Tiina Laanem “Katariina kaaperdab kooli”

Katariina on neljanda klassi tüdruk, kes tahaks olla samasugune nagu teised ja unistab üle kõige hea sõbra leidmisest. Ükskõik kui palju Katariina ka pingutab, et viisakalt käituda, juhtub temaga ikka igasuguseid ebasobivaid asju. Ta ei suuda kuidagi tunnis paigal püsida ja suu avaneb tüdrukul nagu iseenesest ka siis, kui tuleb tingimata vait olla.

Kuna suures koolis toime tulemine on Katariina jaoks raske, otsustavad vanemad saata tütre elama vanaema ja vanaisa juurde maale, kus tüdruk hakkab käima kohalikus väikses koolis. Nagu arvata võib, ei lähe ka seal kõik päris ladusalt.

Katariina avastab, et vanas mõisas asuva kooli keldrikorrusel toimuvad müstilised asjad ning asi võtab tormilise pöörde, kui Katariina ja ta klassivend Oskar näevad keldriseinal sõnumit: PÄÄSTA HIIRED!

Hoogne lugu täis koolielu, seiklusi ja sõprust. Kuigi Katariina ei saa kunagi olema päris selline nagu teised, leiab ka tema lõpuks rohkem mõistmist ja mis kõige tähtsam – päris oma sõbra.

Anu Amor-Narits

Alan MacDonald “Põrsas Bertie. Kuulsus” ja “Põrsas Bertie. Tulnukad”

Koolipoiss Bertie on paras paharet ja räpakott, kellel on eriline anne ennast kõiksugu jamadesse mässida. Ta on kärsitu ja püsimatu ning mitte just õpetaja Saapa lemmikõpilane. Aga igal juhul pakatab ta ideedest ja tegutsemislustist, nii et igav temaga koos ei hakka.

Raamatus „Põrsas Bertie. Kuulsus” osaleb Bertie telereklaamis, käib koos isaga kalal ja kehastub koos sõpradega Robin Hoodiks. Raamatus „Põrsas Bertie. Tulnukad” vaatleb ta metsas linde, kohtub tulnukatega ja üritab vanemate eest oma kehva koolihinnangut varjata. Loomulikult kaasneb selle kõigega hulk nalja ja sekeldusi.

“Väga hea,” ütles Amy. “Aga meil on vaja poissi, kes oleks kaamera ees ta ise.”
“Ma võin ma ise olla,” ütles Bertie. Ta oli ju kogu aeg ta ise – kuigi see tõi talle harilikult pahandusi kaela.
“Tore,” ütles Amy. Ta märkas Bertie moosiplekilist nägu ja sassis juukseid.
“Sa võid sellesse ossa isegi sobida,” ütles ta. “Sa erined kõigist teistest, keda me oleme täna näinud. Ega sul pole midagi märjaks saamise vastu?“

Lühikesteks peatükkideks jagatud humoorikad ja tempokad lood sobivad algajale lugejale. Samuti on Bertie-raamatutes palju vahvaid pilte, mille autoriks David Roberts. Jääme ootama sarja järgmiseid osi!

Kirsti Läänesaar

Ilmar Tomusk “Matemaatiline sõber. Peaaegu tavaline poiss”

Peeter näeb välja nagu tavaline väike poiss, aga tegelikult on ta hoopis kaugelt planeedilt pärit ülitark ajukiip ülitugevas kõrgtehnoloogiliselt valmistatud kehas.

Sarja “Matemaatiline sõber” teises osas läheb Peeter kooli, oma sõbra Markuse klassi. Peetri jaoks on elu Maal uus ja tundmatu, nii et ka koolis on tal õppimist ja imestamist küllaga. Aga kuna ta suudab vajalikke teadmisi otse inernetist alla laadida, siis hämmastab ta kõiki oma imepäraste oskustega. Näiteks mängib ta muusikatunnis klaveril kuulsate heliloojate keerulisi teoseid, kuigi pole varem klaverit näinudki. Õpetajad ei jõua ära imestada, kui tark ja andekas on Peeter, kes neile teadaolevalt oli seni Võrumaal vanatädi Laine juures koduõppel.

Peeter on ka väga tugev, ta võib kasvõi betoonist ehitusploki õhku tõsta, kui tahab. Seda tuleb tal muidugi teiste eest varjata, sest nii tugevaid 7-aastaseid poisse ei ole ju olemas. Kui aga Peeter satub nägema, kuidas suured poisid lumesõjas pisikest Merikest kiusavad, astub ta jugelt vahele. Seal kulub tema suur jõud vägagi marjaks ära, et tülinorijad paika panna.

