Ilmar Tomusk “Julius, mida sina suvel tegid?”

Minu nimi on Julius. Meie lasteaias ei oska keegi minu nime õigesti öelda. Kõige rohkem on neid, kes ütlevad Julljus. Aga ma pole Julljus, ma olen Julius ja nad võiksid sellest juba aru saada…

Ilmar Tomuski uus lasteraamat räägib loo kuueaastasest Juliusest, kes veedab esimest korda elus oma suvevaheaja maal vanaema ja vanaisa juures. Kui suvi läbi saab ja kõik lapsed taas lasteaeda lähevad, saavad nad ülesandeks rääkida, mida nad suvel tegid. Igal lapsel on mõni tore lugu jutustada, näiteks õppis Andrei rulluiskudega sõitma ja Voldemar käis terve suve mustikaid korjamas. Kuigi Juliusele ei meeldi rääkida, tuli talle siiski meelde, mida ta suvel tegi, ning ta hakkas jutustama sellest, kuidas Emmanuel Makaron vetsupotti kukkus, kuidas ta endale tibu sai, kuidas ta kuke käest kolki sai ja kuidas ta lehmakookidega kohtus.

Nendest ja paljudest teistest Juliuse naljakatest juhtumitest saad sa aga ise lugeda. Soovitan kindlasti lugeda, sest tegemist on väga vahva ja naljaka raamatuga. Raamatu lõpus juhtub veel üks vahva seiklus kogu lasteaiaga, aga mis see täpselt on saad teada juba raamatust!

P.S Väike hoiatus! Pärast raamatu läbi lugemist võib sul tekkida suveigatsus!

Kristin Tohvre

Aino Pervik “Sinivant läheb lasteaeda”

Sinivandi emmel ja issil on väga tähtsad ametid ja nad ei saa teda tööle kaasa võtta. Nii otsustatakse Sinivant viia lasteaeda.

Sinivandile ei meeldinud sugugi, kui ta sai teada, et peab täitsa üksi lasteaeda jääma.

Ta kartis kohutavalt. Ei lugenud emme ütlused, et ta ei ole seal üksi, vaid on ka palju teisi lapsi ja õpetajad, kes laste eest hoolitsevad. Kui emme ta hommikul lasteaeda jättis, tormas Sinivant akna juurde, et veel emmet näha. Nüüd nägi ta enda kõrval jänkutüdrukut, kes lehvitas oma emmele ja kurvastusest nuttis. Teisele poole vaadates töinas ninasarvikutüdruk, kes ka oli esimest päeva lasteaias. Siis kogus kasvataja kõik lapsed kokku ja nad hakkasid tegutsema. Kes oli arem, kes hakkajam, aga aeg kulus väga kiirelt ja Sinivandile ei jäänud kõik meeldegi, mida lasteaias tehti.

Piia Tuule

Leelo Tungal “Jänesepoeg otsib sõpra”

Jänesepoeg Joosep kolis koos perega elama teise metsa. Mets oli suur ja kodu ilus, oli vaid üks mure – sõbrad ja lasteaiakaaslased jäid endisesse elupaika maha.
Sageli juhtub selliseid asju ka inimlastega. Jänesepoeg Joosep on aga tegutseja ega jää väga kauaks nukrutsema vaid hakkab endale ise uusi sõpru otsima. Õhtuks on Joosepil juba uued sõbrad leitud ja järgiseks päevaks nendega matkaleminek kokku lepitud.
Jänesepoeg on väga pettunud kui ema ütleb, et homme Joosep lasteaeda minema peab. Jänesepoja suureks rõõmuks ja üllatuseks on järgmisel päeval lasteaias kohal kogu matkaseltskond.
Vahva lugu sõprade leidmisest, mida saadavad armsad-helged illustratsioonid Catherine Zaripilt.

Anu Amor-Narits

Kairi Look “Peeter, sõpradele Peetrike”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna laureaat 2015

Mõnusalt tervikliku looga krutskilik raamat, mis puhub elu sisse paarile pealtnäha tavalisele lasteaiapäevale. Tegutsevad nii ühiskonnas kui ka lastekirjanduses harvemini ette juhtuvad tegelased nagu üksikisa ja meessoost lasteaiakasvataja, kuid see mõjub loomulikult, mitte programmiliselt. Sümpaatselt ja pealetükkimatult on käsitletud perede majandusliku ebavõrdsuse ja laste omavahelise mõõduvõtmise teemat. Raamat võimaldab mõtiskleda ja vestelda väärtuste ja võimalike valikute teemadel: mis on õige, mis vale, mis on sobiv, mis sobimatu, mis on võimalik, mis võimatu. Raamatus on ka piisavalt põnevust, ettearvamatust ja ruumi edasi mõelda, mis kõik veel juhtuda võib. Väga ilus, et teoses on väärtustatud vana raamatut. Lugejagi võiks siit leida innustust minna vanu väärtuslikke raamatuid või mänguasju raamatukokku või muuseumi vaatama.

“Peeter, sõpradele Peetrike” ühendab endas meeldivalt jooned, mida mänguasjamuuseumi ja raamatukogu egiidi all väljaantav auhind võiks eeldada: südamlikkus, muinasjutulisus, väike vigur ja muie suunurgas.

žürii esimees Anti Saar

Indrek Koff “Koju”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2015

Raamat on tore nii tekstilt kui tervikult: sündmusterohke lugu edeneb ladusalt ning elavad, värvikirevad pildid tekitavad südames sooja tunde ja panevad silmad särama. Üksi koju minemine on teema, millega kõik lapsed ja lapsevanemad kokku puutuvad. Raamatus on seda käsitletud lahedalt ja helgelt. Õpetlik ja ettevaatustunnet sisendav moment saabub alles raamatu lõpus, ning seegi on edasi antud julgustavalt, ilma epistlita. Indrek Koff ei alahinda ega alaväärista väikesi lugejaid. Tema kaasaelamisvõime oma lastelugude kangelastele on haarav ja ehe.

žürii esimees Anti Saar

 

Raamatu peategelane on Madis. Madis on suur poiss, ta on juba viieaastane. Ta on osav igasugustes asjades – ta oskab ise hambaid pesta, ilma abiratasteta sõita, telekat mängima panna, mänguasju koristada ning paljusid muid suurele poisile vajalikke asju teha.

Ühel päeval selgus, et ta on koguni nii suur poiss, et võib esimest korda üksi lasteaiast koju minna. Ei emal, isal ega suurel õel ja vennal polnud sellel päeval aega Madisel lasteaeda vastu minna. Isa tegi Madisele võtmeonu juures oma võtmed ja ema õpetas poisile juba mitu nädalat, kuidas lasteaiast koju minna.

Siis saabuski see tähtis päev kui Madis üksi koju minema hakkas. Koduteel oli aga nii palju põnevat, et koju mineku peale kulus väga palju rohkem aega kui vanematega minnes. Koju Madis ikka lõpuks jõudis, aga tee peal juhtus enne palju asju.

Raamat, mida tasuks kindlasti lapsel lugeda koos vanematega, sest seal on asju, mille üle koos arutleda. Loo teevad eriti toredaks Marja-Liisa Platsi omapärased illustratsioonid.

Anu Amor-Narits