“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘lapsepõlv’

Sandra Heidov “Minu robot”

Poisi kirjutuslaual pliiatsitopsi kõrval seisab robot. Robot on väike ja õrn, poiss on ta ise ehitanud. Kõndida robot ei oska, küll aga rääkida, mis siis, et ta sõnade järjekorra lauses segamini ajab. Sellest pole midagi, poiss saab temast väga hästi aru. Samuti oskab robot tähelepanelikult kuulata ja head nõu anda. See on natuke nagu pidada aru iseendaga, aga samas ka oma parima sõbraga.

„Teha mida sa tahaksid,” ütleb robot.
Tahaksin vennaga koos olla. Tahaksin vaadata, kuidas ta arvutis mängib. Tahaksin kuulata, kuidas ta naljakaid hääli teeb. Kuidas ta mõnikord täiest kõrist karjub.
„Ma ei tohi temaga isegi rääkida,” kurdan.
„Sõnum talle saada,” ütleb robot.

Raamatus on rahulikud mõtlikud muheda huumoriga pikitud lood ühe poisi igapäevategemistest, milles iga lastega pere end kindlasti ära tunneb. Poisil on vanem vend, kellele meeldib arvutis mängida, korvpallihuviline isa ja hoolitsev korraarmastajast ema. Poisile ei meeldi pimedas toas magama jääda ja teatris ebamugavat pidulikku särki kanda, küll aga meeldib talle väga mere ääres suvitada. Ta koristab sahtleid, harjutab klaverimängu ja vahel teeb natuke pahandust ka. Alati on poisi kõrval tema väike robot, kellega saab kõike jagada. Kõige hirmsam unenägu ongi see, kus robot on ühtäkki kaduma läinud ja keegi isegi ei mäleta teda. Õnneks pole see päriselt.

Sünnipäevapeoks valmistudes tuleb robot aga ära peita, et keegi teda ära ei lõhuks, ja pealegi:

Ma ei taha, et teised teda näevad. Ma ei taha, et teised teda katsuvad. See on ainult minu robot. Temast ei pea teised teadma. Teistel on oma robotid. Igaühel isemoodi.

Kirsti Läänesaar

Dmitri Vassiljevitš Grigorovitš “Kummipoiss”

Loo peategelase, kaheksa-aastase Petja elu on algusest peale olnud õnnetu. Kaotanud varakult isa, tuleb tal koos emaga sagedasti elukohti vahetada ja mitmesuguseid vintsutusi kogeda. Poisi viiendal eluaastal sureb ka tema ema ning orvuks jäänud laps satub peagi tsirkusesse jõhkra akrobaadi Beckeri kasvandikuks. Tema päevad on täis eluohtlikke, väsitavaid treeninguid ja esinemisi, hirmu ning kasvatajapoolset vägivalda. Ainsaks inimeseks, kes poisist hoolib ja talle rõõmsaid hetki pakub, on samas tsirkuses töötav kloun Edwards, kes küll vähese vene keele oskuse tõttu tema jutust hästi aru ei saa. Edwards kingib poisile seltsiliseks kutsika, kellest Petja aga oma kasvataja Beckeri julmuse tõttu ilma jääb. Painduvuse tõttu hakatakse Petjat kutsuma Kummipoisiks. Lapse elu kulgebki muudkui treeningute ja esinemiste rütmis, kuni ühel vastlanädala etendusel juhtub õnnetus…
Jutustuses antakse teravapilguline sissevaade 19. sajandi teise poole olustikku Vene keisririigis.

Laste- ja noorteosakonna praktikant Terje

Siiri Laidla “Meil siin Juuni tänavas”

Kas tead, kus oli Tartus nõukogude ajal 21. juuni tänav? (Vihjeks: see koosnes kahest praegusest tänavast, mille vahele jäi Raekoja plats). Just sinna tänavasse kolis 1960-ndate lõpus oma venna ja isaga Siret ehk Sirts. Uus ei olnud üksnes kodu, vaid ka isa pruut Marju ja tema poeg Ruudolf ehk Ruudi, kes õppis sanatoorses koolis. Sirts kohanes oma uues kodus kenasti, kui mõned viperused ja pahandused välja arvata. Needki olid paljuski tingitud ta uue sõbra Anu hulljulgusest. Ei saanud tüdruk Punase Paela Ordu liikmena oma mängukaaslasest kehvem olla ning nii sattuski ta poodi pätsama või tänavatele keelatuid märke kritseldama. Õnneks leidis Sirts peagi veel uusi sõpru, kellega oma kodupiirkonnas (Juuni tänav, Tomka, ülikooli kant, jõeäärne park ja murka) näiteks lurkat mängida. Huligaansused asendusid uute hobidega (nt filminäitlejate piltide kogumine, lauluvõistluse „Horoskoop” laulusõnade üles kirjutamisega jne) ning salatseltsiga Siresta (Siret pluss Esta).

Tundub põnev?! Polegi nii igav kui võiks arvata ilma arvuti, mobiilide ja moodsate lõbustusasutusteta. Eriti suur äratundmisrõõm on ka raamatut ette lugevatel vanematel ja vanavanematel, kes mäletavad oma lapsepõlvest neid Tartu legendaarseid kohti nagu raeplatsi pontšikubaar.

„Siret pööras ümber nurga ning astus julgesti pontšikubaari uksest sisse. Oli siin vast palav! Kuum õli kees podinal suures plekktünnis. Kogu ruumis hõljus isuäratav lõhn. Ja rahvast oli nagu murdu! Järjekord algas päris ukse juurest ja tegi mitu keerdu. Ju oli magus lõhn kõik Tartu linna maiustajad siia kokku meelitanud.”

Klaari Tamm

Sildipilv