Peetril on ainult üks väike mure: nimelt tema keha ei kasva niimoodi nagu inimestel. Et järgmisel aastal klassikaaslastega ühte kasvu olla, tuleb ette võtta üks pikem reis…

Kirsti Läänesaar

Anti Saar “Kuidas minust ei saanud kirjanikku”

11-aastane Juhan, sõpradele Juks, on suur kirjamees. Seiklusjutt või ajaleheartikkel, haiku või reisikiri – ta ei põlga ära ühtegi žanri. Mõte lendab ja sulg jookseb, aga kummalisel kombel ei õnnestu poisil alustatud teoseid kuidagi lõpuni kirjutada. Raamatu lustakad lood räägivadki neist rohkem või vähem uskumatutest põhjustest, miks Juksist suurele kirjutamisinnule vaatamata kirjanikku ei ole saanud.

Enamjaolt polegi asi üldse Juhanis, hoopis elu ise veeretab tema teele pidevalt erinevaid takistusi. Küll keelab trahvihirmus naabrimees artikli avaldamise ära, küll rebib pahane klassiõde Juhani kirjatöö tükkideks… Ühel puhul koguni tarvitab üks matkal liigselt mustikaid söönud sõber Juhani reisikirja viimaseid lehekülgi… teadagi, milleks.

Päris viimases loos toimub aga üllatav pööre. Lugeja tõmmatakse lipsti! raamatusse sisse ja tekib küsimus, kes üldse on päris ja kes välja mõeldud. Kellega sündmused juhtuvad ja kes neid kirja paneb? Juhani sõber Robi selgitab targalt, et siin on tegemist sellise nähtusega nagu metafiktsioon: see on enesele osutav kirjandus, kus vaagitakse küsimusi väljamõeldise ja tegelikkuse vahekorrast.

Sellel keerulisel jutul ei maksa end aga ära ehmatada lasta, suurepärane lugemiselamus on igal juhul garanteeritud. Nii nagu kõiki Anti Saare raamatuid, iseloomustab ka käesolevat ülimalt nauditav muhe huumor, võime näha igapäevaelu uudse ja üllatava nurga alt ning oskus usutavalt kirjeldada noore inimese mõttemaailma.

Ja muidugi on äärmiselt tänuväärne autori palve mitte korraldada antud raamatu kohta ühtegi tunnikontrolli. Las see jääda pealegi puhtalt mõnu pärast lugemiseks.

Kirsti Läänesaar

Kadri Hinrikus “Elevant”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna võitja 2022

Raamatu peategelane on Kärt, kellel on tunne, et ei kuulu õieti kuhugi ja asjad ta elus ei laabu kuigi hästi.

Koolis kiputakse teda narrima, kui ta ei jookse keka tunnis piisavalt kiiresti või kui ta oskab õpetaja küsimustele õigesti vastata.

Kodus pole Kärdil kuidagi võimalik isa meele järele olla, kuna Kärdile meeldib väga lugeda ja kirjutada, kuid isa arvates pole kirjanikutöö küll mingi õige amet, vaid tegeleda tuleb hoopis äriga. Tüdruku ema on aga isegi õnnetuvõitu, nii et talle ei julge Kärt seetõttu oma muredest rääkida.

Kõik muutub sootuks, kui ühel päeval pargis hakkab Kärdiga juttu rääkima elavaloomuline horvaadi tüdruk Lucija. Tüdrukutest saavad sõbrad. Lucijal on suurejooneline plaan, kuidas rõõmustada oma Horvaatiast Eestisse elama tulnud ema ning selleks on tal Kärdi abi vaja. Mängu tuleb üks poiss, kes Kärdile tegelikult väga meeldib ning kõvasti jahmerdamist tuleb kanadega.

Kokkuvõttes on see mõnus lugu laste elust, kus tuleb ikka ette nii kurvemaid kui lõbusamaid seiku ja muredest aitavad üle saada sõbrad.

