”
“Muidugi ütlesite! Ja kuidas veel?”
“Oh, aga me ei ole ju sellised! Milline häbi … Õnneks olid sina siin ja juhtisid sellele tähelepanu, muidu oleksime Timothy ja mina muutunud neist hullemaks!”

Piia Tuule