Anu Amor-Narits

Lummava kaanekujundusega, soe ja positiivne  raamat, kaasaegne “Kadri“.  Autor on osanud lihtsal moel kirjutada rasketest asjadest: armastusest, koolikiusamisest, hirmudest, märkamisest ja mittemärkamisest.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Ilmar Tomusk “Matemaatiline sõber. Ajukiip”

Markus on tubli ja nutikas esimese klassi poiss. Ta oskab suurepäraselt lugeda, kirjutada ja meisterdada. Ainult üks asi ei taha tal kuidagi välja tulla: Markus on hädas matemaatikaga. Tema pea lihtsalt ei jaga numbreid, tee mis tahad. Nii ei jää isal muud üle, kui osta pojale vanakraamipoest kalkulaator. Vanakraamipoe müüja on veider ja salapärane vanamees, kes tundub Markusest teadvat rohkem, kui ta teadma peaks. Ning peagi selgub, et kalkulaatori näol pole samuti tegemist mingi hariliku arvutusmasinaga, vaid selles peitub midagi päris rabavat…

„ÄRA LÜLITA MIND VÄLJA,” palus masin. „SEE KULUTAB PATAREISID.”
Tähed liikusid väikesel ekraanil nagu reklaamtekst kaubanduskeskuse ukse kohal.
„Kes sa oled?” küsis Markus sosinal, et vanemad mingil juhul ei kuuleks. Nad oleksid kindlasti väga õnnetud, kui saaksid teada, et nende poeg, kes ei oska isegi arvutada, on tagatipuks hakanud peaaegu neljakümne aasta vanuse kalkulaatoriga juttu ajama.

Ilmar Tomuski uue, algklassilastele mõeldud sarja põnev, humoorikas ja kaasahaarav esimene osa jätab lugeja kannatamatult järge ootama.

Kirsti Läänesaar

Ädu Neemre

Katja Reider “Reis planeedile Kool”

Matsil on ees suur seiklus – Mats läheb kooli! Aga kas ta on selleks valmis? Ta saab mõned päevad enne kooli viis saladuslikku kirja, milles igas üks ülesanne kapten Kosmolt. Esmalt tuleb leida varustus, siis õige tee galaktikasse. Kolmas ülesanne on juba keerulisem – kosmoses hakkama saamine…

“Maavälised olendid …” itsitab Mats. “Ta peab kindlasti minu tulevasi klassikaaslasi silmas. Aga neid näen ma ju alles kahe päeva pärast!”
“Sa võiksid proovida mänguväljakul mõne lapsega sõbraks saada,” paneb ema ette.
“Oh ei …” ohkab Mats. Kapten Kosmo treeningprogramm on muutunud veidi pingeliseks.

Raamatust saab lugeda, kuidas Matsi iseseisev avastusretk tundmatusse galaktikasse läks. Samas on seal ka lihtsalt seletatud, mis on kosmos – sealgi kehtivad samad reeglid nagu maal. Tuleb olla viisakas, aus ja hooliv, sest iga uue asja heaks stardiks on just need omadused kõige olulisemad. Head reisi 🙂

Piia Tuule

Frauke Scheunemann “Winston, salamissiooniga kõuts”

Teeme väikese kokkuvõtte: ma oskan rääkida, lugeda ja ka kirjutada. Ma oskan inglise keelt, suurt ja väikest ükskordühte. Ja nüüd tuleb pomm – ma oskan koguni vene keelt! Vähemalt saan aru. Lühidalt – ma olen Superwinston. Kõige targem kõuts universumis! Maailmaklass!

Ärahellitatud kõuts Winston elab oma füüsikaprofessorist peremehe juures tõeliselt kuninglikku elu: muudkui lesi sohval või kamina ees ja maiusta majapidajanna Olga valmistatud hõrgutistega. Aga kõik muutub päeval, mil Olga otsustab mehele minna ja sisse kolib uus koduabiline Anna koos 12-aastase tütre Kiraga.

Winston ei ole lastest just ülearu suures vaimustuses, kuid vastu ootusi tekib kassi ja tüdruku vahel kohe sümpaatia. Kira ja tema ema elu pole lihtne olnud ja nüüd peab tüdruk olude sunnil minema uude kooli, kus jõukamad klassikaaslased teda omaks ei taha võtta. Winston püüab Kirat jõudumööda aidata ja lohutada, aga esialgu kisub kõik järjest enam kiiva. Ja siis juhtub midagi päris pöörast: välgutabamuse tõttu lähevad Winstoni ja Kira kehad vahetusse ning nüüd peavad kass ja tüdruk toime tulema enda jaoks täiesti harjumatu olukorraga. Kira kogeb, mis tunne on olla tubane, abitu kass, Winston aga peab suunduma hirmutavasse välismaailma, mida ta seni ainult aknast on näinud. Ometi on uuel olukorral ka omad plussid: Kira kassina ja Winston inimesena täiendavad üksteist väga hästi ja nii on neil mõneti hoopis lihtsam lahendada mõned seni võimatult suurena tundunud mured.

Põnev, mõtlemapanev lugu räägib uues keskkonnas kohanemisest ja sõprade leidmisest, puudutades muuhulgas ka koolikiusamist, pereprobleeme, ühiskondlikke hierarhiaid ja pagulusteemat. Kass mõjub minajutustajana väga veenvalt (kassiomanikud kindlasti nõustuksid) ja piisavalt humoorikalt, et pehmendada käsitletud teemade raskust ja tõsidust.

Soovituslik lugemine koolilastele, õpetajatele ja kõigile kassisõpradele.

Kirsti Läänesaar

Ingo Siegner “Väike lohe Kookospähkel läheb kool”

Tore lugu tuulelohe Kookospähkel Kopsataja esimesse klassi minekust, millest kujunevad väga seiklusrohked ja õpetlikud päevad.
Ta saab endale sõbraks õgardlohe Oskari, keda kõik kardavad. Kõik ju teavad, et õgardlohed söövad kõiki ja kõike. Kookospähkel näeb Oskaris aga väikest õnnetut lohet, kes tahaks ka väga kooli minna, sest seal õpetatakse lugema, arvutama, ujuma ja sealt saab palju sõpru, keda tal üldse ei ole.

“Õgardlohe upub otsekohe, kui ta vette läheb,” kinnitab Oskar ja väriseb veel hullemini.
Kookospähkel raputab pead. “Ujumiskätistega ei saa uppuda. Alati jääb vee peale.”
“Oled kindel?” pärib Oskar umbusklikult.
“”Tuulelohe-ausõna-kindel!” vastab Kookospähkel. Ta võtab Oskaril käest kinni ja viib sõbra vee äärde.

„Väike lohe Kookospähkel läheb kooli“ on Ingo Siegneri ülipopulaarse sarja esimene raamat.

Piia Tuule

Louis Sachar “Pahupidikooli isemoodi lood”

Pahupidikool pidi olema ühekorruseline hoone, kus oleks kõrvuti kolmkümmend klassiruumi. Kuid selle asemel ehitati 30-korruseline hoone, igal korrusel üks klassiruum. See on kindlasti üks põhjus, miks selles koolis juhtub kummalisi ja koomilisi asju, eriti kolmekümnendal korrusel.

30. korruse õppetöö toimub Pahupidikoolis isevärki moel. Matetunnis loendadakse juuksekarvu oma peas ning sügelevaid sääsekuppe ravitakse nende kokkuarvutamise teel. Kui keegi korda rikub, siis kirjutab proua Pärl tema nime tahvlile sõna DISTSIPLIIN järele. Teistkordsel keelamisel teeb õpetaja õpilase nime taha linnukese. Kolme hoiatusega õpilane saadetakse poolest päevast koos algklassilastega koju. See on karm karistus – lahkuda koos juntsudega.

30. korrusel kohtate kooli kõige kurjemat ja kardetumat õpetajat proua Mürki, kes muutis tema meelest sõnakuulmatud ja rumalad lapsed õunteks, sest lapsed talle ei meeldinud, aga õunu ta armastas. Nii ta siis istus lõpuks klassis ihuüksi, laual hunnik õunu. Õpilasõunte ühistegevuse tulemusena saab proua Mürgist endast lõpuks õun ja temast saab võtta mitu mõnusat ampsu. Mürgist saab nüüd kooli vaim, kes käib täie mõnuga klassides kummitamas. Proua Pärli arvates võib kaks pluss kaks mõnikord olla lausa nelikümmend kolm. Ettevaatlik tuleb olla ka kokatädi proua Soustiga, kellel õnnestub enamus toite kihva keerata. Laste lemmik on õue korrapidaja Louis.

30. korruse veidrustel ei tulegi lõppu – sest eesti keeles on ilmunud ka järgmised raamatud “Pahupidikool kukub kokku” ja “Pahupidikooli tabab üllatus”. Vaata oma klassis ringi ja mõtle, kas Teie hulka on ka sattunud mõni Pahupidikooli tegelase sarnane õpilane.

Piia Tuule